Holaaa…. Sellest on küll juba mõniaeg möödas, aga muljed tasub ikka kirja panna 😏 Kui meil kevadel jutuks tuli, et võiks sügisesel vaheajal suurema seltskonnaga minna kuskile päikese kätte puhkama, siis suure hurraaga olid kõik nõus ja hakkamas. Siis saabus vaikus…põhiorgunnijal endal olid pulmad tulemas ja kogu aur läks sinna. Mingit orgunni reisi jaoks ei toimunud. Aga Andres oli juba aprillis tööl kalendrisse suure musta juti oktoobri vaheaja nädalale peale tõmmanud, et siis on neil kollektiivpuhkus ja kogu töökoda kinni! Punkt! Ja nii on!
Suvi tuli, tegemisi oli palju - pulmad, teised pulmad, võislused, jooksud, festivalid…aga sügisesest puhkusest ei juttugi. September käes - tööd, koolid, sahmimised, aga puhkuseplaanidest ei kõssugi…teema upitamine seltskonnas tõi järjestikkuseid äraütlemisi - aeg, finantsid jm hädad, aga meil oli ju aeg paika pandud ja tundus napakas jääda lihtsalt sombusesse Eestisse. Kuniks Siim ja Andres leppisid omavahel kokku, et tehku teised, mis tahavad, aga meie oma peredega läheme…
Valikuks sai Hispaanias Kataloonia piirkond ja linnaks Salou - kus me oleme poistega 5-aastat tagasi käinud - seal asub nimelt üks äge lõbustuspark Portaventura ( https://www.portaventuraworld.com/en ) ja kõrval FerrariLand (https://www.portaventuraworld.com/en/ferrari-land ) kuhu poisid uuesti väga minna tahtsid!
Sihtkoht valitud, ajas Siim kõik muud piletite ja hotelliga seonduva korda ning siis jäi oodata ainult minekut.
Ja nii me siis saime õhtuses lennujaamas kokku - mina, Andres, meie poisid Sven ja Simo ning Tartust Siim, tütre Mirteliga ja Epp oma tütre Eva-Lota´ga.
17.10 hilisõhtul väljus siis tunnise hilinemisega lend - miskipärast võeti turvakontrollis jälle maha ainult naised - nii mina, kui Epp, saime kätelt anda lõhkeine?! või olid need narko-proovid, igatahes käed tõmmati paberilipakaga üle ja masin siis ütles, et oleme siiski puhtad…aga mina vist olin ikkagi liiga kahtlane element ja minu käekotist ja ipad’ilt võeti samuti proovid. Ipadi olin just enne kodus piinlikult puhtaks lapiga lakkunud 😆 igatahes edasi me lõpuks sealt saime.
Nooh Ryanair’i lennuk on kitsas nigu kirst - kuidas pikemad inimesed selle lennu ära kannatavad on ikka ulme - põlved vastu eesistuja seljatuge, selg sirgelt nagu koolilapsel pea 4h lennata on ikka paras piin, aga keset ööd olime siis lõpuks Barcelona lennujaamas. Pagas ei olnudki kadunud, aga kadunud oli meie transfeeri buss, mis pidi meid ca 90km kaugusele Salou linna viima - nii nagu reisikorraldaja kirjutas otsisime endale takso, saime tervele seltskonnale suurema bussilaadse liikuri ja see siis kihutas meiega Hispaania öösse. Ja see kihutas nagu hullumeelne, vähemalt nii tagapingil istudes tundus… Lõpuks sai see sõit läbi ja olime oma hotelli ees…tuul ulgus ja külm oli…et siis puhkus päikese all?!?
Hotell võttis meid vastu Halloweeni dekoratsioonidega…
Kompsud kaenlasse ja check-in’i tegema. Kell oli öösel ca 4.30 või nii… Tädi suunas meid ka restosse, kuhu oli meile lauale valmis pandud kerge söök - salatit, sinki, juustu, saiake, banaan ja mahla - no kõht oli tühi ikka küll.
Siis vajusime tubadesse (enne muidugi käisin poistele tekke küsimas - need olid unustatud neile voodisse panna) ja keerasime magama - eks see esimene reisipäev saab olema selline “tohlaka” tundega, aga leppisime kokku, et esimesel päeval võtame rahulikult - tutvume linnaga ja jalutame niisama ringi - midagi suuremat ette ei võta.
