Well done! Tehtud see esimene asfaldi-linnamaraton #Tallinnamaraton sai! Polnud nagu plaanis minna, sest ega ma ei ole kunagi pidanud eriti nö tavalisest asfaldimaratonist - no nagu igav või nii 😆 Aga silma jäi FB-s kuulutus, et keegi müüb oma osalust kuna ise minna ei saa ja siis mingil seletamatul põhjusel ma selle osaluse viimasel hetkel lunastasin, et no proovin siis ära - kui hull see ikka olla siis saab? Ega hullem ju mitte, kui mõni maastikumaraton või Taliharja Vanakuri!
Ilm hommikul veits ehmatas, sest keeruline oli riideid valida - peas mängis veel öine unenägu, kuidas ma stardis endale baleriinisusse 🩰(varvaskingi) jalga paelutasin ja siis aru sain, et krt ikka tossud on vaja jalga panna…👟 ning ööl enne seda nägin, kuidas ma paaniliselt oma võistlusnumbrit taga ajasin ja siis avastasin, et mul pole ühtegi haaknõela, millega see endale külge kinnitada 😁 No enda meelst mul küll mingit ärevust ei olnud - tehtud ju küll erinevaid starte ja asju, aga ju alateadvus ja keha arvasid muud.
 |
| Soojendusdress maha |
Starti jõudsin ikka tossudega ja numbri haakisin juba kodus endale ette! Regades ajasin midagi sassi ja minu stardigrupiks sai see viimane, kuigi endal oli plaan no nii 4h.40min-ga lõpuni tulla…kaugel eemal nägin tempomeistri 4h30min palli, aga see oli kaugel ees! Stardis vaatasin rahvast, kes ümber sagisid - ega keegi polnud tulnud mütsiga lööma - ümber kere geelivööd ( no see on selline jooksjate vidin, et nagu vöö ja siis saad sinna aasade vahele oma geelituubid jm kraami riputada, et jooksu ajal hea võtta) vist 10ne geelituubiga, a võib-olla oli neid rohkem seal - üle ei lugenud, sörgiti, venitati, visati pealt soojemad dressikad ja oldi valmis kihutama, antagu ainult see start! |
| See tempomeistri 4.30pall on seal kaugel… |
Enne kodus olin just lugenud kellegi juttu, et plaan on iga 25min järel üks geel sisse tõmmata….öäkk - mina seda imalalt magusat plöga endale nii tihedalt sisse lükata ei suudaks. Aga eks inimesed on erinevad ja kehad on erinevad ja taluvad asju ning koormusi erinevalt. Igatahes oli mul kaasas igaksjuhuks kaks geeli - et äärmisel vajadusel manustan, magneesiumituub ja paar Kirju Koera kommi 😁
No ja siis oli start, Andres saatis mu teele ja oli aeg jooksma hakata. Ega alguses see mass ei saanud ju liikuma ja viimane ots jalutas kuni stardikaareni, siis lõin kella käima ja sai sörkima hakata. Plaan oli hoida tempot 6.30peal, et sellega vast kestan ära - ei tapa end ja päris viimane vast ka ei ole.
Vahepeal tibas vihma, siis jäi jälle järgi - toppisin kõrvaklapid kõrva, et kulgen mõnusalt oma muusikalistiga terve aeg, aga ju pole mulle ikka ettenähtud mõnusat muusikaga kulgemist (no Taliharjal jäid klapid üldse kotti ja kõrva ei jõudnudki) sest klapid teloga end ei ühendanud ja nii oli.
Esimesed 7-8km tiirutasime Kalamaja vahel - no pm koduukse eest jooksin läbi. Tunne oli hea ja Andres ootas kenasti tee ääres, filmis ja ergutas.
 |
| Väikestele ergutajatele tuli ikka patsu ka lüüa |
Kui sain aru, et klapid minuga koostööd ei tee, helistasin Andresele, et ta tooks “Standardi” juurde mulle klappide karbi ehk saan siis asja korda - meilt ei ole ju pikk maa sinna. A lubas tulla! Tempo oli ühtlane ja alguses rahvast ikka üsna palju ümber, et kohati pidi ikka vaatama, et kellelegi otsa ei koperdaks või ise kellelegi ette ei jääks. Vahepeal hakkas vihma tihedamalt sadama, õnneks oli soe. Helistasin uuesti A-le, et ta ei hakkaks tulema - klappidekarp ei ole veekindel ja mul ei ole seda kuskile panna, las jääb…jooksen siis ilma. Nii siis jäi ja Andres tulema ei hakanud.
 |
| Kalarannas |
Kalarand, Erika tn, tunnen kuidas mu kõht mulksub, muliseb ja teeb imelikke asju…no mu tavapärane “jooksjakõht”…õnneks teadsin, et Kopli-Ristiku nurgal on joogipunkt ja wc-d, midagi pole teha, tuleb see hetk endale seal võtta…istudes plastikkabiinis mõtlesin, kui palju selle mõne minutiga inimesi jõuab mööda joosta….😟 Aga koosolek on vaja ära pidada, eks siis lidun järgi. Kabiinist välja ja minekule…peale mind kolisesid wc uksed endiselt ja kabiine kasutati ohtralt.
Vähehaaval jäi sadu järgi, teede ääres oli kaasaelajaid päris palju ja mul oli hea meel, et klappe peas ei olnud ja kõiki neid ergutajaid, möllu ja melu kuulsin!
Stroomi rand, Paldiski mnt ületus - üks autojuht lehvitas ja ei olnudki kuri, et liiklus seisis sel hetkel. Tiir loomaaia tagant, toppisin suhu ühe kirju koera kommi… joogipunkt! Igas joogikas võtsin ikka topsi või kaks või kolm. Napsasin laualt jupi banaani ja jooksin edasi.
Tempo oli endiselt ühtlane, jaksu oli ja hetkelised pausid olid ainult siis, kui juua võtsin. Ees ootas Haabersti viadukt ja Harku mäest üles pressimine - nüüdseks olid ümber jooksmas ühed ja samad inimesed ja seltskonnad - ju siis jooksutempod olid sarnased.
 |
| Haabersti viadukti vallutamas |
Harku mäest üles rühkides tempo veidi küll langes, aga ma ei kõndinud - vaikse “sea sörgiga” lasin ikka ülesmäge minna. Teadsin, et varsti saab pool tehtud ja siis on juba iga km finišile lähemal.
Ilmajaama juures kulistasin alla mg-ampulli - ehk hoidis hullemast ära, sest eks mingi hetk lähevad jalad ikka pakuks ja võivad krambid kimbutama hakata - ma vähemalt üritasin seda ennetada 😀
Pööre Tähetorni tänavale, ees paistis geelipunkt - võtsin ikka pakutu vastu ja surusin läbi hammaste. No ei ole see minu maitsele, aga ehk andis ikka vurtsu juurde - suu mätsis ja kleepis ikka korralikult kinni…õnneks sai need veega alla loputatud, sest joogipunkt tuli mõne hetke pärast. ( Mul tegelikult oli Ju endal ka kaks geeli igaksjuhuks kaasas, aga no enne oleks pidanud kodus “manuali” lugema, kuidas see üks, minu jaoks uus pakk lahti käib
ja nii see taskusse tagasi läks! Eks teinekord siis kasutan ära.) Teel oli ikka mõnusalt ergutajaid ja kaasaelajaid - no superluks. Jooksin koguaeg naeratus näol, vahel kiitsin ergutajaid ikka ka, sest jalg läks kohe kergemaks ja tempo hetkeks kiiremaks, kui ergutajad kisasid.
Siis juba keerasime pikale kergliiklusteele suunaga tagasi…pool oli tehtud! Tundus, et peas valmis mõeldud lõppaeg 4.40 on tehtav - tempol oli ühtlane, jalad tegid kenasti koostööd ja jaksu oli. Seal “kleepis” end kõrvale üks meesterahvas, no nii külje alla, et hüppa või tee kõrvale põõsasse 😆 ja no tema jooksurütm ja minu oma kohe üldse ei klappinud - minul pool sammu pikem samm - mina pläts-pläts, pläts-pläts ja tema ikka kõrval pläts-pläts-pläts, pläts-pläts-pläts…no krt ajas rütmi täitsa sassi, aga kiiremini ta ei läinud ja maha ka ei jäänud…johhaidii…üritasin ikka hoida enda head rütmi ja kivinäoga mõttes kaasa sammu lugeda 😂Jõudes Harku FK keskuse taha teele oli seal tore pasunakoor - no nii lahe!
Don´t worry, be happy!
Õnneks mingil hetkel kadus kõrvalt “lärtsutaja” ära ja sain rahulikult oma tempos edasi püsida. Edasi tiir Vabaõhumuuseumi juurest ja siis juba tuttav Stroomi rand ja kodused teed. Ootasin, millal ma raja kõrval Kristelit näen - ta ju lubas tulla!!!
Raja ääres kohtasin mõnda tuttavat nägu, kes ikka tervitasid ja ergutasid edasi jooksma! Iga selline ergutus andis ikka vunki juurde…
 |
| Samm on veel täitsa kerge |
Kolmes joogipunktis lõpupoole tegin oma kohustuslikud küki-pausid…ainus, mis aitab mul reielihast venitada ja leevendab põlvevalu, mis ikka tuleb mingi hetk kollitama, õnneks väga hulluks seis ei läinudki, aga kükid olid head - alati on! Teises geelipunktis pigistasin antud geeli ikka sisse - no nii igaksjuhuks - ei teagi, kas aitas midagi või ei - aru ei saanud - ainult hambad kleepisid jälle kokku😁
 |
| Stromkal |
Kolde pst oli lõpuks rõõm näha minu armsat ripsmetehnikut Kristelit (no natuke nagu tema utsitusel sinna starti sattusin ka) Kuni Standardini sõitis ta rattal kaasas ja ajasime juttu. Samm oli hea!
 |
| Tuttav Kopli tn |
Kuna kaks korda jooksime läbi pea kodumaja eest, siis oli Andresel hea võimalus kaasa elada, nii 3-4km vahel, kui 40,5km oli ta raja ääres ootel, et siis juba finiši juures mind vastu võtta.
Palju veel lõpuni on? Ma ei tea 😁
Olidki viimased km - EKA juures oleks tahtnud hoo maha võtta ja jalutada - vaikselt hakkas “kopp” ette tulema, aga lükkasin hoopis veidi vunki juurde…
Natuke veel jaksasin, ikka juurde…viimane pööre - ja ikka naeratusega üle finišijoone! Tehtud! Rohkem vist ei taha - maastiku maratonid on põnevamad! Krõbiseva kuldse teki sain ümber, joogi pudelid kätte ja medali kaela!
 |
| Väsinud nagu polegi?! |
“Normaalne…” no mitte see luristav nina muidugi 😃
Nooh, eks jalad olid ikkagi pakud ja varbaid liigutada ei tahtnud, sest väikeste varvastega toimus midagi huvitavat - juba jooksu ajal sai selgeks, et liigutada neid ei tohi, kohe oli selline kibe-valus tunne ehk, et oli aru saada, et seal laiuvad hiiglaslikud villid või siis on tõesti mõlemal sokil just väikeste varvaste juures augud tekkinud ja hõõrusid! Eks siis kodus on näha.
Hea on ikka kesklinnas elada - jalutasime Andresega kodupoole ja et mitte liiga lihtne poleks, ronisime üles Toompeale ja sealt mööda Patkuli treppi alla😄 veidi siis lõdvestust jalgadele peale…Treppide all ikkagi tirisin tossud jalast ja nõutasin Andrese kotist oma plätud - veidi sai parem kõndida. Toompuiesteel oli näha veel jooksjaid, samuti Kopli-Vabriku ristis - seisime ikka jupp aega veel tee ääres ja ergutasime viimaseid minejaid - mõnel oli samm ikka väga raske, mõni lonkas kergelt, osa püüdis veel sörkida, mõni oli loobunud ja jalutas…igaüks ikka enda tempos.
Lõpuks kobisime tuppa - käisin pesus ja pikutasin veidi. Õhtune saun oli kontidele hää veidi oli ikka väsimust ka. Väikeste varvaste villid lasin tühjaks ja jätsin niidid sisse - hommikuks olid korras, rohkem kadusid ei olnudki. Paar päeva andisn kehale puhkust ja kohe jooksma ei tormanud, aga üldine olemine oli täitsa ok suhteliselt kohe!
Nooh, kui ma alguses mõtlesin (nagu alati) et rohkem vist ei taha… siis nüüd, paar nädalalt hiljem mõtlen, et võiks siis veel uuesti minna, kui saaks vormi paremaks ja jooksu kiiremaks - aeglasemalt ei viitsiks maratoni joosta 😇 Aga eks näis, mis tulevik toob - jooksmist ma nkn ei jäta!
 |
| Keskmine tempo ok ja pulss ka mõistlik |
Aeg: 4.36.32 (ise arvasin, et 4.40ga võiks ju jaksata küll)
Koht: kuskil seal tagaotsas ikka 1791.
N: 397. ja N45: 40.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar