Kui sul on sõbrad…on kõik hästi!

…Eks sõpru on erinevaid - on neid, kellega suhtled iga päev, on neid kellega suhtled paar korda aastas, aga sa tead, et nad on sinu jaoks olemas! On selliseid, kellega käid matkadel ja seiklemas ja selliseid, kellega käid festivalidel, selliseid kellega jutustad veinikaasi taga ja selliseid, kellega avastada Eestimaad…On neid kellega võid ka vaikuses istuda ja neid kellega lõkerdad naerda, neid kellele prahvatad välja kõik oma tujud ja neid, kes mõistavad sind sõnadetagi…

 Ühed sellised sõbrad, kellega Eestit avastada on “tartlased”  - seltskond, kuhu sõber Mario (kes ise enam Tartus ei resideeru) meid mõni aasta tagasi kutsus! Ja olgu ta tänatud selle eest, sest see seltskond on kooskäimist väärt! 

 Suviti on neil tavaks käia mõnepäevasel rattaretkel - “Tour de vanad sõbrad” - meie oleme nendega kaasa vuranud nii Ida-Virumaal, Nõva ümbruses, Hiiumaal ja nüüd viimane retk viis Raplamaale - seekord tutvusime erinevate mõisadega, mida on Raplamaal uskumatult tihedalt. Seekordne orgunn ja kuupäevade klapitamine jäi suhteliselt hiljapeale ja seega nii mitmedki tulla ei saanud kahjuks, aga küllap nendega kohtume Vabariigi saunakal 😁 mis on teine nö “must be” üritus tartlastega koos!

 Suurema osa orgunnist võtsid seekord enda kanda Eesti leedukas Antanas ja tema kaasa Marelli ja no nad leidsid meile öömajaks ikka super huvitava koha, täielik elamusööbimine - Kuusiku mõisas ( https://www.airbnb.com.ee/rooms/1065916437776694959?adults=1&enable_m3_private_room=true&search_mode=regular_search&source_impression_id=p3_1724666426_P3UvxFwlnYLK-72X&previous_page_section_name=1000&federated_search_id=f1fdf8dc-9dfe-4521-b088-d8b9a03b4a67&guests=1 ) 

Esimesel korrusel on paar ruumi siis sellised, kus saab olla ja istuda ning elekter olemas. Teisel korrusel, kus on mõned magamistoad, elektrit ei ole, aga tubades siiski voodid ja magamiseks mõeldud varustus. A kogu maja atmosfäär on selline natuke “spooky” ja no tõenäoliselt seal kummitab ikka ka 👻  Meie õnneks ühtegi kummitust ei kuulnud ega näinud ja uni oli ikka väga rahulik ja kosutav. Õues eraldi majas on uus saun ja kümblustünn ning grillimiseks nurgake! Tasub minna ja elamuslikult ööbida!

 Kogunesime reedel ja kui tavaliselt oleme juba kohe ka rataste selga hüpanud ja esimesed tiirud teinud, siis seekord võtsime rahulikult, saunatasime, jutustasime ja kogusime jõudu järgmiseks päevaks, et siis pikem tiir ette võtta!

 Öö oli tõeliselt kosutava unega, kuigi jah…unenägu, mida nägin oli veidi õõvastava ja vastiku sisuga…olgu sellega kuidas on - välja olid end kõik puhanud!

Hommikul tegi leedukas omletšikut ja juba kell 11 alustasime vaikselt pedaalimist!

Algus…kaadritaga on Maris

Väntajaid sai kokku 11 ja support-tiimis olid nagu alati Marelli ning Maris, et ikka lõunal oleks kuskil põõsas või mõisa õuel söök omast käest võtta! 

 Alustasime mööda kunagist raudteetammi - hea pikk sirge minna!

Varsti olime juba Raplas - täitsa tuttav kant, seal oleme rogaininud Andresega, keerasime Raplale selja ja linna sisse ei trüginud. Esimesena keerasime sisse Puraviku Sepikoja juurde - kahjuks olid nad just lõunale läinud ja sepikoda seest me seekord ei näinudki, aga tegime jalasirutuspausi ja uudistasime veskit väljast.

Esimene mõisadest pidi olema Valtu mõis, aga ju meil oli hoog nii suur, et sellest põrutasime küll mööda, nii et ei saanud arugi, kuhu poole see jäi?! No ega midagi, ees ootas veel mõni mõis 😃 Mõni andis mõisa mõõdu välja, mõni oli lihtsalt jube kole hoone või lihtsalt lagunenud ja maha jäetud!

No näiteks järgmine - Hertu mõis ( https://www.mois.ee/harju/hertu.shtml ) ikka täitsa kole maja ja vaadata ei midagi, aga pilt tuli ikkagi teha, et nähtud ja käidud!

Mõisa mõõtu välja küll ei anna (Hertu mõis)

Edasi oli pikem sõit asfaldil mõõduka vastutuulega, ees ootas Hõreda mõis (https://www.mois.ee/harju/horeda.shtml)! Kunagi ammu-ammu käisime seda vaatamas, kui see veel väga räämas oli ja maanteele välja paistis. Nüüdseks seda enam võsavahelt ei paista, aga mõisa enda ümbrus on hoolitsetud, katus peale löödud ning akna ja ukseavad kinni pandud, et keegi laamendama ei pääseks - sildidki väljas, et eramaa! No me olime viisakad - vaatasime ja tegime väikse lõuna seal, rämpsu maha ei jätnud ja kedagi ei seganud. Küll see võis olla ilus ja uhke mõis, kahju, et kunagi see nii käest lasti, et seest kuppelsaali maalingud ja interjöör hävinud on 😢 

Hõreda mõis

Maadlus supipurgiga

Puhkehetk

Kõht suppi täis ja jalad sirutatud, oli vaja ainult õige pisut vändata, et jõuda järgmise mõisani - Ingliste mõisa ( https://www.mois.ee/harju/ingliste.shtml ) Tiir mõisa ees ja ikka pilti kah - pikka pausi seal ei teinud kuna tundus, et kõrval hoones peeti kellegi peiesid ja ei oleks olnud viisakas seal ratastega liialt tiirutada.

Vasakult: Getter, Epp, Siim, Tambet, Andres, mina, Jürgen, Hannu, Antanas, Sofia, Merko

Inglistelt võtsime suuna Juuru peale - hommikul korra küll plaanisime, et ehk jõuame Loosalu-Paluküla matkarajale ka, aga pisut mõtlemist ja kaalumist ning sai selgeks, et aeg surub liiga peale. Seekord olid meil kaasas Getter (Marise-Tambeti tütar) ning nende “uus laps” Sofia (vahetusõpilane Itaaliast, kes polnud enne elus nii pikalt rattaga sõitnud ) Sp oli ka tempo pisut aeglasem, kui muidu ja liiga suur ring oleks päeva liiga pikaks venitanud. Sofia oli muidugi supertubli, iga läbitud kilomeetriga läks sõit aina kindlamaks ja lenks vänderdas käes aina vähem. 

 Juurus tegime peatuse kiriku juures - kiriku uksed olid lahti ning astusime lahkelt sisse uudistama.

Killukesed kirikust

Noh, kuna me väga sellised kirikus käijad ei ole, liikusime sealt edasi - tundus, et Juurus on veel üritusi. Rahvamaja taga oli end sisse seadnud miskisugune laat. Kõhutantsijad väristasid puusa, lapsed kiljusid kummimajas ning rahvas uudistasid müügilette…selline tavaline laada värk. Müüdi ninni-nänni, riideid, sööki ja jooki. Soetasin endalegi õuna-leedriveini, mille sokutasin Marise kätte autosse, et mitte seda seljas kaasa vedada. Mehed mekkisid kambapeale lahtist õlut 🍺

 Aga tundus, et laata hakatakse lõpetama, sest osad müüjad juba pakkisid lette ja oma kraami kokku. No väntasime meiegi edasi. 

 Ees ootas Maidla mõis ( https://www.mois.ee/harju/maidla_j.shtml ), kus praegu toimetab restoran Soo ja Maidla Nature Resort ( https://www.maidlaresort.com/ ). Ikka tiiruga mõisa ette ja pilt kah! Restorani sööma end ei pressinud 😁

Support-tiim kah seekord pildil - Marelli ja Maris

Seal pakkisid Getter ja Sofia end koos ratastega tausta-bussi - nad olid juba väga tublisti vändanud ning Sofia oli juba oma viiendal Eestis veedetud päeval näinud meie loodust ja killukest ajalugu.