Hotell oli nagu hotell ikka, pisut kulnud, papist seintega, mis mõnusalt läbi kostsid, aga rõdu oli tore ja söök oli hea ning mitmekesine. Üks selle puhkuse mõnu oli see, et ma ei pidanud nädal aega süüa tegema….tõeline õnnistus lihtsalt!
Esimesel päeval siis tiirutasime kohalikus rannas ja tänavatel - see Salou on ikka selline täielik turistikas - hotellid ja söögikohad, sisseviskajad ja suveniiripoed…Lõunaks otsisime söögikoha ja tellisime esimesed klaasid sangriat 🍷 elu on lill….või vaarikas…või….sangria…
Õhtuoode
Vot nii väsinud reisisellid
Kodu-ranna rannabaar
Uus päev tõi uued jalutusringid ja esimese rannapäeva, et end veidi päikesega laadida. Salous on mõnus rannikuäärne rada rannast randa - vahepeal looduslikul rajal, vahepeal kaljude kõrvale ehitatud radadel-sildadel. Ilm oli soe ja päikseline, vedasime end randa…
Pühapäevaks olime planeerinud Barcelona päeva. Ja et mitte võtta rendiautot, ostsime piletid kohalikule bussiliinile ca.2h sõitu. Aga plaan oli varakult alustada, et jõuaks ikka suurlinna õhku ka nuusutada.
Tahtsime mingid nö põhilised turistikad ära vaadata ja niisama ringi kolada ning õhtul jälle bussiga tagasi laekuda.
Äratus oli varakult, aga buss loomulikult hilines - neil on vist koguaeg manjana või siesta. Igatahes kella kümneks hommikul olime Barcelonas kohal - buss peatus peaaegu kohe ühe “mustbe” turistika ees - Gaudi maja - Casa Batllo (https://en.wikipedia.org/wiki/Casa_Batll%C3%B3 )
Järjekord ukse taga oli muljetavaldav…sinna ei hakanud juba eos trügima, aga pildi tegime ikka 😌 Meie Andresega oleme seal majas ka sees käinud ca 20-aastat tagasi, siis ei mäletagi, kas olid järjekorrad või mis, igatahes ukse tagant sai piletid osta ja minna. Uuemal ajal see enam nii lihtne pole…
“Torbikud” Sven ja Simo ja Gaudi maja…
Esimene nälg sai kustutatud ja tuli teha edasine päevaplaan…aga kui juba Barcelona, siis ka Sagrada Familia (https://et.wikipedia.org/wiki/Sagrada_Fam%C3%ADlia). Ega me mingit eeltööd ju ei teinud, see mõte üldse bussiga Bartsasse sõita tuli suht äkki, nii et ei olnud meil midagi ettevalmistatud. Seadsime sammud siis kuulsa kiriku poole - no oli aga selle ümber inimesi…me nagu lollid turistid, et noh, kui juba siin oleme eks ostame ikka piletid ka ja lähme vaatame seest ikka üle…a tutkit sa nii saad. Suured sildid väljas, et osta pilet online’ist. Hakkame siis vaatama, et kuidas ja mis, qr-koodid-värgid ja….no pileteid on võimalik osta 30.oktoobriks…aga täna on meil 20.okt!!! Nojah, egas midagi…ei ole enam nii, et tuleb äkk-mõte ja lähen…ei lähe sa kuskile…või no võid minna, aga ainult väljast vaadata. Sinna me kiriku külastus jäigi - väljast tegime tiiru peale. Rahvast murdu, kaks kiirabi autot sättisid kiriku ette suurt varjualust üles, et kui inimesed palavuse käes minestama hakkavad, on neil koht, kus toibuda.
