XT Rogainid on alati sellised, kuhu üritame minna - no sellised toredad…. Kui kuupäevad vähegi sobivad oleme meie Präänikutena kohal. Nii ka seekord! Pisut vajas päevaplaan paikapanemist, sest õhtul oli vaja veel sirge näo ja seljaga jõuda Smilersi kontserdile, aga ega me pole “sita pealt riisutud” nii et kõik on teostatav!
Sellisele lühikesele rogainile pole erilist pakkimist ka, kõik tuleb juba kiirelt - pakike vorstikesi, halvaa, vesi ja nipet-näpet veel. Nii et hommikul saime rahumeeli end välja magada, siis autosse hüpata ja juba olimegi Põltsamaal.
Ilm oli muidu suhteliselt soe, aga see tuul…see oli ikka vinge. Pisut oli nuputamist, mida selga panna, et ei oleks liiga palav ega hakkaks lagedal tuule käes liiga külm - aga kohe võin siiski öelda, et märgadest jalgadest ja vingest tuulest õnnestus siiski korralik nohu saada - a tühi sest.
Heiko-Marika olid ka juba kohal - Heiko on ikka hullupööra jooksutrenni viimased kuud teinud - tahab vist kõik pooleks joosta 🏃 eelkõige Marika 😀
Enne starti
Nii ta siis sai…see rajake
Kaart jooskis seekord ikka hästi. Andrese ainus soov oli, et jalad kuivaks jääksid…aga vist ei olnud see soov piisavalt tugev või piisavalt õigesti ja õigesse kohta manifesteeritud, sest õige pea peale kp83 esiveoga vallutamist (no blinn kus kops oli koos seal mäeotsas), karjakella (kp84) kolistamist ja suure puu juurde (kp87) kalpsamist oli vaja pisut mudas mulistada ja üle põllu saada, et nentida….Andrese helesinine unistus kuivadest jalgadest jääb sinna kraavi äärde mutta! Kraav oli just niipalju lai, et üle ei hüppa, aga punkt (kp66) just seal teiselpool…ega pikemat mõtlemist ei olnud, tuli üle minna, et see si-piiksuke kätte saada ning sama teed kraavist läbi tagasi kahlata. Aga eks jalad olidki vaja sellest põllumudast puhtaks saada…enne just nägime samas Heikot ja Marikat - jooksid nagu noored põdrapullid nii et muda lendas. Ei me nendega tempot jaksa hoida - eks vanad kah juba 😝
Punktid tulid ilusti, ühest pisut kaldusime liiga kõrvale, aga saime kenasti rajale tagasi ja kõik oli täitsa OK! Kuniks jälle lai kraav ees - Andres keeldus läbi minemast, mina oleksin ikka otse mauh sisse pannud…a ei läinud läbi ja hea oli, sest ees laiutas jälle üks suur mudapõld…kuna eemalt oli näha teetruupi, et üle kraavi minna, siis tegime väikse ringi ja jalad jäid veest puutumata, aga mitte mudast.
Tegelikkus oli palju hullem…
Pekki, kui raskeks jalad sellest mudast läksid, no ei jaksa tõsta jalgu ja kõik. Iga sammuga tundsid, kuidas kannaga viskasid laksti muda pikki kannikat või vastu kukalt…normaalne! Vahepeal hakkas jahe, tuul oli ikka vinge, aga hea et ei sadanud lubatud lörtsi ja vihma! Ja et sooja saada, tuli väikest sörki ikka lasta niipalju kui sai! Pisut oli vahepeal ka normaalset teed, kus saime jalad veidi puhtamaks kloppida ja edasi vantsida. Punktid tulid, kaart jooksis ja viga ei teinud…minul kippus jaks otsa saama, Andres kihutaks pikemalt, aga ta on solidaarne ja ootab.
Kamari elektrijaam
Päästev lõpp
Heiko ja Marika lõpetasid pisut enne meid…
Täitsa rõõmsad ja rahul
Olime täitsa üllatunud, kui oma 25.kilomeetriga korjatud punkte nägime: 193p, koht DH klassis 13. ja DH40 10. Pole paha! Tavaliselt piirdume vähemaga, nii et meeldiv.
Kiirelt vahetasime riided ja hüppasime autosse, et linna kimada. Enne nägime veel Heiko ja Marika ära - Marika oli seekord ikka kutu - Heiko nagu ma enne ütlesin tahtis kõik pooleks joosta - neile muidugi DH klassi 1.koht! Palju õnne!
Kodus kiirelt sauna, paar leili, väike jook ja kontserdile - Smilers on ikka võimas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar