Eilseks kokku keeratud “supp” on söödud ja tänaseks läbi seeditud....aga alustame siis algusest. Mingi imelik vägi pani mind meid regama Türi-Tori Kiirlaskumise 78km etapile - sõge inimene, mis muud. Kolm trenni veel sai enne tehtud ja oligi käes laupäeva 13.aprilli hommik. Äratus oli kell 5, puder, kohvi, viimased asjad kokku ja minek. Meie alatine hea abiline Mari transas meid Märjamaale, kus juba ootasid meie ustavad süstasõbrad Haiko ja Greta (ilma kelleta, me seda teinud poleks). Kiire asjade ümbertõstmine ja sõit starti algas. Pagana külm hommik ikka oli - maa oli härmas ja auto näitas -6kraadi, brrrrr.
 |
Stardis käis juba mõnus sagimine, kell 7 lasti raftid rajale ja 8-st läksid süstad ja kanuud. Meie start oli 8.43. Vups paati ja minema.
Kindad olid küll käes, aga no näpuotsad külmetasid nii, et mingil hetkel enam neid ei tundnud ja polnud muud teha, kui Andreselt üks muhv laenuks võtta ja paremale käele ümber panna - ja siis juba läks soojemaks. Varbad olid muidugi stabiilselt külmunud ja surnud (õhtuks ärkasid siiski üles) Õhk oli karge, veidi paistis alguses ka päike ja nahk läks soojaks. Esimene pool sõidust Kurgjani oli meile nö “tundmatu maa” rajalegendi olin ma muidugi lugenud ja hirm oli Jändja paisu ees, kust varasemalt oli ohtralt ümberminekuid olnud. Selleks aastaks oli pais laiali tõstetud ja pidavat lihtsam olema, aga hirm oli ikka. Igal sillal ja võimalikus kohas kaldal ergutasid meid Haiko ja Greta - no super, meil olid näod naerul.
 |
Olid mõned vulisevad kohad ja mõnus rütm sees. Laupa kärestik läks valutult, ees ootas hirmutav Jändja... juba paistiski Jändja sild - vesi ju natuke vulises ja paistis suuremaid kivegi, aga no küll see läks libedalt...ise ka imestasin. Edasi tundus, et hullemaks enam minna ju ei saa, peale Kurgja peatuspunkti olime me ju eelmisel aastal sõitnud ja kõik läks hästi, miks peaks sel aastal teisiti olema? Vahepeal pistsime põske mõne batooni ja kosutasime end veega, uhasime mööda nii mõnestki raftist ja kanuust - kõigile soovisime jõudu ja ajasime paar sõna juttu. Kõik kaasoasalised olid heas tujus ja mõlasid isuga.
Kurgjale jõudes polnud pikka passimist - kiire pissipeatus, siis sai soe supp kiirelt sisse lürbitud ja tee ning saiake põske pistetud. Hops paati ja edasi, väga palju me aega ei kaotanud seal - vaadates teisi, kes asju ringi pakkisid, söögi ja joogiga mõnulesid ning niisama lesisid ja puhkasid.
Meie võtsime aga hoo sisse ja aerutasime edasi. Paar kivisemat ja suurema vulinaga kohta ju oli, aga need tundusid ikka jubetumalt lihtsad läbi kulgeda, aga no hindasime endid vist üle või kadus hetkeks valvsus - äkki olime hooga kivides, süst ragises meil all korralikult (hiljem tuli välja, et seal me oma paadi puruks sõitsimegi, sellest hetkest hakkas kuskilt eest vett sisse immitsema, nii et finišiks istusin ma praktiliselt vees) Ees oli oodata eelmisel aastal kõige “hirmsamat” kohta, Suurejõe vana vesiveskitammi jäänused ja kärestik (eelmisel aastal, vahetult enne meid sealt tammist läbiläinud süst keeras end seal kummuli, aga tookord suutsime end küll kenasti joonel hoida).