Kuhu edasi?

 Edasi väntasime juba järgmise mõisa poole - Hagudi mõis ( https://www.mois.ee/harju/hagudi.shtml ) ja A.J von Krusensterni sünnikoht (https://et.wikipedia.org/wiki/Adam_Johann_von_Krusenstern )

                                                                    Nüüdisaegne mõisakunst…

     A.J von Krusenstern

Tundub, et midagi on hakatud seal mõisas taastama, aga eks olude ja raha puudusel seisma jäänud nagu paljudes teisteski Eesti mõisades kahjuks. Kiire snäki paus ja ümbrusega tutvumine ning keerasimegi rattad kodupoole Kuusiku mõisa suunas. Üritasime suuremaid teid vältida, et sõita oleks rahulikum. Aga ühest täiesti sürrist kohast maanteel polnud pääsu…äkki keset rahulikku, väikest maanteed kõrgub ees massiivne viadukt - viadukti all tee ei kuhugi…no muidugi on see tulevase Rail Baltic’u jaoks..sürreaalne…

Seal all hakkab kunagi vurama rong 🚄

Aga asfalt oli seal sile ja uus, ratas lausa lendas edasi kuniks algas jälle tavaline auklik tee…ja ega me kaua seal kõvakattega teel ei vuranud ka, et oleks ikka huvitavam keerasime mõnusale kruusakale - selline hea persepõrutaja. Terve päev puhunud tuul ei näidanud ka erilisi raugemise märke - hoopis meie hoog hakkas raugema ja tuli teha väike heinapallipuhkepeatus 😁 et veel viimased soolased ja magusad snäkid põske pista ja buustiks  lonks “kännukat” peale võtta - see oli ikka selline suhkrulaks, et hiljem rattad ainult lendasid tagumiku all.

Kiirus on olnud nii suur, et Siimul põlved lausa hõõguvad 😂

Ega pikka pausi ei teinud, minna oli veel omajagu. Uuesti ratastele ja pedaalidele valu, kui äkki Hannu ( nagu nimigi ütleb, ei ole tegu teps mitte puhtatõulise eestlasega, temagi pedaalis meiega esimest korda kaasa) teatab, et rattarehv läks katki - no ta ei olnud just kruusasel teel sõitmiseks sobiva rattaga vaid pigem maantekaga tulnud ja lõpuks ei pidanud enam selle peened rehvid vastu. Sunnitud peatus võttis veidi kukalt kratsima, et mis nüüd edasi teha?! Kas kutsuda support välja ja pakkida Hannu koos rattaga autosse, proovida pumbata kummi, et ehk jääb pidama, sest paranduskomplekti polnud kellelgi kaasas 😆 (normaalsed matkajad küll). 

 Prooviti nii ja naa, aga lihtsalt rehvi pumpamisest kasu ei olnud. Kui äkki Tambetil lõi peas põlema “mägi Aivari” tuluke, et tema kuskilt youtube’st nägi, kuidas saab ajutiselt rattal siselohvi parandada, kui midagi muud käepärast kaasas pole - no et tirid sisekummi välja ja keerad katkisele kohale sõlme peale, topid tagasi rattale ja pumpad täis….tundus kentsakas, aga proovimist väärt!

Igatahes see, mis nad tegid toimis ja Hannu sai edasi vändata - ütles, et tunneb küll seda sõlme kohta ratta all, aga ei sega ja saab lõpuni sõita. Support-tiim sai niisiis hõlpu ja kodus söögiks ettevalmistusi teha.

Sõit sai jätkuda

Paar käänakut, pööret ja sirget veel ning paistiski juba Kuusiku lennuväli…lennukid tegid viimaseid õhkutõuse ja langevarjurid viimaseid hüppeid. 

 Lõpuks võis matka lõppenuks lugeda ja veeresime oma kodu-mõisa hoovile - veidi väsinud, aga ikkagi õnnelikud. Saun sai tule alla, grill hoo sisse ja juba õige varsti saime istuda ühise laua taha ning muljetada päevast. Kokku tuli täitsa kenake 72km tiir, mõned mõisad, palju naeru ja toredat olemist. Aitäh seltskonnale!

Pühapäeva hommikul pakkisime oma kodinad mõisas kokku - kuna eelmisel päeval jäi rabamatk Loosalu rabas ära, otsustasime selle siiski enne laiali minekut ette võtta - ilm oli soe, aga tuul ikka korralik, aga rabatee on alati ilus ja sulps rabajärve kosutav! Viimane piknik ja saatsimegi üksteist kodupoole teele - küllap õige varsti näeme jälle…

Sellised ilusad koosolemised on väärtus, mida peab hoidma…aga ega muud moodi ei hoia, kui midagi ei korralda ja inimesi kokku ei kutsu. Ja mina olen ikka selles osas “vana kooli mees”, et mulle meeldib, kui ikka kutsutakse - on see siis matk, sünnipäev või lihtsalt külla minek. Ma tahan tunda, et ma olen oodatud ja seda mulle kutse ütlebki…kuigi vahel öeldakes, et head sõpra ei pea kunagi kutusma, ta tuleb ise, siis mulle meeldib ikkagi see tunne, et olen kutsutud ja oodatud! Ja loomulikult meeldib mulle endalegi inimesi külla kutsuda ja siis oodata ja sättida ja sahmida - kui igakord ka kõik tulla ei saa, siis järgmine kord vast ikka…peaasi, et lõpuks ikka ja jälle kokku saadakse!

 Loodetavasti on järgmisel vända-gängi väntamisel ka teised “tarlased” kohal ja saab ka nendega jutustada-vändata, seniks…hoidke sõprust ja sõpru - see on mõlemapoolne pisuke pingutus! 

                          Ja nagu Antanas ütles: “Musi-musi!”

Kärss kärnas ja kõik pekkis

 Kärss kärnas ja kõik jälle pekkis 😕 Kümne päeva tagune (15.08) jooks oligi liiga hea (tempo 5,5 keskmine, mis minu puhul on ikka kiiretekillast) ja ilus, et püsima jääda - kohe näidatakse sulle ikka koht kätte…et sinu koht on siin - joosta ainult ja ainult 6.5-7 tempoga ja mitte kiiremini. 

Juba tol neljapäeva õhtul hakkasin aevastama ja turtsuma-plärtsuma, nina läks vesiseks, aga mul on ennegi olnud selliseid imelikke aevastusõhtuid ja järgmisel päeval on kõik kõige paremas korras. Seekord nii ikkagi ei läinud. Reedel nina sügeles ja jooksis endiselt, aga ees oli Urissaare Kantrifestival ( https://www.urissaarekantri.ee/ ) ja varusime lihtsalt mõned pakid salvrätte kaasa, et kui hulluks see ikka siis minna saab?! 

 Urissaare on lihtsalt nii tore ja mõnusa fiilinguga üritus, et sinna PEAB minema! Kuigi samal ajal toimus Missos Euroopa Rogaini meistrikad - natuke oleks tahtnud sinna ka proovima minna, aga tagantjärele tarkusena võin öelda, et jumal tänatud, et kirjas ei olnud - see oleks tervisele ikka korraliku põntsu otsa pannud (ega ma nohu pärast poleks ju minemata jätnud). Nii et seekord jäi EM meist puutumata 😁

Programm Urissaares algas juba reede õhtul. Surusin oma löriseva nina aeg-ajalt taskurätikusse ja nautisime pidu ja olemist. Selle festari juures on kõige toredam see, et pea kõik inimesed on ikkagi südamega asja juures ja riietunud ikka vastavalt kantrile - ruudulised pluusid, teksa, kauboikaabu jne - no üliäge lihtsalt! Ja muusika muidugi ka vastav - ikka kantrihõnguline. Ma pean ütlema, et mulle on ikka kantri meeldinud - juba lapsepõlves, kui korraldati veel Harku järve kantrit, olime meie sõbrantsidega kohal (muideks sõitsime Pirita-Koselt bussiga sinna ja poole ööajal, ei mäletagi enam kuidas koju saime - vist tuli kellegi isa meile ikka autoga järgi) ikka esireas ja laulsime ning tantsisime Justamendi ja teiste bändide muusika saatel usinalt kaasa! Ja muidugi kõik vanad vesternifilmid, mida mu isa armastas, sai ju ka tol ajal ära vaadatud ja ju see kantripisik ikka sisse jäi 😍

Stiilinäide 😏

Eesti kauboid…

Õhtud muidugi olid jahedad ja varbad pisut külmetasid koguaeg, aga see ei saanud segada olemist. Laupäeval oli juba pea veidi paks nohust, aga ei lasknud sellest end segada - käisime pisikesel tuuril Karksi-Nuias ja mujal ümbruses ning sõprade juures Mõisakülas saunas. Aitäh Annika ja Jörgen! 

Karksi linnuseväravad on kenasti konserveeritud ja ilusaks tehtud ja lapsed on veel nõus minuga koos pildile tulema!

Kui kirikupapi ikka lubab oreli juurde üles minna, et sealt saab paremad pildid teha, siis ju peab selle pildi tegema…et siis käsitsi maalitud pühad tegelased :)

Seal paremal pool mööda jalgrada edasi on väga tähtis koht - geodeetiline punkt, mille paks metallist kate on veel tsaariaegne…me ei saanud ju jällegi jätta minemata, kui papi võttis vaevaks kaloss jalas meid sinna viia…klaasikildude ja rohupuhmaste vahelt oli seda metalljunnikest küll keeruline märgata, aga papi ise oli uhke ja lõgistas seda kaant ikka korduvalt.

Sellest ukse käepidemest tõmmates enam kiriku uks lahti ei lähe…

Karksi-Nuia viltune kirikutorn. Torn on viltu vajunud 2m ja 5cm, nüüdseks on vajumine peatatud. Miks ta viltu vajus? Aga sellepärast, et kiriku sein ehitati vanale linnusevundamendile, aga torn mitte ja ajapikku siis hakkas see tornike viltu vajuma - kirikust seest on seda täitsa näha, et vahe kiriku ja seinaga ikka on pagana lai.

Detail Karksi mõisa kalmistukabelist ( https://et.wikipedia.org/wiki/Karksi_m%C3%B5isa_kalmistu ) Kaugelt vaadates oleks nagu ufo, tegelikult on vist ikka kujutatud pealuud ja säärekonte 💀

Oti õunapuu - seal oli järgmine kohalik külamees meile lugusid jutustamas… (http://entsyklopeedia.ee/artikkel/oti_m%C3%B5tsik )

Karksi kirikumees käskis meil kindlasti lugeda Kitzbergi “Maimu” raamatut ja saatis meid ka Maimu koopa juurde. No tee sinna oli selline meile harjumuspärane üle märja heinamaa,  pisukese muda ja võsa ning voilaa…olimegi kohal 😀

Siis juba aitas ümbruse uudistamisest küll ning suundusime tagasi Urissaarde. Rahvast oli märksa vähem, kui reedel ja õhku ning mõnusat olemist oluliselt rohkem. Mõnus! Nina lörises endiselt, varbad külmetasid ja olemine oli selline so-so. Vahepeal jälgisin, kuidas läheb meie tuttavatel tiimidel Missos rogainil ja tundisn siiski veidi kadedust, et ise seal pole. Nautisime siiski muusikat, olemist ja seltskonda.

 Öösel sai imetleda veel ka virmalisi - kaugel Lõuna-Eestis ja ikka korralik “mäng” oli.

Pühapäeva hommik - kõik pakkisid oma laagriplatse kokku, nii ka meie. Jalutasime veel kiirelt festariplatsile ja tegime viimased kohustuslikud pildid, mis eelnevatel päevadel tegemata jäid! Ja kantri teema lõpetuseks üks mõnus kantrilugu kah: https://www.youtube.com/watch?v=4zAThXFOy2c

Siis juba keerasime auto maakodu poole, sest hoolimata sellest, et nina alla olid tekkimas nohust villid, kurk oli kibe ja kraapis, nina lörises endselt hullult, pea oli paks ja köhima ajas ka mehiselt, siis need mõned vabad päevad, mis antud olid koos 20.augustiga, tuli ikka ära kasutada ja kõik vajalikud tööd maal ära teha! Haige olemine, ei ole vabanduseks jalad seinale visata, kui nimekiri töödest ootab tegemist, sest….kui sina neid ei tee, siis jäävad need tegemata 😟 Ka Andres võttis paar päeva vabaks ja saime koos maal siis tegutseda…Õnneks tuli seltsiks ja abiks ka sõber Mari  - muidu oleks ma oma asjadega ikka puhta pekkis olnud!

 Andrese tööpõld algas teeäärte niitmise ja trimmerdamisega, sekka sauna kütmine jm seesugune mehisem kraam.

 Meid Mariga ootas ees akende pesu, minul oli veel lõpetada uste triibuliseks värvimine - õnneks suurem töö oli juba tehtud, jäänud oli ainult veel peenem näputöö - paranduste, piitade ning hingede värvimine, mis siiski võttis aega!

Õnneks oli teine pool ikka ka juba ära triibutatud, jäi ainult anda viimane lihv - teha parandused, uksepiidad värvida ning hinged uuesti mustaks võõbata!

Kuniks mina uksega jändasin, rohis Mari ära mu lillepeenra - see oli muidugi töödelistis olemas, aga pigem seal lõpus, et kui jõuame, siis teeme. Aga uste värvimisel ma tema abi kasutada ei saanud, siis leidis ta endale ise töö, mis vajas ikkagi ka tegemist! Ühest asjast siis mina pääsesin 😀

 Alatine töö, mida ma edasi lükkan ja igasugu asendustegevusi otsin on akende pesu…no kes meie maja on näinud, see saab aru, MIKS?! Sest neid pagana ruute on lihtsalt niiiiii palju. Eelmisel sügisel jäid väljast aknad pesemata, sest laudisevahetus tuli peale ja ei näinud mõtet, kevadel polnud aega, nii et nüüd oli vaja see siiski ette võtta…Nühkisime neid Mariga kaks päeva - ja tegime ainult välimise ringi (tegelikult peaks ju seest ja akende vahelt ka veel pesema) - ainult veranda uued aknad ja eestkoja aknad pesime nii seest, kui väljast. Johhaidii neid aknaruute oli palju - umbkaudu 200+väikest aknaruutu, siis veranda ja eeskoja aknad….tundus, et silme eest oli õhtuks ruuduline… Silmi ei peagi ruuduliseks jooksma - seda saab ka akende pesuga teha!

 Saunas oli vaja leiliruumi uks ka puhtaks teha ja kui mina juba seal möllasin, tuli Mari ja hakkas sauna aknaid pesema….jeeee…veel väikeseid ruute, nii umbes natuke üle 100ruudukese….OMG - puhkamiseks nagu aega ei jäänudki. No ainult õhtul saunas need paar tundi. Ja ega sellega töödenimekiri ju tegelikult otsa ei saanud…aeg nende tegemiseks sai lihtsalt otsa…aga rohida on veel üks peenar, õunapuud vajaks võsude eemaldamist, suvelilled viimast nokkimist jne, jne…

No et neist aknaruutudest paremat selgust saada on illustreeriv pilt siin!

 Neljapäeval oli aeg meil Mariga (ma olen ikka mega tänulik, et mul on selline sõbranna nagu Mari, kes viitsib ja tahab ja tuleb ja teeb ja aitab - ALATI!!!) linna tulla (Andres suundus linna juba teisipäeval). Nohu oli endiselt, õnneks kurguvalu ja lümfisõlmede paistetus hakkas taanduma - tundus, et vaikselt tervis taastub, kuigi päris korras pole see veel siiani - ja täna on meil juba 25.august. Võib-olla oleks see kõik kiiremini möödunud, kui oleks tõesti jalad seinale paariks päevaks virutanud, aga no tõelise eestlasena peab ikka töö enne tehtud olema!

 Trenni pole teinud, paar jalutusringi ainult, nii et nüüd tuleb uuesti jooksusamme seadma ja kiirust ning võhma koguma hakata, ikka jälle nullist alates 😕 loodetavasti on ikka jooksusamm lihasmälus olemas ja keha mäletab, mida tegema peab - homme proovin!