See ei ole kaugeltki veel valmis…
Ega me sellest pead norgu ei lasknud - vaadata on ju seal küll ja veel. Edasine tee viis La Rambla’le - see põhi vidinate ja miimide tänav, mida peab vaatama ning kõrval Gooti kvartal oma kitsaste tänavate ja poekestega. Aga, et mitte aega ainult jalgsi käimisele raisata, kasutasime liikumiseks metrood - no meie Andresega oleks ikka hulka kauem pidanud sellesse süüvima ja mõtlema, kuidas, kuhu ja mismoodi minna. Siimul ja Mirtelil tuli see imelihtsalt välja, aga ega me polegi väga kuskil metrooga sõitnud ning poistele oli see ka pigem elamuseks - Rootsis vist oleme metroosõitu neile teinud, aga siis olid nad ikka tited veel. Ja mälus miskit eriti ei ole.
Pusisime veidi metroopileteid ostes, aga kätte me need saime ja väravad allmaailma avanesid 🚇
 |
Pisut maaalust seiklust ja saime suunduda jälle kuuma Barcelona melusse. Täiesti juhuslikult sattusime Placa de Catalunya’l mingile laadale-festivalile. Letid, muusika, oliivid, vein, õlu, jäätis, maitsed, lõhnad, inimesed…uhhh meeletu palavus ja virr-varr - see nõudis külma valget veini ja tapaseid…
Lõhnad, maitsed, värvid…
Eks me need veinid saime…ja oliivid ja tapas’ed ja õlle…mmm, lapsed said jäätis ja puuvilju, mille järgi just neil isutas. Tatsasime veini mekutades edasi, sest klaasi said sa endale jätta 😀
La Rambla (https://en.wikipedia.org/wiki/La_Rambla,_Barcelona) Tänav mis ei maga vist kunagi…kuigi jah, õige melu algab seal alles õhtu hämaruses - miime, keda Simo oleks väga näha tahtnud, oli vaid üks selles kuumuses. Jalutasime… mina tahtsin kindlasti minna ka Gooti kvartalisse - mäletan, et tookord, kui Andresega kahekesi käisime, siis millegipärast ei julgenud sinnakanti väga minna - tundus, selline kitsas ja pime ja hirmus koht!
Nüüd see enam ei tundunudki nii jube vaid armas kitsaste tänavate, kunstigaleriide, suveniiripoodide ja kohvikutega. Mina oleksin võinud jäädagi sinna jalutama.
 |
| Kohalik pardi-pood |
Kitsad tänavad…või pikad käed?
Tuiasime ringi, astusime sisse mõnda poodi, uudistasime vaateaknaid ja inimesi…mõnus…kuniks sattusime poodi….jõuluteemalisse poodi…hmmm, natuke veider ju oli kuuma päikesega jõulukaunistusi ja vidinaid vaadata, aga see tunne, et tahaks juba kodus jõulukuulid välja otsida ja kuuse tuppa tuua hakkas tekkima küll 😂 Kaasa midagi ei ostnud sealt…hinnaklass oli ikka selline, et pani veidi mõtlema…
Tiliseb-tiliseb…kohe on jõulud!
 |
| Kunst tänaval |
 |
 |
 |
| Nende pirakate kujude-nukkude sees olid päris inimesed - mingisugune festival või palagan seal toimus, aga kuna kõik oli hispaania keelne, siis aru sellest ei saanud… |
Uhh, natuke väsitav kogu see tingel-tangel. Tuiasime edasi ja jõudsime välja jahisadamate juurde.
 |
| Mõttepaus…kuhu minna? |
Meie otsustasime poistega minna Barcelona akvaariumisse (https://www.aquariumbcn.com/en/) noh, et midagigi vaadata nendega. Sinna õnneks ei pidnud pileteid ette ega veebist ostma vaid saidki otse inimesega rääkida ja pileti osta. Epp ja Siim otsustasid plikadega kuskile sööma minna.
Nooh…eks kalad ja akvaariumid on igalpool ühesugused. Aga hai-kalu ja rai-kalu ja muidu kalu on ikka tore vaadata 🐠🐟
Rahustav vaadata
Kole, suur ja vana…
See tiir seal läks ikka ruttu ja läbi see vaadatud saigi. Väljas otsisime üles Epu ja Siimu - nad ei olnudki väga kaugel…vaid leidsid lähedusest tänava äärse resto, kus siis lõunatasime koos - ikka mereannipaella, naistele sangria ja meestele õlut ja lastele coca-colat. Ümber käis korralik siesta-melu… Inimesed nautisid sööki ja jooki, jutustamist ja sigareti pahvimist, mis ei ole neil vist restodes keelatud, muusikud laulsid lauast lauda ja lunisid raha…
Õnneks nad meile laulma ei tulnud
Aeg veeres, Mirtelil hakkas kukkumisel viga saanud põlv valu tegema ja nemad Siimuga otsustasid varasema bussiga tagasi sõita, meie jäime veel ringi jalutama - natuke veel Gooti kvartali tänavaid ja La Rambla’t, aga suundusime meiegi lõpuks bussipeatusesse - aega veel oli ja eemal paistis keset tänavat suur lava ja kuulda oli heliproove - otsustasime minna piiluma, mis toimub ja noh…õhtul hakkas toimuma. Parasjagu tegi seal proovi hr Jose Carreras isiklikult (https://et.wikipedia.org/wiki/Jos%C3%A9_Carreras) A ega ta loll ole, et näoga rahvapoole on ja harjutab, nii et nägime ainult suurmeistri kukalt ja veidi profiili 😁
Vanameister ise
Meie plaanisime esmaspäevase päeva veeta poistega lõbustuspargis, Siim ja Epp tegid koduranna päeva, kus Siim siis tööasju ajas arvutis.
Hommikul olid poisid elevil, õnneks asus Portaventura Park meist väikese jalutuskäigu kaugusel. Päev tõotas tulla kuum - kell 11 piletisabas oli juba nii palav, et tekkis hirm kaua me üldse olla jaksame? Eks siis ole näha.
Piletitädiga oli ikka tükk tegu, et me mõlemad aru saaksime, mida me soovime ja mida ta meile seletab - ega need hispaanlased suurt ei taha sinuga inglise keeles rääkida, aga kätega ning paberile numbreid kirjutades saime lõpuks piletid kätte ja mitte ainult lihtsad piletid vaid seekord tahtis Andres kindlasti osta juurde nn.kiirpassid, et saaks nendest pikkadest ootejärjekordadest mööda minna ja kohe ikka sõitma hakata.
Eelmine kord oli Sven 9-aaastane (nüüd 14) ja Simo 7 (nüüd 12a) ja Simo enamikele suurtele sõitudele ei saanudki. Nüüd oli mõlemal vanust ja pikkust nii palju, et takistusi enam ei olnud - kui siis ainult see, et Simo kardab kõrgust…ja kiirust nagu minagi 😆
Esimesel sõidul me talle erilist valikut ei andnud ja pool kaamelt ta sealt pärast ära tuli, aga edasistele provokatsioonidele ta ei allunud ja rohkem suuri ameerikamägesid ta ei olnud nõus sõitma. No ega minagi sinna meelsasti ei läinud, aga paar ringi ikka tegin - pärast muidugi oli vaja rohkelt vett ja vilus istumist, et iiveldusest jagu saada….
Vahepeal saatsime Andrese ja Sveni kahekesi tiirutama ja hullama ning ise läksime ja jalutasime niisama ringi - töllerdasime suveniiripoodides, mekkisime smuutit ja tegime mõned rahulikumad sõidud atraktsioonidel. Möllu ja melu oli muidugi ümber palju.
 |
| Haloweeni dekoratsioonid olid ikka päris lahedad |
 |
| Sveni nägu ütleb kõik |
Sel ajal, kui Andres ja Sven kiirust nautisid, käis Simo väiksema atraktsiooniga tiirul ja vahtisime niisama ringi. Rahvast oli murdu. Kui teistega jälle kokku saime, tegime veel ühed joogid ja snäkid ning lasime ühise pildi teha - no tavaliselt olen mina see piltnik ja kroonik ja mind ühelgi pildil ei ole.
Tegime tiiru veel siseekspositsiooni majas, vaatasime Ferrari iludusi ja oligi aeg hakata hotelli poole tagasi lontima - viimane vaade veel seljataha ja minekule…
Päev oli olnud pikk ja päris väsitav - õhtusöögil saime kokku jälle Epu, Siimu ja tüdrukutega - muljetasime oma päevadest ning lasime söögil, sangrial ja õllel hea maitsta. Leppisime kokku, et hommikul seame sammud naaberlinna Tarragonasse.
Hommik nagu hotelli hommik ikka - rikkalik hommikusöök ja mõnus istumine - veidi kahtlusi tekitas Sveni olek - ta sõi väga vähe…mis on 14-aastase poisivolaski puhul veider käitumine. Ütles ka, et veits on kõhus paha ja imelik. Samas tundus, et tal olemine ikkagi okei, mina esimese hooga panin selle kehva olemise eelmise päeva karussellitamise arvele, et ta ju keerutas ja pööritas end seal ohtralt, et küll läheb üle.Niisiis seadsime sammud liinibussile, et ca.30minutit Tarragonasse sõita.
Buss oli rahvast täis ja umbne, istumiseks kohti ei olnud - Sven läks näost aina valgemaks ja kõikus kurjakuulutavalt, lõpuks oli päästev bussipeatus ja saime maha minna. Sven ütles, et tal on paha olla ja tahaks oksendada 😲 No johhaidii, kuhu sa seal bussijaamas oksendad??? Lonksas vett ja otsustasime esimese asjana apteegi otsida - kõik minu reisile kaasa võetud apteek oli ju hotellis…
Õnneks järgmise nurgapeal paistiski apteek ja marssisime sinna sisse - hmmm…aga kuidas nüüd selgeks teha, mida meil vaja on? Apteeker, noor hispaanlanna ei osanud inglise keelt ja meie hispaania keele oskus piirdub “Hola” ja “Una cerveza por favor’iga!” Seletasime ja vehkisime kätega, saime üksteisele selgeks tehtud, et poisil on kõht paha! Vehiksime ja seletasime edasi kuniks kõrval oma rohtusid ostev meesterahvas oma abi pakkus, et ta võib vahel tõlgiks olla 😊 No siis läks juba libedalt ja saime mingid looduslikud tilgad kätte. Sealsamas ukse taga tilgutasime max-annuse Svenile kurku ja jäime lootma parimat. Veel tuli mulle meelde, et alati aitavad kõhuhädade puhul pipraterad ja coca-cola…nii, et suundusime otsima esimest poodi, kust need hankida. Šoping läks kiirelt ja ca.10 pipratera loputas ta koolaga alla. Tundus, et värske õhk ja miski sellest ravivast kombost hakkas mõjuma - veidi inimesemoodi nägu hakkas tal pähe tulema ja saime siis linnaga tutvuma minna!
Veidi olime saanud näpunäiteid Salou turismiinfost, et mida võiks vaadata ja kuhu minna. Esimene peatus oli kohalik turg - turuhoone ümber oli tavaline kaltsulaat - seda me vaatama ei jäänud vaid astusime kohe vanasse turumajja sisse - melu, lõhnad, inimesed….mida kõike seal ka ei pakutud…
Sealt rivist ostsime isegi prooviks
Koivad rippusid, krabid letil liigutasid, inimesed kauplesid ja müüjad müüsid! Ostsime meiegi sealt mekutamiseks pisut ja konsumeerisime sealsamas turu trepil. Sven hoidis end tagasi ja ootas endsielt, et olemine paremaks läheks…aga lootust juba oli.
Edasi viis meie jalutuskäik meid Tarragona vanalinna, kitsukesed mosaiikidest laotud tänavad, vanad majad ja suur katedraal. Otsisime kohta, kus teha kerge lõunasöök ja jook. Ilm kahjuks meid ei soosinud ja hakkas kergelt tibama. Vanalinna kohvikud ei tundunud eriti ahvatlevad, ka peatänava äärsed just ei kutsunud ja kui me siis ühest kohast küsisime, kus paistis vabu laudu olevat saadeti meid minema - liiga suur seltskond (8-inimest) et nemad ei jõua meid teenindada ja peavad meie jaoks köögi kinni panema ja teised siis ei saa midagi tellida….😳😳😳 Hämmeldunud sellisest jutust astusime edasi, ega kui raha ei taheta, siis me ju vägisi seda neile pihku ka pistma ei hakka. Jalutasime edasi ja leidsime miski pisikese koha, kus siis jälle paellat ja sangriat nautisime. Siis läksid meie teed Siimu, Epu ja tüdrukutega lahku - meie tahtsime veel minna vanalinnaga tutvuma, nemad aga kuskile kaubandusse kolama.