Kärestik lähenes ja vererõhk juba tõusis, pealtvaatajaidki oli omajagu. Kaldal Haiko karjus meile õpetussõnu ja no me tõesti üritasime kõik õigesti teha.....läksime siis vooluga kaasa ja tunneme, kuidas looduse vastu ikka ei saa...vool viib meid just sinna, kuhu pole vaja - vana veski betoonseina vastu, surub ja surub....kuulen, kuidas Andrese aer vastu betoonmüüri kraabib, süst meie all kõigub ja vesi üle süsta käib - kangesti tahaks kuskile kätt toetada, et süst veepeal hoida, aga vesi ju ei kanna! Vee peale ei saa toetada! Pekki küll, nüüd vist siis juhtub see, mida me kõige rohkem kartnud oleme - me käime ümber!
Aga...õnneks on meie kehades ja kannikates mingisugune tunnetus olemas ja mina vähemalt küll tundsin ja püüdsin kehaga seda kõikuvat süsta barlanksis hoida (ma arvan, et Andres ka) ja no meil see õnnestuski - me saime sealt kuiva nahaga ikkagi välja - veri kohises kõrvus veel, kui Andres röögatas, et peab edasi kiirelt mõlama - ruttu oli vaja sellest möllust paremale saada, et mitte edasi tulevatesse kividesse mürtsatada.
Uhhh....no oli see vast napikas, jalad tudisesid paadi põhjas, vererõhk oli laes ja adrenaliin tõmbas keha palavaks. Edasi kulgesime veidi rahulikumalt ja turgutasime end võikude ja batooniga.
Tundus, et kõige hullem sai mööda. Keha hakkas juba väsima, uni tuli peale(olime ju juba varakult üleval) varbad olid stabiilselt surnud olekus ja kätes enam polnud sellist särtsu nagu enne, kilomeetreid oli selleks ajaks juba 52 mõlatud. Tulemas oli veel Vihtra veskitammi kärestik, kus oli ka kõvem vulin ja lained laksusid üle paadi - õnneks püsisime kenasti püsti. Saime mööda veel nii mõnestki raftist ja kanuust, üks lõbus meeste-raft võttis vahepeal laulugi üles 😃 “Tüdruk, armastan päikest ja tuuli, tüdruk, sinust ma unistan vaid. Oi neid kirsina punavaid huuli, tüdruk, ütle mul kust sa need said!” laulsime oma süstast kõvasti nendega kaasa ja tundus, et mõlaminegi läheb libedamalt.
Edasi tundus, et asi on ainult “vormistamise” küsimus ja tuim mõlamine, aga Pärnu jõgi pakkus meile ikka veel nii mõndagi. Teadsime, et varsti tuleb Jõesuu rippsild ja peale seda kärestik - eelmisel aastal see probleemi ei valmistanud (vist oli veetase ikkagi kõrgem, kui nüüd) Kaldal ergutasid ja hõikusid jälle Haiko ja Greta - ergutusi on alati hea kuulda, aga sinna me valvsus vist läks ja olimegi jälle raginaga kivides ja ikka nii korralikult kinni, et nuta või naera, minema ei saa...süst oli jões vooluga põigiti põhja peal kinni - konkurendid libisesid mängleva kergusega mööda ja meie muudkui madistasime seal. Olin valmis juba välja astuma, et süst kergemaks saada ja õigeks keerata, õnneks seda vaja ei läinud. Nõkutasime ja nügisime mõladega, vahepeal tundus, et läheme selg ees minema, aga meie õnneks saime süsta nii palju lahti, et vool keeras kenasti meil nina ette ja saime edasi punnida. Teadsime, et eespool on pikad ja laiad “motivatsioonisirged” - tuim nühkimine, ei muud. Tahaks jalgu sirutada, aga ei saa, sest paadipõhjas loksub juba korralik veekiht ja ei tundu väga ahvatlev vabatahtlikult jalgu märjaks teha. Vaikselt, aga kindlalt immitseb kuskilt eest mulle vett juurde.
Viimased 10km ja ma hakkan juba peale iga km läbimist Andresele teatama, kui palju veel jäänud on...hakkabki paistma Tori Põrgu - enam pole palju jäänud - seal möödusime veel vähemalt kahest raftist ja ühest kanuust (rohkem ei mäleta, kas oli äkki veel mõni). Tori sild, viimne kärestik....ajasin rajalegendis näpuga järge ja oma meelest valisime õige tee....finiš paistis, kui me jälle ragistades kividesse kinni jäime...kurat küll, me oleme ju nii lähedal, oleksime pidanud ikka tsutikene vasakule võtma...oleks-poleks, enam pole midagi teha, tuleb hakkama saada ja paat õigeks keerata. Möödus üks kanuu nagu mängeldes,meie aga rassisime kivides, kaldal kõik vist naersid kõhud kõveras, et puhta soodad seal. Õnneks meil seal nii kaua ei läinud kui Jõesuus ja no lahti me end sealt saime, viimased tõmbed ja olime finišis.
Keegi küsis vist paadi numbrit, et aeg kinni lüüa, Haiko ja Greta olid platsis, et meid paadist välja aidata - käed olid nii väsinud ja nõrgd, et enda välja upitamiseks jõudu polnud - haarasin siiski kaldalt ulatatud abistvast käest ja õlast ning vinnasin end välja....jalad sõna ei kuulanud, põlved kanged ja varbad surnud. Koheselt oli platsis vappekülm. Kuidas Andres paadist välja sai, ma ei tea...ju ikka aidati kaasa 😀 mõlad kaenlasse, asjad kätte, mehed haarasid koos Gretaga paadi ja kaldast üles.
Kiire pilt finiši-plagu all ja ruttu sooja. Otsustasime, et käime ikkagi sooja duši alt läbi...mmmmm kui hea see oli, kuivad riided selga ja läksime vaatama, kust saaks kätte osalejamedali ja diplomi. Pikkadel laudadel olid medalid-diplomid reas ja läksime siis enda omi küsima. No lappavad ja lappavad seal diplomeid ja mida pole, on meie oma. Kõrvalt lauast siis küsitakse, et mis nimega diplomid puudu on - “Õunmaad” ütleme meie - “Oi, aga teie tulge siis siia poole hoopis” vastab kena poisipega naine meile “Teile on karikas ikka ka” 🏅🏆 😲 Mida? Misasja? Nalja teete või? Miks? Imestus oli ikka üüratu, kui saime teda oma tulemuse...Kahestes mix-süstades 3.koht, 3sekundi napikas, neljanda koha ees...nii et ka 41-aasta vanuses on võimalik saada elu esimene ja tõenäoliselt ka viimane karikas...uskumatu, see oli ikka nagu “puuga pähe” saadud. Oi ma olin ikka õnnelik ja hüplesin seal ringi, isegi Andresel tõmbus nägu muigele 😉 Absoluutselt ei osanud seda oodata. Kokkuvõtteks siis ligi 78km, üldkoht 22. (120st) K2mix väga tubli 3.koht, aeg 8.32.51 Väsinud, aga õnnelikult pakkisime end autosse ja kimasime Rumbi tallu, kus meid ootas meie koduhaldjas Mari, kes oli teinud kosutava söögi ja kütnud sauna. Kuratlikult äge oli see ikkagi kokkuvõtteks, aga tõenäoliselt ma seda rohkem ei tee. Tänaseks on keha juba taastunud, käed liiguvad, varbad on elus ja tahtmine midagi veel “ära teha” olemas. Erilised tänud Haikole ja Gretale - ilma nendeta me seda ei oleks teinud (eks arve lõhutud paadi eest tuleb hiljem) ja Marile, kes ohjas meie lapsi, küttis sauna ja tegi söögi. Aitäh! (Pildid saadud Gretalt) PEHMOD SIIN EI SÕIDA!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar