Präänikud… täiesti tavalised, aga veidike hullud Hellin-Heilika ja Andres

teisipäev, 24. juuni 2025

Kaardil kadunud… XT Suverogain, Värska 21.06.25

 Meie ja suverogainid ei käi ikka üldse kokku…tee, mis sa teed. Aga ikka läheme ja tuiame ja eksleme metsas. Meile vist ei sobi need Lõuna-Eesti maastikud ja metsad ja mäed ja sood…Ei tea, mis sel aastal nii ExpEst-ist saab Valgamaal 😱??? Aga sellele mõtleme siis, kui see aeg käes on 😁
 Igatahes seekordne XT Suverogain toimus Värskas ja et mitte laupäeva hommikul vara kodust sõitma hakata, läksime juba reedel Värskasse kohale, öömaja võtsime Värska Sanatooriumis 😃…olgu, olgu uuema nimega Värska Kuurortravikeskus või siis Värska Spa-s. No natuke selline nõukahõnguline ju oli, aga muidu ilus, puhas ja saime saunas ja bassus ka vedeleda. 
Õhtul tegime väikese jalutustiiru ja uurisime ümbrust - metsik tuul ja ülemäära soe ka ei olnud, aga ega ilma ju ise ei tee - on, mis on!





Hommikul oli mõnusalt aega ja saime rahulikult söömas käia ja end valmis sättida. Sõit starti Värska Laululava juurde kestis 7minti ja olimegi kohal. Tuttavaid ja mitte nii tuttavaid nägusid oli kohal omajagu, samas tundus mulle, et rahvast oli vähem kui tavaliselt.


Anniki ja Kairi tahtsid ka blogisse…no said siis…Marika ka 😊

Heiko otsib punkti


 Stardieelsed si-nullimised, numbrite haakimised ja kohustuslikud pildid-kallid tehtud sai kaardid lahti rullida…..Halleluuja, kui me muidu ei saa planeerimisega eriti hakkama, siis seekordset kaarti vaadates ei osanud kohe mitte üks kriips kuskile teha 😖 Mitte midagi ei saanud aru, kuhu poole võiks minna igalpool paistis olema selline vesine ja soine või siis tõusud ja künkad. Mingi suuna me siiski paika panime ja stardist minema saime ka.
 Mulle tundus, et me juba esimese punktiga paneme puusse, aga õnneks siiski sai õige tee valitud.
Esimesed kolm punkti tulid okeilt, paar tiimi sörkisid koos meiega ja siis KP74 läks lappesse….aga mitte ainult meil 😁 Otsisime keset männikut seda “auku” kus punkt pidi olema ja no mida pole on auk ja punkt! Surfasime seal kaugemal ja lähemal ja otsisime. Ma leidsin igasugu teisi auke, aga mitte seda, kus kp tähis oleks. Andres oli kuskil hoopis teisel pool ja kadunud. Kahlasime seal ikka jupp aega, siis Andres helistas, et leidis! Palusin tal hõigata metsas, et teaksin kuhu poole minna, aga ei kuulnud piuksugi. Enam-vähem suunda siiski teadsin ja ka teised, kes lähemal aitasid Andrest hõikuda - lõpuks me leidsime Andrese ja punkti - piiks sai tehtud! Sinna ikka läks veidi aega (17min), aga see ei olnud mitte kõige suurem ajakadu sel korral….
 Egas midagi, vudisime edasi ikka sörgisammul - või no mis sörgi…tempo oli metsateedel joostes ikka minu jaoks arvestatav. KP46 - 56, kas minna otse läbi sinise soise ala või ringi mööda teelaadset asja? Paar inimest panid otse sohu, meie koos veel mõne tiimiga keerasime siiski metsaveo teele - no oli see aga tee…

Ilus metsatee onju? Aga eksite…see oli selline vajuva liivaga väga pehme mülgas, korra vajus Andres sinna pea poolde säärde sisse, nii et kõvemat jalgealust oli vaja kõrvalt otsida.


Noh ja olgem ausad, need kes otse sohu panid, tulid meist eespool punkti juures välja oluliselt puhtamate jalgadega, kui meie mööda teed tulles 😆 Siis tegime meie vist mingi teistsuguse tee valiku ja jäime vahepeal päris üksi. Samas saime aru, kus me oleme ja nokkisime mõned punktid veel. KP76 “Soonurk” no seal panime jälle veits pange ja liiga kaugele - jalad said märjaks, aga õnneks Andres leidis punkti. 

Kukeseened….ja neid oli seal metsas palju, palju, palju….


 Ja siis hakkas assju juhtuma!!! Tavaliselt juhtub asju öösel, aga me suutsime end keset päist päeva metsas ära eksitada… ja nii totaalselt, et sinna jäi maha 50minutit 😳 Sellist ämbrit polnud me veel varem kolistanud…KP76st välja tulles, tulime küll õigele teele, aga jooksime edasi juba liiga kaugele - lugesime küll teeotsi ja asju, aga kui otsisime KP25, siis seda me ei leidnud ja ei saanudki leida, sest olime sellest ikka omajagu mööda pannud. Otsustasime käega lüüa ja minna edasi KP52 võtma, aga võta näpust… seal männikus oli neid teid ja radu ja sihte ikka omajagu ja no me ei suutnud end paika panna ja aru saada, millisel teederistil oleme või kuhu minema peame. Keerutasime ja mõtlesime ja vaatasime kaarti ja kompassi ja üritasime midagigi välja mõelda, aga no mitte muffigi. Lõpuks nägime eemal ühte naistetiimi, kes sihikindlalt mööda teed edasi, loodetavasti mõne punkti poole suundus. Võtsime neile vaikselt sappa ja lootsime, et saame end siis lõpuks paika, kui kuskil punktis oleme. Ja voilaa…olimegi Kp38 juures!!! Kuidas kurat me nii kaugele olime jõudnud??😲 Aga vähemalt nüüd saime aru, kus oleme. 

Jumal teab kus…

Nina kaarti ja pusisime edasi. Kuna aega oli metsikult juba kulunud, vaatasime, et saame mõned punktid veel võtta ja siis peame ikka pika jooksu tagasi tegema - hoomamata, et see “valge” ala kaardi ülaservas, kus jah, läks maantee oli nurgake Venemaa all ja piiritsoon, kuhu jalgsi minna ei tohtinud - rattaga ja autoga võisid läbi kimada, aga mitte kõndida-joosta (see oleks võinud olla kaardil selgemalt märgitud keelualana, a no ise olime lollid).
 Igatahes seda me siis veel ei teadnud ja suund oli KP62 poole. Aga jälle oli mingi kotermann kaardi sassi keeranud ja jäime kahtlema, millisel teel oleme - olime jälle jooksnud liiga kaugele ja rajad kaardil ning maastikul nii sarnased, et ei saanud esialgu aru, kas peame punkti otsima vasakult mäe otsast või peame tagasi eelmise tee peale minema. Andres ronis siis selle künka otsa, mina läksin ümbert ringi, et vaadata, kas tee kaardil ja looduses jooksevad ühtemoodi või ei - lõpuks Andres hõikas, et punkt leitud ja ronisin midagi sinna üles. Si-piiks punktis tehtud ronisime uuesti alla teele ja siis jälle juhtus….suund oli joogipunkti ja KP37 poole, aga Andres tahtis minna vasakule e.põhja ja mina paremale lõunapoole -  ja siis me seal jaurasime - Andres arvas, et minul on kaart valepidi käes (kontrollisin veel suunda kompassiga ja olin endas üsna kindel) ja mulle tundus, et ta ei saa aru, mis pidi kaart on ja kuhu minema peab. No me ikka päris kõvahäälselt vaidlesime seal. Punktist tuli alla üks naistepunt, kes uurisid meil, kas me oleme riius?! 😄 Ei, me ei olnud riius, aga meil olid erimeelsused… ja päris suured, aga sel hetkel oli minul õigus ja Andres lõpuks oli nõus ikka paremale keerama. Kablutasime joogipunktist läbi, viskasime soolakurgi põske ja võtsime lonksu vett. Võtta oli veel kaks punkti ja siis jooks finišisse.
 Väikese jõekese ületus ja KP84 - seal oli veel teisigi, kes jooksid nii meiega ühte suunda, kui meile vastu. Jaksu oli ja jooksime.


Ees oli viimane võetav punkt - KP92. Meie ees jooksis veel üks meesterahvas ja otsustasime, et ei lase teda silmist - no nii igaksjuhuks, et rohkem ära ei eksiks 😂 Aeg hakkas juba selga suruma ja mulle hakkas aina enam tunduma, et aega me ei jõua ja täna tuleb leppida miinustega. Et kui maanteele jõuame on vaja jalgadele ikka korralikult valu anda ja lõpp joosta…
 
KP92 “Tipp”

No mul oli aega seal künkal veel nalja ka teha…aga varsti enam naljakas ei olnud…. Punktist minema ja suund maanteele välja, üksik meesterahvas sörkis ees, meie pisut tagapool. Maantee paistis, tundus, et jõuame ikka õige ajaga lõppu…aga siis nägime keelumärki 🚷 ja kannalt ringikeeravat ees sörkivat võistlejat! Johhaidiiaidaaa, mis nüüd siis saab?! 
 Ega muud ei saanudki ja keerasime meiegi otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi. 
Vaatasime kaarti ja saime aru, et mööda teid tagasi minnes, tuleb korralik ring ja me kindlasti õigeks ajaks tagasi ei jõua, hea kui üldse tulemuse kirja saame - mitte nii nagu meie kaasvõistleja, kes oli juba oma ajast üle, sest võistles 3h rajal ja see aeg oli juba täis. Samas oli kaardil näha, et saaks ka veidi lõiget teha, aga tõenäoliselt on ees korralik märg ja soine ala ning läbi jõe-oja kahlamine! 
 Mina ei kahelnud, ronisime kolmekesi järsakust alla ja sukeldusime pilliroogu, jalad said poolde säärde märjaks, aga tundus, et siiski on sealt minek tehtav, kuniks oli ees siis see oja…😬 mingeid kaldaid ju polnud, ainult pilliroomättad ja mõni puu (no pilti polnud siis enam aega teha sellest). See oja ei olnud just lai, aga tundus sügav ja kui ma sinnani oli ees teerajaja olnud, siis esimesena oja sügavust mõõta ma küll ei tahtnud… Õnneks pakkus noormees - (aitäh Jaagup Toome) end vabatahtlikuks esimeseks minejaks, sest ta on kõige pikem - Eks ta oligi meist Andresega oluliselt pikem😊 Võtsin ta seljakoti ja tema siis astus…ja vajus pea vööni vette…Ega me sinna ootama ei saanud jääda, Andres oli järgmine ja siis mina…No rinnunni vesi ei olnud ja välja me sealt saime - õnneks täitsa õigesse kohta kp62 lähistele.
 Me vaatasime, et aega veel on ja pistsime jooksu, lootust oli et täitsa ilma tulemuseta me ei jää ja mida kiiremini jookseme, seda vähem miinuseid saame. Noormees selja tagant kadus kuskile ära, aga meil oli siht silme ees - finiš!
 Tee oli suhteliselt otse lõppu ja nägime veel nii mõndagi võistlejat, asi ei olnud lootusetu. Jooksime nii nagu jaksasime, tehes vahepeal mõned kõnnisammud hinge tõmmates. Kell tiksus armutult  ja aeg muudkui vähenes, üritasin joosta nii kiirelt kui vähegi jaksasin. Tundus, et saame vast mõne miinuse ainult aja ületuse eest. Lõpuks saime uuesti maanteele ja kuulda oli finiši juttu - andsime jalgadele valu ja jooksime….Parkla paistis, keerasime Värska Laululava juurde, üle muruplatsi ja saime lõpu-piiksu tehtud…Johhaidii, hing oli paelaga kaelas ja võttis veidi aega, et see jälle normi saada…
 Aga jooks tasus end ära…me ei saanud ühtegi miinust - me jõudsime aega…5sekundit jäi ülegi 😁
Kaart siis ka, kus me ekslesime

Punkte seekord küll väga ei skoorinud (ainult 85) ja tilpnesime seal võistlejate lõpus, aga no nii on! Eks järgmine kord siis paremini! 
 Korra toetasime oma taguotsa maha ja sõime ära kahepeale ühe võiku ja kulistasime Värskat peale.
 Kuna seekord pesemisvõimalust ei pakutud (mitte, et me seda enne kunagi kasutanud oleks) sõitsime veidi edasi Õrsava järve äärde, kus siis käisime ja loputasime suurema higi ja muda maha - meil oli vaja veel enam-vähem kombekalt Tartus poes käia, et Jaanipäevaostud ära teha (järgmisel hommikul oli start juba Vormsi poole). 
 Järve vesi oli üllatavalt soe ja seal oli teisigi lobistajaid - parklas kiitsid tiimi “SuguHaru” liikmed meie auto ja boxi kombot - no eks need sobivadki kenasti kokku ning saatsime üksteist heade sõnadega teele! Keerasime autonina kodupoole ja pikk sõit Tallinna algas.
 Tartu poepeatus läks kiirelt, kodus siis jooksuriided pessu ja teine sats meie ja poiste riideid spordikotti, et hommikul jääks ainult veel nipet-näpet pakkida ja siis juba Vormsi praamile, et Jaanid seal veeta…aga sellest teinekord!
 

kolmapäev, 21. mai 2025

Jänedal planeerimas - XT Kevadrogain 17.05.25

 Ja mis siis, et me planeerida ei oska…ikka läheme kohale ja proovime 😁 ja ajame ikka ja ainult enda asja…kõrgeid ootuseid ei sea ja võidu ei jookse kellegagi (kui siis ainult ajaga).  Seekord läksimegi kergelt peale - teeme nagu jaksame ja ülemäära ei punnita, sest Andres oli kaks nädalat tagasi just haige olnud ning liigselt pingutada ei oleks olnud hea.
 Ilm oli super ja inimesed ümberringi rõõmsad. Tavapärased protseduurid stardis - si-pulgad nullida, numbrid külge haakida ja stardiplatsile minna ootama, millal kaardi lahti võib rullida!

Start ja rõõmsad inimesed (Anniki ja Kairi)


 Ja nagu ikka 10minutit enne stardipauku kell 12 võis kaardid lahti lüüa…
Esimese hooga vahid jälle kaarti ja aru ei saa, mida tegema pead…aga seekord me päriselt proovisime planeerimist. Ja esimese hooga ringitasime siis ära suuremate väärtustega punktid, et vaadata, kuidas sinna vahele annab teekonda plaanida…No ja midagi me ikka plaanisime…veidi liiga entusiastlikult ja suurelt, aga unistama peabki SUURELT ja eks alati saab siis õgvendada ja mingeid punkte ära jätta! Ja siis oli juba start ja kõik panid ajama - alati on muidugi tähtis esimene punkt õigesti minna, et ikka jõuda sinna, kuhu sina tahtsid, mitte sinna, kuhu teiste järgi jooksid 😂 
Kohe olid ees muidugi kraavid ja korralikud tõusud, nii et keele sai vestile ja tallad pidid korralikult pidama, et mitte perseli mäest ja mudast alla tulla…

Nagu sipelgad ühest künkast riburadapidi alla ja teisest üles…

….ja jälle alla

Kaart jooksis mul seekord hästi, pea oli selge ja arusaam olemas, kus me parasjagu oleme ja kuhu edasi minema peame. Eks see kaardi keskosa (allpool on pilt ka) oli muidugi küsitava läbitavusega, aga kuna eesmärk oligi seekord rahulikult võtta ja lihtsalt harjutada, siis muudatusi oluliselt ei teinud. Korra silkasid meile vastu Heiko ja Marika, aga rohkem neid teel ei kohanud. Olime Andresega täitsa omas mullis, korra muidugi kadus valvsus ja keerasime valest teeotsast ära, sest nägime rattureid samasse kohta minemas, aga õige pea saime jaole, et seal meie oodatavat KP92 ei ole ja keerasime otsa ringi ning siis juba tuli ka õige punkt kätte.

Vesine minek

KP 92; 50; 96; 85 ja 83 olid ikka sellised vesised minekud - Andres küll üritas kalpsata mätastel, aga minul olid ikka suht kohe jalad märjad ja mudased ning erilist vaeva selle hüplemisega ei näinud. Ja noh…eks need teed, mis kaardil tundusid ju päris jämedad triibud olid pigem ikka mitte nii kõnnitavad ja läbitavad teed, aga…on vaja ka sedasi minna ja proovida ja jälgida kaarti ja kompassi ja sihte ja kõike muud, mille järgi siis peaks suutma orienteeruda 🧭

Üle kraavi

KP83 ja KP43 vahel oli selline nunnu palkmaja

Kaart jooksis, punktid tulid…a kuradi palav oli - vahepeal närisin ära ühe corny ja Andres oma halvaa, aga vett läks ikka usinalt. Kohati oli Andresel raske, eks põetud haigus oli oma jälje jätnud ja võtsime rahulikumalt, mitte et seal metsarägas oleks joosta saanud. Ka aeg hakkas kuklasse suruma ja otsustasime, et KP75 juurest võtame suuna tagasi ja kaugemale ei punni - teele jäi ju veel võtta küll. KP75 “Vare kagu nurk” - no tõesti oli seal näha peakivist seinajäänukeid ja enda meelest ma tean ka kus see kagu suund asub - kompass oli ju nina ees, aga sinna kuhu alguses vaatasime, punkti küll polnud. Andres tahtis juba käega lüüa, et ju kuskil on mõni vare veel, aga mulle tundus, et oleme ikka õiges kohas! Eemal arutlesid punkti asukoha üle ka ratturite punt - olid nemadki vist veidi segaduses, aga mina jonni ei jätnud ja ronisin ikka varemete vahele ka ja loomulikult oli punkt seal, kus see olema pidi! Minu töövõit 😁 Vahepeal tegime sörgisammu, vahepeal kõndisime - just nii nagu tundus, et õige on. KP95 vahele jätta ei tahtnud - liiga palju oleks punkte ära anda - tõus oli korralik ja Andresel andsid kopsud tunda (eks olnud köha andis veel veidi märku). Aeg tiksus armutult ja otsustasime Kp55 vahele jätta - teeots, mis sinna viis tundus suhteliselt kitsuke ja võssa kasvanud - ei hakanud sinna aega raiskama!


KP 95…no palav ja kops koos

Teele jäi veel joogipunkt koos soolakurgiga…kuna enda topsikuid meil kaasas polnud ja tundus, et kotis veel vett jagus, siis piirdusime kurgiampsuga 🥒 no keha vajas soola - nii hea suutäis oli 😉 Aga ega passima pikaks ei jäänud, tuli edasi (st tagasi) pressida. Kp23 “Auk” - vähe küll, aga nokkisime ikkagi ära - oli teine toredasti tee kõrvale auku peidetud, nii et meist möödunud meestetiim jooksis sellest hooga mööda. Mina märkasin punkti, tegime oma piiksud ära ja hõikasin teise tiimi tagasi 😁 Loodetavasti oli neil hea meel, et tühise kahe punkti pärast sinna ekslema ja otsima ei jäänud. 
 Aeg muudkui tiksus ja pidime ikka jooksusamme seadma - vaatasime, et teele jääb veel kolm võetavat punkti - KP46 - millega oleksime hävinud, kui poleks olnud teist tiimi, kes pisut juhatas - meie otsisime natuke liiga paremalt ja üksi otsides oleksime kõvasti aega kaotanud. Selles punktis oli minu kaardivalvsus kadunud ja Andres pani punktis niimoodi välja, et mina küll kahtlesin, kas sai ikka õigele poole - no õnneks sai! 
 Viimased kaks punkti - KP62 olin kaardis ja keerasin õigest kohast ära, meie ees jooksnud tüdrukute tiim pani pisut mööda ja jäi toppama, aga märkasid ka õige pea ja keerasid meile järgi. Viimane punkt, aega lõpuni napid 15minutit ja linnulennult finišisse ca 1,6km  - a ega sa lind pole, kes otse saab minna. Ikka oli vaja mööda teid mõõta ja veel viimane korralik künka ületus….Hing oli paelaga kaelas, palav oli, üritasime lasta sörgisammu ja jälgida teed ja teisi, et õigest kohast ikka ära keerata. Sai selgeks, et lõpp on minutite mäng, kas jõuame või saame miinust…Veel üle heinamaa ja pisuke tõus - eelnevad lõpetajad juba pikutasid päikselisel nõlval ja ergutasid saabujaid - no jaks oli otsas…Andres pani käe mulle seljale ja aitas kaasa…lõpuks ometi sai teha viimase piiksu…oi pekki - oleks tahtnud sinna samasse kohe kummuli visata ja hinge tõmmata - rets. Sellist lõppu me ei mäletagi, et oleks olnud…10sekundit enne kella 16.00 kui normaalaeg kinni läheb saime meie oma piiksu tehtud…10sekundit!!!! Napikas 😆 Lugesime SI-d maha, saime pihku oma lõpusedeli, veepudeli, võiku ning võisimegi lugeda kevadrogaini lõppenuks. 

Täitsa läbi

Seal nad kõik siis külitasid ja ergutasid tulijaid

Korraks läksime ja istusime ka maha, et pisut kosuda. Kulisasime ära vee ja natuke närisime võikut, aga siis kobisime juba auto juurde, et riideid vahetada ja kodupoole kimada…saun ju ootas!


Plaan oli suur, aga pisut oli vaja ikka õgvendada ning planeerimist peame ikka veel harjutama

Mis me siis lõpuks kokku kraapisime - ca 25km teid ja võsa 10sekundit vähem, kui 4 tunniga 😀. Kokku 122punkti - Andres arvas, et kui 100p ära võtame on juba hästi küll, arvestades eelnevaid nädalaid. Endiselt ikka kuldne keskmik (ÜLD 54/84st; DH 20/41st ja DH40 15/27st) - ära ei eksinud, ise saime hakkama ja kaart tuli täitsa välja! Nuriseda ei saa!
Kohtume Suverogainil Värskas!!!

reede, 25. aprill 2025

Otsisime kevadist suurvett - saime aga kivikolinat….20-Võhandu Maraton (19.04.25)

 Teada ju on, et saunas tulevad alati “head” mõtted…aga kui tavaliselt olen mina see, kes genereerib, siis seekordne saunaskäik ca kuu tagasi olin mina vait, kui Andres küsis. “…et millal see Võhandu Maraton on? Mis kuupäeval?” A kust mina tean? Ma pole sellele mõelnud ega üldse sellega pead vaevanud, et millal see on või kas me läheme? 
 Loomulikult aeg-ajalt aastate jooksul olime rääkinud sellest, et ühe korra ju võiks veel minna Võhandule, et kogeda seda kevadist suurvett ja kiiremat voolu, sest meie kogemus on mõnede kesksuviste matkadega ja koroonaaegse sügisesse lükatud maratoniga - kus vesi oli madal ja jõgi veetaimedest suht kinnikasvanud…aga, kindlat plaani minekuks ei ole olnud. Noo ja kui Andres seal saunalaval neid kuupäevi küsis, ei osanud ma midagi vastata…selle peale tegi ta oma leili ära, ronis saunast välja ja võttis kõne Haikole…kellega me oleme aastaid tagasi süstamatkadel käinud ja kes on meie “süstaguru” ja no tegelikult ta ju tegelebki süstasõidu koolitustega ( https://hkaix.ee/ )…ja kui siis see kõne läbi sai, olime 15 minuti pärast Võhandu Maratoni ( https://www.vohandumaraton.ee/) nimekirjas, stardinumbriga 1399!!! OMG aega nagu trenni teha polegi, et siis tuleb “vana rasva” pealt minna…
….Siiski leidsime kalendris ühe õhtu, kus saime minna Haiko süstatrenni, et korragi üle viie aasta seda perse-tunnetust otsida! Et siis trenniks alla kõigest 9km keila jõel 😱

 
Et siis trenniks ainult 9km…


Vaatame voolu ja kive… (pilt: Evelin Oimandi)

Teooria…(pilt: Evelin Oimandi)

Aga ega vee-trenn polnud ainus, mis teha vaja oli, ka ööbimine Võru kanti oli vaja leida, aga katsu sa seda siis leida, kui ainult mõni nädal võistluseni aega on ja sinna on reganud ennast üle 3000inimese  (1423paatkonda) 😮😲😳. Tundus võimatu missioon…leidsin siiski ühe kahekohalise toa, ühise köögi ning wc ja duššiga Võrus stardi läheduses. Valikuid polnud ja bronnisin selle. Igaksjuhuks Andres uuris veel Haikolt, kas ta oskaks midagi/kedagi soovitada, et äkki on midagi veel pakkumises ning saimegi Andres Kaju kontaktid, kes pakkus ööbimist Räpinas, hommikusööke, õhtusööki ning stardi ja finiši teenuseid, et viib ja toob ja vajadusel maratoni ajal sebib ka riiete-varustuse kotte või paadi parandust. Nii et vahetasime oma öömaja ringi ja see oli ikka super valik!
 Suure Reede hommikul - hea, et see ikka vaba päev on 😁 tegime poistega kiire munade värvimise, sest arvasin, et pühapäeval ma selleks võimeline ei ole…

Mõni kirju muna 🥚

…ja sättisime siis end Andresega lõunasse sõiduks valmis ja teekond sai alguse. Esimene peatus Tartus - tegime väikse söögipausi ja võtsime ühed burksid-wrapid ka Räpinasse kaasa - no mine tea, millal isu tuleb! Edasi siis Võrru, et võtta välja stardimaterjalid, kokku saada Haiko ja Eveliniga ning vaadata oma võistlusvahend üle ja kuulata veel viimaseid tarkuseteri.

Minek ja Võru ja meie ilus tutikas roheline sõiduvahend!

Ja siis edasine sõit Räpinasse. Väikeses Räpina hotellis, mis muide on väga nunnu koht, tutvusime Andres Kaju’ga, saime kätte oma toa, tegime kiire õhtusöögi ja kuulasime ära briifingu, mis homme toimuma hakkab ning siirdusime jalutama - õhtu oli ju mõnusalt soe. Käisime eelluurel, et vaadata üle viimane ületassimise koht - pagana kivine ja järsk on see paadi vette laskmine seal Räpinas 😨

Tutvume Räpinaga

Tagasi öömajal tegin mina veidi “kaarditööd” …juba kodus olin korduvalt vaadanud väga head videot, mille olid teinud Eesti naistest esiaerutajad Anette Baum ja Linda Tetsmann - no väga hea ja õpetlik! https://drive.google.com/file/d/1mpVtNUS23VwXBMdbKOkTiFwaaJU7xfy_/view?usp=drivesdk
  Ning juurde siis veel Haiko Võhandu trennide videod ja tegin kaardile oma märkmed, et oleks sõidu ajal lihtsam. Ja tegelikult oligi aeg magama minna, sest äratus oli hommikul kell 5

Raja keerulisem lõik sai märkmed juurde!

Eks see võistluseelne öö on alati heitliku unega ja korralikult välja ei puhanud, aga alati oleme välja vedanud kuidagi. Hommikusöögil - no umbes kell 5.30 pressisime sisse nii pudru, kui muna ja salati ning võiku - no ei ole lihtne nii vara süüa, aga teadsime, et PEAB! 
 Siis juba kodinad bussi, lõpuriiete kott suppordi autosse ja tee Võrru algas - üritasime bussis veel tukkuda, aga ega see eriti ei õnnestunud. 
 Võrus käis juba mõnus melu - kuulda oli, et anti start raftidele ja sup-laudadele - meie start oli tund hiljem, kell 8.00 - mis tegelikult oli ikka veidi nõme, sest arvata oli, et meie jõuame raftidele järgi just sellel kõige keerulisemal ja kivisemal lõigul Paidrast Reoni ja no raftid on ju suured ja laiad ja jõgi kohati kitsas ja siis kivine ja siis seal vahel sellest kõigest mööda saada on keeruline, pluss siis veel ju kõik teised süstad - oodata oli korralikke ummikuid ja keerulisi olukordi…aga eks tuleb hakkama saada.
 Juba bussis oli selge, et vaja on veel viimane wc-tiir teha, et ei juhtuks nagu eelmine kord, et nii kui süst kaldast eemale sai oli pissihäda platsis 😂  Ja no johhaidii… nagu needus on minul ootamatult “päevad” platsis - tegelikult ju aega oleks olnud veel ca nädalake, aga minu keha teeb mulle alati pikkadel võistlustel sellise “toreda” üllatuse…no mingid varud olid ikkagi olemas ja asjad said korda, aga meel küll sellest rõõmus ei olnud 😖 Kempsutiir tehtud, asjad süsta pakitud, hakkas lähenema aeg, et veele minna.

Stardi eel alati entukad

Eks siis tuli süst kaenlasse haarata ja enda stardikoht üles otsida - pekki, kui raske see süst ikka on 😰 hirm tekkis nahavahele, et kuidas me nende ülevedudega hakkama saame - kaks esimest Paidral ja Leevil on pikad 300m tassimist ja ikka parajalt keeruline uuesti paat vette lasta. Aga no ei muretse ette, eks siis paistab, kui asi käes on!
 Otsisime kaldal vaba koha, ronisime sisse ja olimegi veel. No üritasime otsida head stardipositsiooni, aga lõpuks ikka avastasime, et oleme täiesti startijate sabalõpus 😔 kuigi tegelikult olime täitsa õigel joonel - lihtsalt kõik teised arvasid, et kui nad just ELIIT grupist ei stardi, siis kindlasti peavad nad startima SUPER klassi joonelt…Käiski kume stardipauk ja kogu see mass hakkas liikuma - paras mäsu kohe ja ikka jube ettevaatlik peab olema Tamula ringil, et mitte seal rüseluses ümber minna. 





Mingi hoo saime ikka üles ja tunne tekkis sisse. Aga, et Tamulalt Võhandu jõele saada on vaja u1,4km aerutada madalas ja mudases Vahejões - sopavett lendas kahte lehte, kui kogu see mass seal summis - vee kohal levis juba kirbe higilehk segunenud mudahaisuga…tunda oli, et mehed( ja naised) teevad igas paadis tööd!!!
 56minutit peale starti olime Liitva silla all…veidi selline kitsam koht ja esimene suurem puntratants…kes saab enne minna, kes on põigiti ees, kes sõidab hooga sisse, kes üritab oma sõiduriista barlanksis hoida. No me saime sealt õnneks kiirelt edasi. Liiklus oli jõel tihe - ühesed süstad, kahesed süstad, mehed, naised, kanuud… kõik andsid endast parima ja mõlasid.

Tihe liiklus


Andsime meiegi oma parima, tunne oli päris mõnus. Päike lõõskas, soe oli - õnneks olin kodust haaranud kaasa nokatsid ja mina tirisin selle kohe endale pähe, et mitte päiksepistet saada. 
 Süst oli meil hea - ikkagi WK640 pikk (muidugi manööverdada sellega ikka veidi keeruline, eriti kui risti kuskil oksarimaka all oled) voolujooneline ja tutikas! Mõlad kerged ja istusid kenasti kätte - ainuke jama oli selle istmega või siis oli jama minu taguotsaga?? Istme tagumine äär soonis rämedalt sabakondile - ei tea, kas perse liiga lühike või kere liiga pikk? Igatahes see oli minu kirstunaelaks seal ja paar päeva oli selili magamine hiljem komplitseeritud sabakondi valuga, kus ilutses ka kenake sinikas. Selga sain mõnusalt toetada - päästevesti serv oli täpselt nii pikk, et jäi selja ja süstaääre vahele.
Hirmuga ootasin Paidra ülevedu, sest kaldatiimi meil polnud - pidime ise kõigega hakkama saama!
Puhkepaus

Paidra sagin

Paidra - Kell on 11.55

Oi bljäää, kui raske see süst tundus - eks käed olid juba veits pehmed ka - kuigi ma päriselt üritasin teha seda sõudmisliigutust nagu Haiko räägib, et mitte kätega ei tõmba vaid KEREGA. Eks hiljem olidki kere ja kõhulihased valusamad kui käed - äkki siis tuli midagi natukene õigesti ka 😁
Andres pani ka ikka mütsi pähe lõpuks

Me ikka tegime mitu pausi, enne kui süsta uuesti vette saime - aga muule me aega ei raisanud…aa ok, vee väljalaskmine endast toimus ka, aga siiski saime sealt üsna kiirelt minema. Edasi kuni Reo-ni siis kõige keerulisemad kilomeetrid - kärestikud, kivid, teine pikk ülevedu…sekka veel laiad raftid milledele olime järgi jõudnud ja süstad-kanuud, milledega oli ka vaja arvestada. 
 Peale Paidra ülevedu hakkas üks silmade punnitamine, et näha kõiki kive, mis vees võisid ohtlikud olla. Aga no vahi, mis sa vahid - ikka kolistasime süstapõhjaga mööda kive vahepeal - no aru ei saanud, kas vee all on päriselt kivi või on see eelmise mineja aerulainetus või lihtsalt vesi keerleb?! Koguaeg oli ümber teisi võistlejaid, nii et pidi ikka ettevaatlik olema. Kohati olid puud poolenisti jõkke kukkunud ja needki tekitasid ohtlikke olukordi - ühed noormehed meie ees keerasid end selle langenud puuga paralleelselt ja ümber nad olidki… meie saime õnneks mööda kenasti. Samas järgmises kohas oli kalda ja langenud puu vahel õige kitsuke rada paremalt mööda ja sinna tekkis kenake ummik - millegipärast ei suuda inimesed pidurdada või tagurpidi sõita, vaid lasevad ikka müraki kogu puntrale otsa - sealt oleks vaja olnud ühekaupa kenasti läbi minna, aga kõigil oli kiire ja sinna tekkis korralik pundar ja tagant muudkui pressiti peale. Ja kui siis keegi sulle sabaotsale põnksu paneb, siis kitsas kohas, pika süstaga on ikka keeruline ja olimegi risti - süsta nina kaldas kinni, Andres suurema oksa all põigiti. Tagurdada ei saanud, et nina lahti tuleks, sest puude ja oksarisu oli ees ja tagant muudkui tulid peale - süsta ka ju täitsa ära lõhkuda ei tahaks. Kohe meie taga oli kuuene raft  - seal tugevad poisid sees võtsid selle oksa siis õlale ja tõstsid, nii, et Andres sai sealt alt läbi pugeda ilma ümber minemata - kuulsin ainult kuidas süsta taguots ragises (ju seal me selle tüüri kõveraks saimegi) ja lootsin, et midagi totaalselt katki ei läheks! Tänasime raftimehi ja saime end sirgeks - aga mäsu me seljataga jätkus! 
Lilli kärestik läks kenasti - sellest sain mina kohe aru, et sellistes kohtades tuleb minna ühekaupa, mitte kellegi teise süsta või kanuuga kõrvuti, sest eks neid mulistajaid ja paadi tühjaks kallajaid oli kaldal kõvasti. Mina ajasin kaardil oma näpunäidetel näpuga järge ja saime kärestikud kenasti minna.
Leevil olime umbes 13.15 - teine pikk 300m ülevedu. Käed venisid poole pikemaks, kui jälle süsta vedasime - kohutavalt raske!  Aga siin oli ka esimene supipaus - parkisime süsta vabale kohale, et kellelelgi jalgu ei jääks ja läksime oma suppi nõutama!
 Pakkumises oli kuum hernesupp, leib, hapukurk, spordijook ja saiake! Supp oli nii tuline, et… Jooki viskasin kohe 4 topsi sisse - mõnus!

Supipaus Leevil (kell on 13.21)


Seal käis ikka tohutu sagin ja möll ja melu - palusime kõrval puunajal suppi luristaval noormehel meist pilti teha, et ikka peale mälupildi ka midagi alles jääks! Kui äkki astus tervitsueks juurde Jane, kellaga enamuse Taliharjast koos läksime! Tore oli näha tuttavaid nägusid ja enne jõel olime just kohanud Caresse ´t ühese süstaga, kellele Jane siis oli taustajõuks ja kaldatiimiks. Hea sõna annab alati jõudu juurde ja loomulikult ka hapukurk ning supp - väga me ei kiirustanud, aga ei mölutanud ka, nii et oli aeg süst kaenlasse haarata ja see uuesti vette saada - endiselt oli see süst jube raske, rahvast ümber palju, aga ega keegi naljalt ise abi ei pakkunud - hambad ristis tassisin seda süsta, aga eks ma ise olen ka kange ja abi ei palu! Jõe äärde oli järsk minna, aga vette me oma liikuri saime ja jalad poriseks - vaatasime, et sealt mäsust kiirelt edasi saaks ja sättisime siis juba põlled paika ja aerud kätte!

Võhandu Laulupidu…tohutult rahvast ja sagimist!

Supiputka 😁
Jälle silm punni ja kive vaatama, endiselt läks meil hästi (vähemalt tundus nii) - veidi ju põhja all kolises ja kuskil käis süstanina ikka kivis, aga tundus, et suuremat kahju ei saanud (eks Haiko pärast ütleb, kui katki me süsta sõitsime ja eks arve tuleb siis ka ja Andres peab sajaseid luftitama💰PS. Arve tuli korralik - ju siis oli süst alt puhta auklik 😱)
 Ojasuu, Lauri, Kassi - meil läks alati õnneks. Aga väike hirm oli ikka nahavahel, ees ootas Viira ja Süvahavva - me oleme neid ju korduval läbi sõitnud ja 5-aastat tagasi saime ka ilusti läbi, aga alati võib tulla see esimene kord, kui ujuma lähme…
 Viiral (kell 14.24) lasime ees minna - õnneks meie taga vist väga lähedal kedagi polnud - hoidisme paremale noolte alla - pidurdasime hoo pea täiesti maha nagu Haiko käskis - mina andsin aerudega minna ja Andres tegi aerutuge…uhh…läbi saime ja püsti jäime - kamaluga muidugi tuli vett ette põlle peale ja olime hetkega läbimärjad ikka. Kaldal oli neid kuivatajad aga palju ja loomulikult pealtvaatajaid, sest see on kõige “magusam” koht vaatamiseks ja seal ikka saab koguaeg kino. Kes saab puhtalt läbi, kes keerab end juba silla all külili, kes paneb pauguga vasakule kividesse ja kes vajub lihtsalt sujuvalt põhja, sest kanuu haukab ikka kärestikus korralikult vett sisse - igatahes on seal vist väga lõbus vaadata. 😁

Ametlik video Viiralt (Võhandu Maratoni kodukalt)


 Seal kaldal hõikus Haiko, et hästi tulime ja ergutas kenasti! Õige pisut edasi oli järgmine katsumus Süvahavva - uuesti kordasin üle selle, mida kirjutanud kaardile olin ja mida Haiko rääkis - valisime raja, mina andisn aerudega, Andres tegi tuge ja saime läbi…püsti, aga ikka kamaluga vett põllele… hea, et põlled ikka peal olid, muidu oleksime vist ka niisama põhja vajunud.
Süvahavva…sattusime pildile (pilt: Saarlane Media)

Uuhhh….nüüd tundus, et oleme pääsenud, üks keerulisem vulin veel ja siis juba laiem minek ja tuim töö!
Mõnest kohast oli aega pilti ka teha, aga mitte nendest kõige ilusamatest 😄

Täitsa rõõmsad ( kell: 15.08)

Viimasest vulinast Reol saime ka kenasti, kuigi ka seal oli kividel kolistajaid ja muidu ukerdajaid - absoluutselt oli kasuks, et olin läbi vaadanud eelnevalt videod ja enda märkmed kaardile juurde teinud! Kuuldavasti oli Reo kandis hiljem liivakivipaljand koos mõne puuga vette vajunud (hea, et keegi parasjagu seal all ei olnud) ja sealt oli vaja paat ringi vedada, aga meie saime veel rahulikult minna. Edasi oli tuim andmine ja sinka-vinka jõgi. Tuli meelde küll kuidas eelmine kord oli - saad mõnusa hoo üles ja kohe oli vaja kässarit tõmmeta ja pöörata - a pööra sa seda pikka süsta - tuim ja nüri! 
Taguotsa liigutada ei tohtinud ja istmel end sättida ei võinud, sest sabakont lõi tuld 🔥 nii, et asend oli kindlalt paigas. Vahepeal möödusime mõnedest, vahel mööduti meist, aga kõik olid väga sõbralikud ja toredad - ikka sai mõne sõna vahetatud ja veidi pikemaltki juttu aetud. Olin teinud kaasa ikka ka võileivad, aga nende järgi absoluutselt ei isutanud - natuke sõime vettinud šokolaadikomme ja kummikarusid ja luristasime ohtralt vett. 

Ruusa raudteesild (kell: 16.24)

Endiselt on tihe liiklus 

Jõle tuim tõmbamine oli, eks väsimus juba ka kollitas, kuskil kulistasime ära oma magneesiumiampullid, sest kergelt hakkas siit-sealt krampi kiskuma, aga üldsielt oli tuju hea ja ümbrus ilus. Endiselt oli muidugi palav ja ikka korduvalt käis müts veest läbi ja pähe, et veidi jahutust saada. Mingi aeg enne Leevakut, hakkas minul vunk otsa saama ja energia kiskus sinna nulli kanti - otsustasin ära võtta ainsa energiageeli, mis kaasa oli - jäkk…see oli paks nagu pasta või nagu kunagi oli “kosmose” tuubimarmelaad, mis mulle üldse ei maitsenud ja oli masendavalt magus… Täiesti kohutav kraam igatahes ja alla see ka minna ei tahtnud - lükkasin selle keelega põske ja jaokaupa pigistasin siis alla, väja ka ei tahtnud ju sülitada.

Andres targana jättis enda geeli söömata…

Kogu see palavus ja jahutus ja pingutus ja eelnevate nädalate nohu-kurguvalu hakkas tunda andma ja kurk muutus valusaks, suu kuivas niikuinii koguaeg, joo palju sa jood! Kerge tüdimus tekkis ja hoog veidi rauges. Samas aega ju oli ja arvutuste kohaselt pidime lõpetama siiski veel valgel ajal, kuigi jah tundus et viie aasta tagust aega me siiski ei löö ja kiiremini finišisse ei jõua.
 
Üksilduse hetk ja pingutatud rõõm 😁

Õnneks oli tulemas teine söögipunkt ja Leevaku - ma tegelikult ootasin seda. Nüüdseks olid pikad ülevedamised seljataga ja kaks lühemat, 300m vedu ainult minna. Leevakule jõudsime 17.49, sõudnud olime ca 75km ja kõht oli jälle tühi. Õnneks oli kaldal Haiko, kes seekord aitas paati tõsta ja mina sain puhata! See välja ronimine oli ikka juba keeruline, jalad olid päris puised. Sättisime süsta kaldale ja läksime suppi otsima. Ja siis oli kohal hambaplagina saatel vappekülm…kui särk oli seljas vahepeal ära kuivanud, siis kärestikes märjaks saanud püksid, mis muidu olid süstas põlle all soojas, tekitasid nüüd saabunud tuule käes kohutava külmatunde…brrrr… Tekkis jälle see parmoti tunne, kui joogitops käes värises ja suu juurde jõudes oli pool topsikut juba tühi 😂 

Leevaku möll (see roheline süst seal on meie oma ja juba teel vettelaskmisele)

Esimese asjana kallasin jälle sisse mitu topsi spordijooki (no osa vo loksus maha ka) - see oli kohutavalt külm ja kurgul oli valus! Saiakese toppisin põlletaskusse ja supitopsi koos kurgiga sain kätte! Supp õnneks ei olnud nii kuum, kui eelmises punktis ja veidi vedelam oli ka, nii et luristasin üle kausiääre selle sisse. Seda ma ei pannudki tähele, kas Andres sõi suppi inimesemoodi lusikaga või lasi ka üle kausiääre?! Igatahes pikka pidu meil seal polnud ja Haiko kamandas Andrese süsta tassima - mina sain kätele puhkust. 
 Süst vette ja uuesti minekule, peale söömist oli jälle tugevam tunne ja minek hea. Paremal käel olid mõned villid ja aeru oli “kibe” hoida - otsisin välja oma kindad - lõpuks olid need käes igatahes ribadeks 😆
 Ees ootas viimane ümbervedu Räpinas - ei, ma ei oodanud seda, sest käed oli väsinnud ja süst raske! Endiselt oli koguaeg ümber teisi ja üksildast olekut ei olnud kordagi. Jõgi oli lai ja kohati puhus vastutuul, samas oli meil täitsa mõnus rütm ja hoog hea. Peale Nulga silda sai teha vasakult väikese lõike, et mitte suurema ringiga minna - eks meie pika süsta jaoks oli see kohati jube kitsas, aga läbi me seal saime. Enne Räpina paisu läheb jõigi ikka kole laiaks ja vahepel oli tunne, et me edasi üldse ei liigu seal vastutuules, aga lõpuks siiski oli kosta muusikat ja hakkas paistma üleveo koht. 
 Räpina (kell on 19.49) Ega sinna silla äärde palju korraga ei mahtunud ja kauaks sinna käkerdama ei oleks saanud jääda - õnneks tuli üks meesterahvas meile appi ja aitas süsta välja tõsta - ju tal tuttavad olid siis kohe jõudmas ja meid oli vaja eest ära saada 😃. Aga rohkem abi polnud kuskilt võtta, nii et pidime jälle käed pikaks venitama. Räpinas on “Red Bull’i” peatus ja ma olin juba enne kindel, et selle ma sealt kaasa haaran ja ära kulistan, sama mõtles ka Andres. Õnneks pisteti see purk otse pihku ja ei pidanud seda kuskilt ise otsima minema. Kraapisin oma purgi lahti ja jõin….isuga…kui äkki keegi hõikab: “Tere jutulinnu õde 😁!” (Mu õe hüüdnimi oli kunagi jutulind) - ohhooo - ei tea kuidas, aga mu õe tuttav Katri Kerem oli meil kõrval kindad käes ja pakkus kohe abi, et aitab süsta vedada. Ma jõudsin ainult ahah ja ohoh öelda, kui tal oli juba süst kaenlas ja pani teiselepoole paisu ajama - Andres vaatas, et oma otsaga järgi jõudis - mina sain jälle käsi puhata! Aitäh Katri! Kulistasime seal kohe oma purgid tühjaks ja viskasime minema, kalda äärest alla tirisime ise oma süsta, aga seal oli ikka jube kehv seda vette saada - kallas oli järsk ja kivine. Suuremate viperusteta olime lõpuks siiski veel ja vaatasime, et jalust ära saame - sikutasime alles siis põlled peale, kui juba kaugemal eemal olime. Nüüd oli siis see koht, kus endast mööda enam ei tohi kedagi lasta - ainult ise tuleb mööda uhada - ikkagi viimased 10km! Ja pole midagi öelda - Red Bull annab tiivad!!! Kui seda päästevesti poleks seljas olnud, oleks raudselt tiivad välja kasvanud. Vot nüüd tuli elu ja vunk sisse, võideldes redbulli krooksudega andsime kätele valu ja hoog oli hea. Veel oli valge. 
Mida lähemale Võõpsule, seda kiiremaks hoog läks - vaatasime, et eest on veel püüda - kuigi me ju ei teadnud, kas tegu on mix-süstadega või mitte. Mõned nabisime kinni, aga mõned jäid püüdmatuks! Ja lõpuks ometi - FINIŠ - kell näitas 20.57.10, stardist oli möödunud 12h57minutit! Aga siis alles võistlus algas…et kes välja saab ja kes esimesena pildile jõuab. Tundus, et see 12,5h-14h lõpuaeg oli väga populaarne, sest tagant muudkui tuli inimesi peale, aga eest nii kiirelt ära ei jõutud minna! Medalid pani meile kaela kaasvõistleja - ikka parem, kui ise see kaela riputada - seal massi vahel ukerdasid ringi medalite jagajad, kes ise küll igaühe juurde ei jõudnud 😉



Korralik mäsu


Kohati kiskus asi ikka inetuks seal järjekorras - eks kõik olid väsinud ja tahtsid kiirelt minema saada, aga viisakaks võiks siiski jääda, eriti naisterahvaste suhtes (arvestusega, et startis 2600 meest ja ainult 600 naist - naisi võiks siiski hoida)  ja mingi kaine mõistus võiks alles olla. Eks seal oli korralikku trügimist ja vahepeal pidin lihtsalt 10minti süst kaenlas seismas, sest kui tahtsid pisutki süsta ettepoole tõsta, kui eest vabamaks jäi ja süsta natukenegi kohalt kergitasid, lükati tagant uued paadid peale ja sina enam enda oma maha panna ei saanud, sest vaba kohta enam polnud…jõhker. Vahepeal pidid küll käed otsast ära kukkuma! 
Ja tagant muudkui lõpetati ja uusi süstasid-kanuusid-rafte tuli peale. Kui me oma nina telgi ääre alla olime saanud, oli juba päris pime ja kus siis käis kõmakas, lõi välku ja hakkas vihma kallama. Õnneks meie saime selle eest peitu. Mul on muidugi kahju nendest inimestest, kes just sel ajal lõpetasid, nad ei saanud tõenäoliselt paadist väljagi tükk aega, sest kaldal lihtsalt kohta polnud ja ligunesid tükk aega veel finisi juures jõel!
 Lõpuks said meie vintsutused telgis läbi ja jõudsime meiegi fotoseina ette!

Lõpp… (foto: Ragnar Peets)

Siis juba krabasid meid Haiko ja Evelin - mina neid enne üldse tähele ei pannud, aga ju nad ikka pisut jälgisid, mis seis on! Vihma käes tõstsime kiirelt oma süsta tühjaks, Andres käis tõi meie kuivariide koti ära ja kobisime telki, kus pakuti süüa. Kõht nagu polnudki eriti tühi, aga sooja tee ja kaks tükki kooki tõin küll endale. 
 Otsustasime ikkagi minna ja proovida Võhandu sauna ka - eelmine kord koroona ajal seda vist ei pakutud! Päris aus olla siis see valmistas küll täieliku pettumuse 😞 Ma ootasin kuuma leili, et natuke lihastele lõdvestust anda, aga naiste pool ootas ees ikka täiesti külm saun! Kerisekivid olid ligumärjad ja mitte mingit leili sealt ei tulnud - kadedusega kuulasin, kuidas kileseina tagant meeste leilist kostus mõnusat kerisesahinat, kui kapaga vett visati! Igatahes mõtetu istumine - ronisin sama targalt sealt lavalt alla ja välja, kui enne sisse. Tahtsin end veega siis vähemalt üle lasta, et kuivad riided selga panna, aga see vesi, mis sealt duššist tuli oli nii tulikuum, et see võttis viimsedki kehakarvad maha! Kuivatasin end ära ja toppisin riidesse…lohutuseks pakuti sauna ees õlut…võtsin ühe vahuse topsi ja läksin tagasi söögitelki, kus Andresega pidime kokku saama. Tema leil oli olnud oluliselt mõnusam…ma isegi kaalusin, et lähen äkki tuima näoga sinna meeste leili, aga ei hakanud seal segadust tekitama…las keegi teine teeb seda teinekord!
 Korjasime oma kodinad kokku ja otsisime üles Andres Kaju, kes meid öömajale transas. Seal saime õnneks rahus nautida kuuma leili - mõnus oli! Küürisime end puhtaks, võtsime ette oma Mac’i burgerid ja tegime veel ühed joogid! Päev oli olnud väsitav, aga tore!
 Ööuni oli heitlik, külge keerates olin koguaeg üleval ja sabakont valutas - õnneks sellist kätesuremise tunnet nagu eelmine kord  - ei olnud, käed ikka liikusid ise ilusti! Poole öö ajal võtsin sisse ikkagi ühe dolmeni - see tõmbas veidi erinevaid valusid tagasi ja uni oli rahulikum. Hommikul oli tee koju kerges väsimuses - parem labakäsi kippus aeg-ajalt ära surema ja saba tegi endiselt liiga, aga muud häda nagu polnudki! 
Õhtul ootas mõnus kodune saun ja järgmine päev oli puhkamiseks - vähemalt minul!
Kadusid on siis nii palju, et lõhutud süst ja minu kindad, villid paremal käel ja sabakondi sinikas, Andres vedas nagu paremini välja või ei julge ta lihtsalt hädaldada!

Villid ja villiravi - sinisest sabakondist pilti ei teinud 😆
Lõhutud süst…ja need ei olnud ainsad kahjud seal, auke ja kriime oli veel ning kõver tüür takkapihta! (Pilt: Haiko Käärik)


Lõpuprotokoll - ei ole hullu. Üldkoht 442/1245st lõpetajast! Pole paha! K2MIX klassis 69/128st - kuldne keskmik, nagu alati! Naisi oli osalejate seas 626 - palju lõpetas, ei tea (571naist tuli lõpuni)! Aeg 12h 57min 10sek! Pole ka paha, kuna vesi oli madal, osalejaid palju ja ületassimised tegime pm ise (rääkimata sellest, et trenniks enne oli ainult 9km Keila jõel) Ületassimistel ja söömistel kulutasime kokku aega ca 40minutit, mis on ikka überhea! Ja olgem ausad, ega kiiremini vist ei jaksakski! Tähtis on, et on äge kogemus ja fun ja see, et suutsime kõik kärestikud kenasti tulla ja mitte ujuda! Aga rohkem vist ei tee - sport ei ole odav lõbu,kui sul just lahkeid sponsoreid ei ole 😁 
Ja muidugi medalid - need on ikka ilusad - lähevad seinale!

Aga medalid on ju überilusad 🏅

Natuke Aix’i nänni kah!

Mis ma oskan öelda - kogemus äge! Ilm super! Kaasvõistlejad - väga lahedad ja sõbralikud! Aitäh Haikole ja Evelinile ja Andres Kajule - süsta, orgunni, öömaja jm eest! Janele Leevil heade sõnade eest ja korraldajatele kummardus maani - eks alati saab siit-sealt paremini, aga korraldada sellist massiivset üritust - Respect! Jätkake - seda on inimestele vaja, nii neid elamusi, kui kogu seda möllu kaldal!