 |
| Osaliselt olid tänavad nii laotud |
Sinna muuseumi me sisse ei läinud :)
Vanad müürid, kitsad tänavad, vihma tibas ja rahvast oli liikumas vähe. Kõndisime selle vanalinna risti-põiki läbi ja otsustasime lõpuks sisse astuda ka Tarragona Katedraali (https://catedraldetarragona.com/en/?gad_source=1&gbraid=0AAAAA9yuA5LGwD4jdL9Nip5uGy6PgB26a&gclid=CjwKCAiAxqC6BhBcEiwAlXp45yGiwjmk6TpqucCjGr5ycv8qZhDDtVrkQvUYbwMo1WHI6VM8_n1DXhoCbRgQAvD_BwE )
Katedraal oli tõesti suur, ilus, sopiline ja vaikne. Vaatasime erinevaid kabeleid ja aardekambrit, tundus et isegi poistele meeldis.
Kui katedraal uudistatud jalutasime veel ühe suurema vaatamisväärsuse juurde - roomlaste ehitatud amfiteater ( https://en.wikipedia.org/wiki/Tarragona_Amphitheatre ) Sellele oli hea ülevaade kõrgemalt ja sisse me minema ei hakanud.
 |
| Oskasid need roomlased aga asju ehitada |
Ja oligi tiir linnale peale tehtud. Eks seal oleks olnud vaadata veel küll ja küll, aga meile tundus, et sellest kõigest juba piisab. Aeg oli uuesti bussiga kodulinna tagasi sõita - Sveni olemine oli ka juba okei ning õhtusöögilauas isu pea endine. Ees ootas viimane puhkusepäev, mille tegime puhtalt rannas vedelemise päevaks oma “kodurannas”
Hommikul olime juba varakult rannas lesimas - ilm soosis päikesevõttu, lebotamist, lugemist ja sangriat 😁 Tõeline puhkus! Isegi vees käisime mitu korda, ega see just ülemäära soe ei olnud, aga mõnus ikka.
 |
| Mõnus lugemine…ükskord ma tahan ka sinna Santiago de Compostela rännule minna! |
Üritasime päevast ja päikesest võta viimast, kuidagi ei tahtnud, et see mõnus olemine otsa saab! Vahepeal käisid Epp ja Siim tüdrukutega söömas - me ei olnud nõus rannast liikuma ja no nagu ikka tõelistele sõpradele kohane ei jätnud nad meid nälga vaid tõid meile otse rannaliivale mõnusad kebabid kätte 😎 Mis nii elukesel viga?!
 |
| Neid noormehi on ikka keeruline pildile meelitada, aga ema sõna ikka maksab veel midagi 😀 |
Aga see päev ikkagi sai otsa ja pidime oma kohvrid kokku pakkima. Viimane hommik ja buss juba ootas, et meid lennujaama viia. Otseloomulikult lend hilines ja passisime niisama - jalutasime läbi kõik lennujaama poed, istusime kohvikus ja lennujaama nurgas. Lõpuks ikka tõusis me lennuk õhku ja võttis suuna kodu poole. Hilises õhtus maandusime jahedas Tallinnas. Meil oli lihtne - istusime lennujaamas bussile ja sõitsime pea koduukse ette, aga Epp, Siim ja tüdrukud pidid veel autosõidu Tartusse ette võtma - ei kadestanud.
Ikka on öeldud, et kui tahad sõbrast täit sotti saada, mine temaga reisile…ja ma pean ütlema, et Epp ja Siim on väga toredad reisikaaslased (loodetavasti on teistpidi ka) - olime piisavalt koos, aga andsime ka hingamisruumi eraldi olla. Ühised otsused tulid lihtsalt ja kiirelt, keegi ei virisenud ja vingunud, kõigil oli koguaeg hea olla ja nägu naerul! Siim palju reisinuna tegi meile kohati elu kergemaks - juba reisi broneerides ja asju ajades, aga ka kohapeal bussidega liigeldes ja nende trantspordisüsteemist aru saades…Aitäh talle ja uute reisideni!
_Original.jpeg)
_Original.jpeg)
_Original.jpeg)
_Original.jpeg)
