Aga alustame siis ikka algusest…Ega Andres pole kunagi väga hea meelega end ExpEst-ile kirja pannud, aga mina ju tahan ja lõpuks ta nõusse jääb. Igakord ta ütleb, et pole mõtet sinna lolli mängima minna ja viimasena tiksuda ja ikka jube piinlik, et ronime sinna, kus pole meie koht, sest orienteeruda me ju ei oska…
Umbes nädal enne stari tekkis mul sisse selline tunne ja kartus, et seekord me lõpuni ei jõua - ma ikka üldiselt ei ole kunagi neid starte kartnud, aga seekord oli ikka “imelik” tunne sees. Surusin seda tunnet alla ja mõtlesin, et ikka pea püsti ja enesekindlalt tuleb starti minna, saagu, mis saab.
Esialgne rajaskeem, et saaks aru, mis juhtuma hakkab
Erilisi ettevalmistusi ei teinud - eks aastatega ole seda varustust ja stuffi ikka kogunenud - lihtsalt õiged asjad on vaja kasti ja seljakotti panna 😊
Asjad on valmis!
Reedel startisime Rakvere raudteejaama poole, kus oli siis võistluskeskus, et saada kätte stardimaterjalid ning kuulata, kus täpselt start siis antakse. Auto laenasime mu vennaraasult, tal selline bussilaadne, kuhu hea rattad sisse paigutada, mitte ei pea katusele vinnama. Autosse pakkisime aga kolm ratast - Kertu Jukkum’i ratas, mille ta eelneval õhtul meile toimetas, tuli ka meiega kaasa. No seda kola ikka sai sinna autosse tõstetud 😁
Võistluskeskuses on alati mõnus sagin - nõutasime välja enda asjad ja läksime siis ettevalmistusi tegema. 2h enne õiget starti jagati välja kaardid 🗺- no paras paks ports oli neid ikka…johhaidii üle 100kp (kontrollpunkti) oli vaja leida!!! Ja kohe tuli meilile ka link koordinaatide ja nö “nöörirajaga”, mille järgi peaks siis Open rajal olema lihtsam navigeerida. Kiirelt sebisime rajad kelladesse ja Sass jäi gepsuga jändama, et rada ka sinna saaks.
Jube “targa” näoga vaatame kaarti, nagu saaks miskit aru
Meie saatetiim Sass-Jörgen ja Mari
Ega me suurt tarka ei osanud seal rohkem midagi selle kaardiga teha - vaatasime küll ja üritasime aru saada, kuidas ja kuhu minema peab. Ja eks siis oligi aeg starti veereda ratastega - see anti Rakvere Keskväljakult. No juba sinna sõites veits eksisime teelt 😁 Seal läks veel aega ja tutvustati võistlustiime - no ikka neid, kes teevad seda PÄRIS Adventure Race’i.
Vanad sõbrad…Tambet ja Mihkel
No pekki…me juba seal proloogil olime jännis ja ei saanud aru, kus ja mida…Lõpuks suht viimastena, saime ikka kõik neli “propuskit” kätte ja saime siirduda päris rajale. Algus tundus, et saab lihtsalt - esimene punkt loomulikult vallimäel Tarva kuju juures - lohistasime rattad mingist trepist üles ja juba oli keel vestil ning süda tagus kurgus… ja siis edasised punktid KP3-5 - parkmetsas, radade ristil…A mis te arvate, et seal on ainult kaks rada ja nendel kolm risti ve??? Oh ei, neid radu ja rajakesi on seal ikka pea mustmiljon ja igalühel kümme ristuvat teed. Seiklesime seal ikka omajagu, vahepeal leidsime punkti, mida meie võtma ei pidanud, aga vajalikku ei leidnud. Õnneks oli selliseid teisi seal veel ning nii me saimegi kokku tiimiga Sohvi4vedu, kellega eelmiselgi aastal mõnda aega koos kulgesime. No tore oli igatahes tuttavaid nägusid kohata ja koos edasi pusida. Nendega kulgesime kuni rattaetapi lõpuni koos.
Neil tundus see kaart paremini jooksvat ja nii me neil siis sabas püsisimegi.
Kp6 Tipp - no loomulikult mitte mingi väikse künka tipp, vaid ikka korralik ratta lükkamise oma.
Vähemalt loojang oli tipus ilus, kell on 22.17
Ja edasi algasid minu jaoks lõputud muda-singlid…vähemalt muud ma sellest öisest rattaetapist ei mäleta 😕 KP 7-12 Rajal…ja need rajad olid ikka ilged. Lihtsalt üks rõvedus ajas teist taga - ega kaarti ei jõudnud mina küll eriti jälgida, sest vaja oli vaadata, et selles juras püsti jääks ja teistel ikka kannul püsiks. Vahepeal vist oli mingi kruusasem lõik ka - aga seda meenutab ainult imal lägahais, mis neid põlluvahe kruusakaid saatis. Muus osas oli kogu see öine tee minu mälus ainult üks mudamülgas ja napilt rattalaiune tee, mis käis aga üles ja alla, üles ja alla - nii et muud ei saanud, kui ratast käekõrval lükata, sest mina ei julgenud kohati ei alla sõita ega jaksanud üles ka mitte minna. Õnneks “Sohvi” (vabandust Mari Muldmaa - aga , kui me omavahel Andresega teie tiimist räägime, siis sina oled Sohvi - mitte Mari 😁) ronis ka ikka rattalt maha ja lükkas nii mäest alla, kui üles.
KP13-14-15-16 (järsak-tee käänak-hunnik? Mälestusmärk) - essugi ei mäleta, mind vist ei olnudki seal! Aaa…olin ikka KP14 oli vist krossiraja kõrval ja imelikud kaks paralleelset kurvi oli, kus seiklesime - seal oli mahti lõpuks ka pissipeatus põõsas teha - aga no hirm oli suur, et teised kimavad minema ja meie jääme sinna maha.
KP17-18 Haavakannu Looduskaitsealal - no seal joppas meil selle puuga - teised otsisid liiga varakult punkti, meile tundus kaardilt, et peaksime veel edasi minema…ja loomulikult seal oli ka lai “loha” näha, nii et otsetee punkti. Jess, ometi saime ka meie “tarka panna” ja teisi punkti kutsuda 😁 KP19-20 - must auk, mis need olid, kus need olid? Ei tea?
Edasi tuli siis esimene “loaga” punkt, mis me proloogil Rakveres korjasime. Saime uue kaardi kolme punktiga - KP 21-22-23 Rohu raketibaasid. Kevadel just olime ju seal, kui Pähklimäelt põgenesime! Aga nüüd jõudsime sinna pimeduses - kätte oli antud kaart, mis tekitas rohkem segadust, kui aitas. Meie jaoks oli peegelpildis kaardiga esimene kord jännata.
Täiesti segadust tekitav….
Kell oli 2 öösel, kottpime, orienteerumis-idioodid nagu me oleme, ei saanud me muffigi aru, kuhu poole minna või kustkohast otsida. Aga ega teistel oli ka “juhe” suht koos ja inimesi tirutas pimedas raketibaasis ikka omajagu. Kõik said aru, et kaart on peegelpildid, aga aju ei suutnud endale seda silme ette manada, et saaks õige suuna kätte 😆
Keera pilt ainult peegelpilti ja ongi õige kaart ees
Kell oli 2 öösel, kottpime, orienteerumis-idioodid nagu me oleme, ei saanud me muffigi aru, kuhu poole minna või kustkohast otsida. Aga ega teistel oli ka “juhe” suht koos ja inimesi tirutas pimedas raketibaasis ikka omajagu. Kõik said aru, et kaart on peegelpildid, aga aju ei suutnud endale seda silme ette manada, et saaks õige suuna kätte 😆
Kõik otsivad…
Angaarikunst
Lõpuks kambapeale saime ikka õige otsa kätte ja nokkisime punkte. Ühes sain mina jälle hiilata 😃 pikk-suur angaar, täpne punkti asukoht esialgu end ei ilmutanud - inimesed otsisid väljast ja angaari eest otsast seest ja no mida pole, seda pole - pidime juba otsa ringi keerama, et vale angaar, aga ma siiski mõtlesin, et lähen vaatan ikka need angaari tagumised nurgad ka üle ja sukeldusin pimedusse….heureka…vasakpoolses tagumises nurgas hakkaski lõpuks helendama punktitähis, mida eestpoolt näha ei olnud - sain jällegi inimesed punkti hõigata 😁 Päris kasutu tunne ei olnudki enam. Ligi tund aega jaurasime seal ringi. Edasi järgmine “sinise loaga” punkt, kus ees ootas KARU… 🧸 ja punkt punkris, mille si-jaam oli ära väsinud ja ainult pinises monotoonselt võtmata vastu ühtegi si-pulka, nii et punkti märget me ei saanudki. Aga karu oli sõbralik - ära ei söönud!
Karu andis käppa ja juhatas edasi!
Jälle sihid ja metsarajad, vaikselt hakkas valgemaks minema, aga metsavahel oli siiski veel piisavalt pime. Varsti pidi tulema järgmine “propuski” ja uue kaardiga ala KP26-27-28 - kohal! Härra postis korjas ära kollased kaardid ja andis vastu uue peegelpildi kaardi - õnneks oli juba valge ja eelnev peeglikaart veel meeles - seekord läks lihtsamalt.
KP29-Aed - mäletan - edasi tagasi ja ilma si-piiksuta punkt! Ees ootas Andrese hirm ujumine Porkunis. Olime kaasa pannud ujumisrõnga ja aluse ja ujumisetapile ette saatnud. Andres ütles, et tema ei uju - võtab oma tunnise trahviaja ja istub selle ära. Mina nii kategooriline ei olnud ja arvasin, et jõuame enne kohale ja siis vaatame. Õhk oli külm, jahe oli. Aga lohutasin end ja Andrest, et vesi on sellevõrra soojem ju 😁 Mina passima ei tahtnud jääda, tahtsin ikkagi ujuda 🏊
KP 30-31-32 Ujumine - Rahvast ikka liikus seal, kes pumpas madratsit, kes oli juba ujunud ja toppis uuesti riidesse. Krt riideid seljast ajada oli ikka külm. Vaatasime, et vahemaad ujumiseks ikka päris pikad ja Andresel ainult rõngast vist ei piisa - samas nägime lõkke ääres Tacticali kirjadega täispuhutavaid suuri madratseid - küsisime viisakalt endale ühe ja ronisime vette….
Blinn…see oli jahe
Aeglane alustamine
Oluliselt kiirem liikumisviis
Kui olime teise punkti kätte saanud ja valmis uuesti üle saarenuki madratsit lohistama, siis enne, kui mina sealt maha sain, keeras Andres selle lihtsalt kummuli ja kallutas mu sealt pealt vette - kui mul seni oli võistlusvest veel kuiv ja olemine suht okei, siis nüüd olin üleni märg, kallas oli järsk ja astuda polnud kuskile - kuidagi vinnasin end ikka üles, sõimasin Andrest, et miks ta ei oodanud, et ma oleks madratsil maha roninud vaid mind vette keeras? No ta ei tahtnud teistele ette jääda…. Lükkasime madratsi uuesti vette ja ronisime peale. Andresele see kõhuli pehme madratsi peal olemine mõnus ei olnud - selg lõi tal tuld ja külm õhk ning vesi ei teinud seda mitte paremaks. Summisime kalda poole, ujujaid oli veelgi. Igalühel oma tehnika.
Taiboh, sa nüüd peeretad
Meie ujumistrajektoor
KP33 - Porkuni mõisa juures - seal olin mina jälle “tark” kõik seegasid edasi-tagasi ja otsisid valest kohast, esimese hooga vaatasime meiegi valesti, aga siis sai selge mõistus võitu ja sõitsin otse punkti - juhatasime pärast teisigi õigele teele. “Sohvid” saime kätte ja liikusime jälle koos. KP34 - Kalju. Si-piiksuta punkt.
Natuke kalju moodi ju küll, kell on 5.30 hommikul
Ilma kompassi, asimuudi ja gepsuta leitamatud punktid
Mitu pead on ikka mitu pead…ja punktid saime kätte!
KP40 - Rajal, noh lähenesime mööda suuremat kruusakat - ikka selle lägahaisu saatel ja siis väiksemale rajale - punkt käes… Ja kui te tahate mulle nüüd väita, et Eesti on jummala lame maa, siis te eksite….rängalt eksite…ees oli pea püstloodis vihmast ligane mudarada ja sealt oli vaja meil ratastega üles saada. Aga kuidas?!? Johhaidiii…kaks sammu pressisid end üles, kolm vajusid mudas alla tagasi. Ratast üles ei jaksanud vinnata, mis siis, et meil pea sulgkerged rattad. Lihtsalt vajud koos rattaga alla tagasi. Mehed pressisid end lõpuks kuidagi puude najalt üles, me Sohviga ukerdasime veel all. Proovisin lükata ratta puutüve taha lenksuga kinni, ise ronisin siis järgi ja nii samm-sammu haaval me sealt üles pressisime. Mehed nagu tõelised džentelmenid tulid oma printsessidele sinna mutta järgi ja aitasid need rattad lõpuks üles - aga süda oli paha ja peksis kurgus sellest pressimisest 🤮
Teekond KP40st 41-sse hakkasid jälle need muda-singlid pihta - tee oli vahepeal nii kitsas, et ei olnud võimalik nende puude vahel rattaga sõita ega keerata, kohe oli lenks mingi puutüve taga kinni ja oli oht külili käia. Olime jõudnud Pariisi - ma võin teile öelda, et see pole üldsegi nii glamuurne ja ilus koht, kui te senini arvanud olete - ei tasu sinna Pariisi ikka kippuda! Ülehaibitud värk ma ütlen 😁
Tere tulemast Pariisi!
KP42 - põõsas! No mulle meenutas see pigem metsõunapuud, kui põõsast! Edasi ikka mööda rõvedaid mudaligaseid singleid ja radu - vastik. KP43 - Lohk keset võsa, vihma veidi tibas - gepsu ja koordinaatidega saime lõpuks ühest korralikust võsa-lohust punkti kätte, kui Sohvi avastas, et tema si-pulk on käelt kadunud - eelmises punktis oli veel olemas. Otsisime seal võserikus tuldud teed si-d, aga no mida sa otsid seal…võimatu ja ime oleks see sealt rägast leida. Tegin ettepaneku, et ronime tagasi ja ma teen temast punktis pildi, et oleks tõestus olemas! Uuesti alla ja pilt valmis - hiljem läkski seda vaja!
Meil on tõestus, et punkt oli olemas ja Mari oli punktis!
Suvaline Neeruti võpsik ja tee 😬
Ronisime hammastega puudest kinni hoides sealt lohust uuesti teele, et võtta rattad, kui tagant tulev tiim, uuris, ega meil kellelgi pole si-pulk kadunud??? Nad ühe leidsid - Sohvi oli õnnelik ja sai oma si-pulg tagasi - aga no milline kokkusattumus? Pressisime edasi, mõni punkt veel ja vahetusala paistab! KP44 - kuju - leitud!
Seal oksa taga, Andrese kõrval on kuju…
Lõpuks ometi normaalne tee, kus saab sõita. Aega on kulunud juba metsikult, kell on pea pool üheksa hommikul - oleme rattaetapil olnud juba 12 tundi, kuigi “tigudele” ehk siis aeglastele tiimidele oli pandud läbimisajaks 10h - no ju me oleme siis veel aeglasemad kui teod - no umbes nagu laiskloomad 🦥
KP45 - Traktor - leitud, KP46- metsatukk - leitud! KP47 - viimane rohelise loaga punkt! Poiss meie käest luba ära ei võtnud - tal pole panna seda kuhugi!
Roheline “propusk”
Punkt käes, viis tee otse vahetusalasse - kui enne oli vihm veel leebe, siis nüüd hakkas kallama ikka korralikult. Tuult oli ka, külm hakkas, aga vajutasime nii nagu jaksasime! Lõpuks paistis Heiko buss ja vahetusala. Rattad viskasime maha ja läksime sooja sööki otsima, kuna pea terve öö olime sõitnud tohutus energia defitsiidis - lihtsalt ei olnud sellist aega, et süüa, ei tahtnud teistest maha jääda. Mingis punktis kraapisin kotist välja võiku ja sõime selle kahepeale Andresega ära, aga söömiseks valisin küll täiesti vale aja ja koha - rattaga oli vaja vastu tuules see hetk mäest üles pressida…ühe käega siis lenksust juhtides, suu saepuru meenutavat võileiba täis, süda tagumas kurgus…krt mälu ja mälu, aga alla suutäis ei lähe. Teinekord tuleb ikka valida kohta, kus süüa!
TA-48KP. Vahetusalas nägime Marika naabrit Kairit, kes meile sööja söögi ninaette pistis ja kuuma morsi topsiga ette tõi. Aitäh erilise hoolitsuse eest! Sassil käskisime auto sooja panna (mida ta oleks pidanud juba tegelikult enne meie saabumist tegema).
Peale sooja Tactikali lükksime sisse veel nii palju kui mahtus igasugu muud kraami
Ilm oli ikka ilge, vihmal 💦 lõppu ei paistnud, kõik oli ühtlaselt hall. Ronisime autosse, et riideid vahetada. Rattapüksid alt ära ja kuivad sokid-jalanõud jalga - selga ladusime kõik oma meriinod (3tk), kooriku, võistlusvesti ja peale tõmbasime veel vihmakeebid! Vaikselt hakkas soojem ja otsustasime hoolimata kallavast vihmast jalgsietapile suunduda. Ma päriselt imestasin, et Andres juba seal ei öelnud, et aitab nüüd küll - vihmaga edasi ei lähe!
Vähemalt oleme rabas eksides nähtavad selle punase keebiga!
Meist veidi ees vantsisid üks meeste tiim, hoidsime neile veidi järgi, et mitte jälle ihuüksi rappa jääda. KP49-metsatukk. Raskusi ei valmistanud, edasi läks veel veidi teemoodi asja ning siis juba võpsik - õnneks läks ees korralik loha ja selle järgi ikka päris hea minna. KP50-51 Laukad rabas - no pimedas me neid leidnud ei oleks ma kardan, Aga keset päeva, valges, abiks gps ja telefoni träkk - no leidsime ikka õiged laukad üles. Seal ikka võtsin telefoni välja ja vaatasin, kus me täpike täpsemalt liigub. No rabas on ikka alati ilus, vahepeal jäi isegi vihm vähemaks ja hakkas palavgi!
Kui vihm järgi jäi, saime keebid maha võtta
Aga see oli kõigest esimene raba…pressisime end esimesest rabast uuesti teele ja vantsisime edasi - enne Litsimäge oli KP52-vare! Vare oli, aga esimese hooga punkti ei näinud - tuiasime hoones sees ja ümber - lõpuks lahkuv meestetiim, andis suuna kätte, kuhu poole peaks pilgu tõstma, et langenud laepaneelide vahlt punkti näha! Aitäh!
Vat, see punktike paistab sealt paneelide vahelt
Veidi sai veel teedmööda minna, aga siis tuli keerata uuesti rappa KP53-54 otsima, need olid ikka natuke rohkem “pähklid” meie jaoks. Esimene läks lihtsamalt, teist ikka tiirutasime ja otsisime kauem - Andresel gps lakkas koostööd tegemast ja telefoni täpp lihtsalt hõljus kuskil omatahtsi ringi. Aga jonni me ei järnud ja kätte selle saime.
Rabas ringi jauramine võtab ikka parajalt läbi - sa pead koguaeg jaögu tõstma ja nii umbes põlvekõrgustes puhmastes sumpama, sookailu lõhn uimastab ja õige raja hoidmine on keeruline - mina hakkaks ilma suunda teadmata ringe kõndima, sest koguaeg lihtsalt kaldud teelt kõrvale. Õnneks geps vahepeal ikka midagi näitas ja ka telefonil oli piisavalt levi, et täppi jälgida - ütlesin Andresele, et kui punktist minna ja üles-paremale hoida, peaks ees mingi metsatee olema, sest ma näen, et seal on keegi ratturitest, kelle täpp liigub - Andres raius vastu, et seal ei saa teed olla, sest gps seda ei näita. No me siis vaidlesime pisut 😆 Mina kaldusin koguaeg õigelt teelt kõrvale, Andres korrigeeris - lõpuks jõudsime selle nö teeni, mida mina nägin kaardilt - aga mida polnud oli tee…Aga jäljed ja kerge “loha” oli ikka, mida mööda õigesse suunda minna.
No on ju üleval tee, kus rattur on?!
Ehh, aga siis algasid jälle muda-singlid oosidel…oi pekki, nendest on mul küll nüüd mõneks ajaks täiesti koll ees. KP55-lohk. KP56-nina…oi johhaidii seda “nina” me seal otsisime ja tuiasime ringi ikka sellises rägas, et aru lõpuks enam ei saanud kuhupoole minna või mida otsida…Andres tahtis juba käega lüüa, et lähme minema ja aitab küll. Mina tahtsin veel viimasest mäest üles ronida ja vaadata, äkki seal on - ja no otse punkti marssisin! Me olime sealt enne niimoodi mööda läinud, et punkti ei märganud - jäi teine risu ja okste varju, loomulikult oli see lihtsalt möödumise punkt! Ja jälle oosid ja teerada…monotoonne astumine.
KP57-58-59 tuim vantsimine. KP60 - väike järv, vat seal ma sain ANdrese peale ikka pahaseks…mina tahtsin minna teelt otse alla punkti poole, Andres arvas, et peaks ikka suure järve juurde minema ja sealt siis otsima seda väiksemat…minu meelest õudne ring, aga no olgu, läksime nagu ta tahtis. A krt ega seda punkti ikka kohe ei leia ka - tiirutasime ikka veidi ja jälle tahtis Andres juba ära minna, aga enne ikka leidsime kp tähise ka. KP61 - otsisime sihti ja tuiasime edasi-tagasi, lõpuks saime ikka õigele teele. KP62-kuuse taga….kurat, enne selle kuuse juurde jõudmist oli mingi ilge pori-läga-soo…tegime pisut kaugema tiiru, et veidigi puhtama jalaga saada…
KP63 Harjal…no seal üleval
Jalad jäid puhtaks ja metsast ragistasime välja ning siis kõrgus meie ees tiheda võsaga kaetud vall või küngas…ja punkt loomulikult seal kuskil otsas. Andres sukeldus ees sinna võpsikusse. Muffigi ei näinud, kuhu ta läks - hääle ja ragina järgi üritasin ronida - ikka võtsid käega ühest lepapuust kinni ja tõmbasid end üles ja siis teisest lepast kinni ja nii ikka korralikku tõusu - kops oli koos, aga üles me jõudsime. Milline metsmaasika lõhn seal oli…mmmm. Punkt oli muidugi ilma si-piiksuta möödamineku punkt!
KP64-laudteel - enne oli vaja ületada Loobu jõgi, tundus, et mingi sillalaadne toode võiks seal üle ju viia..viis jah, kolm naisterahvast nautisid seal mõnusalt külma valget veini - no küll oleks tahtnud nendega kohad vahetada. Nemad uurisid, kust me tuleme ja kuhu läheme ning tegid suuri silmmi, kui ütlesime, et tuleme Rakverest ja suund on Võsule😁
Viitna Maastikukaitseala - polegi seal käinud. Laudtee oli igavene libedik ja olime päris ettevaatlikud seal kõndides - joosta tundus seal täiesti võimatu. Tundus, et seda laudteed eriti tihedalt ei hooldata - suhteliselt võssa kasvanud. Aga no ümbrus oli ikka ilus!
Viimased kaks punkti enne vahetusala. Ilm oli mõnus ja soe ja seal kuskil KP65-järv juures sai kuidagi nii kristalselt selgeks, et sinna vahetusalasse me jääme ja läheme koju ära, et helistasin Marile ja ütlesin, et rattaid pole vaja autost välja võtta, me lõpetame ära! Kuidagi väga hea ja rahulik tunne oli, midagi kuskil ei torkinud ega kripeldanud, et peaks ikka edasi pressima - ma arvan, et selles oli süüdi rabas leviv sookailu hullutav lõhn, mis reaalsustaju ära viis ja kuskile pehmele pilvele meid asetas ☁ Ega Andrese selg kiita olnud, igakord kui kuskilt puu alt pidi läbi minema ja kummardama, ta ikka oigas - no ei olnud mõnus kuulata 😕 KP66-jõe käänak…otseloommulikult oli punkt teiselpool jõge ja silda ei kuskil…vaja oli end uuesti märjaks teha ja vette hüpata. Kuna oli juba selge, et edasi me ei lähe, toppisime ainult seljakotid kuivakottidesse ja kargasime vette - Mari ning Sass olid teiselpool kaldal ja ootasid. Andresele oli vesi napilt vööni, mina jalgu põhja ei pannud ja ujusin…
Õnnelikult teisel kaldal, oli vahetusala pisut eemal - märjad nagu kassipojad vantsisime sinna. Ütlesime kohe, et siia me jääme ja edasi ei lähe - mina tegin veel vahetusala KP67 piikus ära, Andres unustas ja tänu sellele me alguses ei saanudki lõpuprotokolli aega kirja 😮 Samas mina ju piiksu tegin ja jälgimisgeps oli Andrese käes, et rada oli ju ka näha - igatahes Timmole andsime märku ja lõpuks ilmus meie aeg ka protokolli - polnudki päris viimased 😊.
Andsime ära oma jälgimisgepsu ja võistlusvestid, võtsime sooja tacticali söögi ja suundusime auto juurde. Vahetusalas Reeda küll ütles, et edasi läheb ju lihtsamaks ja ilusamaks, aga sel hetkel olime mõlemad kindlad, et edasi ei lähe ja keegi meid rohkem ümberveenma ei hakanud….millest nüüd on ikka väga-väga kahju 😢 Minul väsimust nagu eriti polnud, jalad olid korras, ei ville ega põlvevalu (selle sõitsin lihtsalt rattaga üle) ja olemine oli tegelikult väga hea - muret tegi ainult Andrese selg… Sõime auto juures ja vahetasime riided ära. Endiselt tundus, et ostsus katkestada oli õige - olime teel olnud 22h - Sõitnud selleks hetkeks rattaga 113km (12h17min) ning kõndinud 35,41km (pea 9h). Korjasime oma kodinad kokku ja istusime autosse - Sass sõidutas meid koju.
Järgmine päev, aga hakkas kipitama…kohe väga kipitama…et miks me nii kergelt maha tulime…Uuriti seda ka siit ja sealt, aga ega midagi muud öelda pole, kui määravaks sai Andrese selg ja tulevased kaks pulma, kus tahaks ilus olla ja kontsadel kõndida ning tantsida, mitte lombakana tuiata. Aga mida rohkem ma loen ja näen lugusid edasisest rajast - sest tõsi ta on, et suurema ja vist ka raskema osa rajast tegime ju eeskujulikult ära, kuigi laisklooma aeglusega…, seda nõmedam tunne sisse tuli, et miks ikkagi nii…aga noh, eks pean selle tundega ise hakkama saama…Oleks vahetusalas vaid keegi meile motivatsioonikõnet pidanud ja veidi utsitanud 📣📣…ma arvan, et me oleks jätkanud…aga “oleks” on oleks ja seekord seda polnud…
Kuigi eks ma juba valmistan Andrest ette mõttega, et see siiski ei pruukinud jääda ikka viimaseks korraks….johhaidii…ma räägin seda igakord ju, et rohkem ei tule! Aga me ometi ei saa ju ExpEst-il osalemist lõpetada katkestamisega?!? Ei saa ju??? Ja kui me siis järgmine aasta 9.korda läheme, siis me ei saa ju ka siis seda viimaseks korraks jätta - sest 10.juubel tuleb ju ometi kaasa teha ja tähistada 🥂🍾😂 Aga kui Andres ikkagi keeldub tulemast? Mida ma muidugi ei usu, kui ma nt teen talle ilusa sünnipäevakingi osaluse näol 🎁 sest ega mul pole kuskilt rohkem sellist “hullu” võtta, kes minuga tuleks ja ega ma kellegi teisega minna ei tahaks ka…Ja muidugi ükskord ma tahan selle ürituse “köögi” poolt ka näha ja ehk kuskil vahetusalas vorsti küpsetada!
Merle - palun ära ikka mürki sööma hakka nagu lubasid, kui me ikka järgmine aasta stardis oleme… Ja Jörgen…sa küll juba rõõmustasid, et me ennast enam rohkem sellisel retkel ei “tapa” aga võibolla me siiski peame sind kurvastama, kui uuesti läheme…Lubadusi ma ei anna, et lähen, aga kindlat EI-d ka ei ütle, sest ma lihtsalt ei saa…minu puhul sobib siia lõppu imehästi see laul…https://www.youtube.com/watch?v=rfJPsOmHBMA - no naiste muutlik meel…
PS. Särgid olid seeekord väga ilusad - mulle meeldivad. Osaleja medaleid veel näinud ei ole - need palusin Annikil enda kätte võtta ehk mõnel saunaõhtul Heiko-Marika või miks mitte ka meie juures saame need endale ikka 🏅🏅
