Noh….mis ma oskan öelda…loll on ikka loll ja hoolimata “nuti-muti” ajastust, lajatab vahel reaalsuskontroll litaka vastu pead ja saad aru, et tegelikult peab ikka oma (nuti)varustust kontrollima 😕
Seekordne linnarogain (http://www.linnarogain.ee/) toimus Tallinnas, peaaegu koduukse ees Kruiisisadamas ja siis ikka tuleb minna…Mis siis, et alles kaks nädalat tagasi olime koroonas ning mina veel siiani köhin ja tatistan, Andres sai kergemalt hakkama. Trenni polnud muidugi jälle paar nädalat teinud, a no nõrgad ju treenivad…. Vist…
Lootsime, et meil kui Tallinna ja Kalamaja elanikel on mingi pisuke eelis, et kant ju tuttav ja linnas peaks kenasti hakkama saama, aga no joosta me kiirelt ikkagi ei jaksa ja kui siis ka inventar alt veab, siis ongi tulemus viimane ja arvestuslikke punkte hulka vähem, kui tegelikkuses võetud sai 😢
Aga siiski ärgem unustagem, et tähtis on osavõtt, mitte võit ja eks me ikka ainult iseendaga võistle seal, nii et tühja neist punktidest.
Start oli kell 17.00, nii et pool tunnikest varem kimasime trammiga paar peatust kodust eemale Linnahalli juurde. Kaardid sai 30minti varem kätte ja seekord suutsime peale stardikolmnurga ära värvimise ka mingi raja enam-vähem paika joonistada - jooksvalt tuli mõningaid muudatusi, aga ega see midagi oluliselt ei muutnud. Mõned punktid tuli pildi järgi ise kaardile kanda - ka see mingeid raskusi ei valmistanud.
Peale stardikolmnurga, saime ka veidi rada planeeritud :)
Siis anti start ja kogu see mass pistis punuma - enamik vist Linnahalli poole - meie jonnakalt ja mõned veel Kruiisisadama promenaadile, mille lõpus siis punktike korjata. Tuul vihises kõrvus ja laulis promenaadi metallist käsipuudes - selline vilin ja undamine, et alguses ei saanud arugi, kust see tuleb.
Edasi sik-sakitasime Kalarannas - Patareis ja Kalamajas - kaks peatust sõitsime isegi trammiga, et pisut hinge tõmmata (vaatasime kodumaja trammi aknast üle, aga sõbrannat Mari, me rõdul veini joomas ei näinud - ju siis tegi juba meile süüa 😆), sest kuidagi kippus see tempo alguses liiga kiire olema. Auruveduri kp ja siis hüppasime Baltas bussile…. Kui uksed juba kinni, alles siis laksas, et pidime ju enne Kassisaba-Uue-Maailma ka Pika Hermanni aluse punkti võtma - no sinna see läks… tühjakah, ehk jõuab pärast tulla.
Juba päris alguses tegi minu si-pulk imelikke piikse - osaliselt võttis veel õhukaudu punkti ära, osadele jaamadele oli vaja ikka hellalt läheneda ja pulk õigesse kohta torgata, aga piiksatused olid imelikud ja ma ei olnud üldse kindel, kas jaamad mu punkte ära loevad.
Kassisaba - Uue-Maailma - Pärnu mnt trammidepoo - Veerenni ümbrus…peavalu ei valmistanud, ainult põlv hakkas aina rohkem tunda andma - ega see väga okei ikka pole, kui oled veel haigusest taastumas, trenni pole teinud, aga nüüd lähed 3hjärjest jooksma….siis peabki kuskilt valutama hakkama… üritasime ikka edasi jooksusammul minna, vahepeal longates, vahepeal kõndides…
Hotell Olümpia juures otsustasime, et võtame suuna finiši poole - Vanalinna punktid veel võtta ja aitab küll - ega ei saa end pooleks joosta.
KP71 - joogipunkt - vingerdasin ümber si-jaama, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud - minu si-pulk pani pillid täitsa kotti ja ei teinud ühtegi piuksu enam - ei sissepannes ega distantsilt (kuigi nüüd lugesin, et kui si-pulga patarei tühi, peaks ta punktid jaamas siiski ära lugema, kui pulk auku torgata - minu si-pulk oli vist nii ära koolend, et ei tulnud sealt midagi). Veidi võttis meele ikka mõruks, sest arvata on, et nüüd me tulemust kirja ei saa, kui ühel punktid lugemata. Aga otsustasime siiski suuna Estonia ja Vanalinna poole võtta - narr oleks olnud lihtsalt lõppu ära minna…otsustasin, et teen igaksjuhuks igas punktis siis pildi, et no kui saaks kuidagi tõestada, et ma ikka jooksin Andresega edasi kaasa - a kes see seda pärast enam kontrollida viitsib?!
Ausõna, ma käisin kõikides nendes punktides!
K.Pätsu peamonument, Vabadussammas, Harju tänav, Raekoja tagune, Pika Hermanni punkt ja mööda linnamüüri äärt Patkuli vaateplatvormile - põlv lõi tuld ja ajas lonkama - a ise ma sinna ju ronisin….
“Tüüpiline” Pildi-Andres
Pikast jalast alla longata oli ikka päris vastik - Hell Hunt - Paks Margareeta - Kanuti aed (hirmus koht, vaadates neid kampasid, kes seal hämarduvas õhtus juba kõik pingid hõivanud olid - tõenäoliselt saaks sealt nii narkotsi, kui peksa…) - Rotermanni Kvartal - Porto Franco - Kochi Aidad - Admiralisild ja siis juba lõpp. Üritasin vapralt veel jooksusammu teha, aga keha oli tühi ning kõht ka…kuidagi polnud aega vahepeal midagi peale vee ampsata. Aga Andrese käsi seljal andis peaaegu et tiivad…oli ikka samm kergem küll.
Lugesime si-kaardid maha, paberit ei antud, nii et punkte kohe ei saanudki teada. Minu pulk isegi tegi hädise piiksatuse ja võisime selleks korraks oma jooksu lõppenuks lugeda. Timmole ütlesime ka, et minu si-pulk keeldus koostööst poole peal ja tulemused on nii nagu on.
Pihku pisteti vorsti-taldrik, panime juurde veel marineeritud kurki ja ketšupit, koukisime endale veepudelid ja istusime hetkeks maha, et pakutu kiirelt ära süüa ja siis uuesti trammi peatusesse kepsutada. Krt, jahe hakkas - keha oli higine ja tuul külm - kui nüüd uuesti ei külmeta, on hästi. Paar peatust ja olimegi jälle kodus - saun oli kuum ja söök valmis. Kõigepealt täitsime veidi kõhtu, siis ronisime lavale - no mõnna….sauna vastu ei saa ikka mitte miski. Keha oli veidi kange ja aega läks, et soe sisse tuleks.
Ametlikult saime kirja ainult 103punkti ja konkurentsitult viimase koha - kui edasised punktid ka kokku lüüa, oleks kokku tulnud 179punkti.
Aga seekord siis nii ja siit nüüd loo MORAAL - hoolimata sellest et elu on nuti ja wifi ja air….mõtle loogiliselt, et ka need seadmed, mis muidu on nutikad, vajavad patareisid/akusid töötamiseks ja patareid kuluvad ja saavad tühjaks ja vajavad vahetust….eks nüüd siis tegelengi sellega, et saaks järgmiseks korraks si-pulgad töökorda. Uurides ja puurides erinevatel lehtedel, leidsin lõpuks ka selle koha, kust kontrollida oma si-pulga patareivahetuse aega ( https://www.sportident.com/siacservice/ ) Selle järgi on meil need isegi kaks korda kauem vastu pidanud 😁 Tehke see väike näpuliigutus ja kontrollige ka enda si-pulkade eluiga üle!!!
Aga värskes õhus, metsas või linnas aega veeta on hoolimata tulemustest väga mõnus - rogainijate seltskond on ikka tore ja sõbralik üldjuhul (kuigi seekord nägime/kuulsime vist ka omavahelist tüli kahe tiimi vahel), paljud näod-nimed juba tuttavad ja linnavahel joostes ikka ergutatakse üksteist ning hea sõna on alati varuks! Pärast pisukest liigutamist, kui kont ikka kange on kuum saun, hea söök ning külm jook väljateenitud! Kohtume uutel rogainiradadel!
