Peata kanad metsas…. (XT Kevadrogain, Viimsi 20.05.23)

 ….umbes nii olime me seekordsel rogainil seal metsas. Täiesti arusaamatu, mis juhtus?! No kohe üldse kaart ei jooksnud ja mitte muffigi aru ei saanud….

 Hommikul oli tunne hea, vaim ja keha valmis minema, ilm tõotas tulla ka mõnus. Kaardid nagu ikka saime kätte 10minutit enne starti, suutsime isegi mingi planeeringu teha - tundus, et midagi rasket pole, kaart oli loogiline. Aga ju oli merkuuri retrograad, sest kõik mis valesti minna sai, see ka läks!

Paljutõotav algus 

Kõik oli veel ilus 😁

Start antud, sibasime minema - esimesed punktid tulid päris kenasti ja siis hakkas juhtuma….

Muuga sadam….veel ei juhtunud midagi

Kp 20 veidi oli vaja mööda kraavikallast ronida - mina ees, Andres järgi. Äkki A röögatab: “ Jala peal, jala peal!” Tunnen, et midagi mu jalapeal liigub ja vingerdab…ja kui ma siis vaatasin ja aru sain, et mu tossu peal vingerdab parajalt suur uss - siis seda kiljatust oli vist päris kaugele kuulda….johhaidiii, kuidas ma ehmatasin.  🐍 Tõenäoliselt oli see nastik sama ehmatanud ja häiritud meie kohtumisest, kui mina…. Õnneks jäime mõlemad kenasti ellu ja lahkusime üksteisest ehmunult, aga sõbralikult. 

 Edasi tegime jooksusamme, jaksu oli!

Enne järgmist punkti jalutas metsavahel peatreener, herr Jõeste ise vastu ja nüüd ma kahtlustan küll seda, et tema meid seal ära kaetas ja mingi teadmatuse võluringi meile ümber tegi, sest peale seda läks kõik kolinaga allamäge.

 Kaart enam ei jooksnud, ekslesime seal Viimsi võpsikus, ennast kaardil paika ei saanud ja no üldse ei saanud aru kuhupoole minema peaks…. Tundus, et meie kaart oli muutunud ja punktid olid kõik peegelpildis, tagurpidi  ja kompass näitas ka jumalteab, mis suunda….pusserdasime ja pusisime, vahepeal läksime isegi peaagu tülli Andresega, mida me muidu kunagi ei tee ja no mõtle ja vaata ja ürita arusaada, kus sa oled….mitte midagi. Seisime nagu lollakad seal kaart näpus, nagu esimest korda oleks metsas….johhaidii….

Seal võpsikus on tegelikult Andres…

Minu mott oli selleks hetkeks täiesti maha kerinud, kange tahtmine oli ots finiši poole keerata ja see napakas olukord lõpetada. Samas mõtlesime, et no sitta kah, ega enam kaotada pole nkn midagi - kulgeme rahulikult ja jalutame ikka lõpuni - on neid punkte lõpuks palju on, vahet pole.

 Kui me seal kuskil teerajal olime juba mõda aega end keerutanud ja üritanud aru saada, kus oleme, nägime eemal teisi - otsustasime, et seekord vantsime siis teistele järgi ja kui punkt käes, siis saame end kaardil paika 😁 piinlik…

 Õnneks ei läinudki kaua, kui olime punktis, mida pidasime hoopis teiseks….halleluuja - me teadsime vähemalt, kus oleme!

 Kulgesime edasi suhteliselt rahulikus tempos, võtsime oma kaardil paika pandud trajektoori oluliselt lühemaks ja ekslesime edasi metsas - mitte midagi ei tulnud seekord lihtsalt, koguaeg panime kuskil jälle omadega puusse - küll läksime punktist mööda, küll kaldusime asimuudiga liiga kõrvale - mitte üks punkt ei tulnud kiirelt ja lihtsalt. Krt nutt tahtis vahepeal peale tulla ja aru ei saanud, mis juhtunud on?!

 Ühel metsasihil raiesmikul kablutas meil pea nina eest läbi väike põdravasikas….mul võttis küll veidi kõhedaks ja tardusin paigale - ei tea, millisest põõsast see emapõder nüüd välja kargab ja meile jalaga annab? Andres arvas, et võiks mõned kiiremad sammud teha, mitte ootama jääda ja kimasime igaksjuhuks ruttu edasi….

 Aga no meie ekslemine andis ajaliselt juba tunda ja otsustasime, et ega ei ole mõtet enam seal lolli mängida ning keerasime kalossininad finiši poole. Mõne punkti veel nokkisime ja olime 15minutit enne ametlikku aega lõpus. Ei mingit head tunnet - koti oleks tahtnud häbi pärast pähe tõmmata, aga no mis sa teed. Täna lihtsalt ei olnud meie päev. Lasime lõpuprotokolli välja - no isegi 100punkti tuli täis, arvasime, et ei saa sedagi. Istusime autosse ja sõitsime koju. 

Lõppu tulime siiski üsna rõõmsate nägudega

Nägime veel kuidas Heiko-Marika lõpetasid - nad on ikka hullud - üldarvestuses 3.kot ja DH 1.koht Braavo!

Võitjad stardis!

Saunas veel Andresega üritasime analüüsida, miks meil seekord nii läks, aga mitte midagi tarka me välja ei mõelnud…..lihtsalt läks ja kõik!

 Aga meie nooremad poisid käisid oma klubi ujumisvõistlustel samal ajal ja õnneks nemad vähemalt said aru kustpoolt basseini hüpata ja mida siis vees tegema peab! Supertublid 1. Ja 2. Koht! Pole paha!

 Meie lakume hingehaavu ja analüüsime oma peas, kas ikka peaks veel kaardiga metsa ronima või mitte?! Küllap ikka peab, või no mis peab - tegelikult ma ju tahan metsa!