Tallinna Linnarogain - Pirita! 22.03.25

 Nooh…eelmine nädal tegin ma kõik selleks, et ei jaksaks Linnarogainil ( https://wilderness.ee/tallinnalinnarogain/ ) joosta…

Kõigepealt muidugi eelmise laupäeva XT Talverogaini 4h jooks, siis esmaspäeval arvasin, et on hea aeg minna verd loovutada ja teada ju on, et seal lastakse sinust välja ca 450ml punast vedelikku, mis tõmbab jaksu kohe alla. Samas tundsin end piisavalt okeilt, et paar jooksu teha…mis siis, et jalad tundusid nagu puupakud. Ja reedeks organiseerisin endale veel massaaži, mis omakorda teeb lihase lödiks.

 Ka vaimses pooles oli keerulisi väljakutseid - reedel oli vaja veel ka hea sõbra matustele minna 😭 ja mina, kui klassikaline “nutunaine”…lugesin seal krematooriumis kõik seinaplaadid, lühtrid ja vuugivahed ära, et mõte ometi mujale saada, mis otseloomulikult ei aidanud midagi…nii, et õhtuks olin täiesti soss ja nagu tühjaks pigistatud sidrun…🍋 

 Aga egas midagi - hommik on õhtust targem ja laupäeval oli tunne juba oluliselt tugevam. Kuna start anti alles õhtul, siis päeval jõudsime veel igasugu asju ära teha - näiteks mulle sünnipäevakingi ära osta 😁 Ilusad, uued Hoka asfaldi tossud…ilus. Ja siis ma istutasin veidi oma lilli ja Andres tegeles ka mingite asjadega - ühesõnaga tegus päev!

Onju ilusad?!

Seekordne start oli õhtul kell 17.30 Piritalt Velotrekilt - no pm mu lapsepõlve kodu eest 😁 Arvata oli, et kaart saab tuttav olema - pool elu ju Pirital elanud ja kõik jõekäärud ning metsatukad on tuttavad! Ega midagi väga kaasa ei pakkinud - veidi vett ja igaksjuhuks paar Cornyt! Juba ette võin öelda, et selle 3h jooksul ei söönud midagi!

 Kaardid sai kätte pool tundi enne starti - noh ja nagu ikka - me EI PLANEERI mitte midagi. Suuna enam-vähem paneme paika ja kõik, nii ka seekord. Eks seal jalgsi liikujatele oligi kaks varianti, kas minna kohe üle Pirita silla Merivälja poole või jääda kaardil alla ja minna Maarjamäe-Russalka-Lasnamäe tiirule. Paar punkti oli vaja ka piltide järgi paika panna - see raskusi ei valmistanud.

Stardis

Minek… (pilt: Aldis Toome)

 No ja siis anti start! Pea kõik panid ühele poole ajama - seekord tundus olema pigem vähem inimesi, kui tavaliselt ja ka tuttavaid nägusid vilksatas vähem. A eks me teeme ikka enda asja, mitte teiste, nii et võtsime suuna ja sörgisammu sisse…

 Alguses tundus, et mul jaksu ikka üldse pole - Andres nagu noor hirv lidus ees, mul oli kops koos…aga andsin endast parima ja kaapisin järgi.

Esimesed punktid kõik tuttavad kohad - ole ainult mees ja mine jookse punkti. Pirita Top-i juures, mere ääres, Lillepi pargis ja Maarjamäel majade vahel…lihtne.

Kõik olid tuttavad rajad, siis oli vaja loomulikult ronida paekaldast üles Lasnamäele. Kunagi oli seal vist mingi trepilaadne toode kividest olnud, aga nüüdseks oli see ainult aimatav.

Seal teglikult kunagi oli kivitrepp…

Andis sealt ikka üles kühveldada - hing oli paelaga kaelas ja pulss punases 😬 A seal üleval sai hetke ju hinge tõmmata ja KP63 poole minna, mis pidi olema seal kuskil tühermaal varemes. Kahlasime siis õiges suunas, teisi tiime oli seal ka liikvel ja uusi inimesi tilkus juurde…kaapisime kõik need hunnikud ja varemelaadsed kohad läbi, aga mida polnud oli kp-tähis! Keegi oli jõudnud juba ka helistada korraldajatele, et kp on puudu ning ühiselt otsustasime, et enam aega ei raiska ja läheme edasi! Liikusime järgmise punkti KP43 poole, kui tee ääres parklas kohmis Silver - 64 punkti tähis ja piiksujaam näpus - saime oma piiksu seal kirja! Oli see tähis sealt siis enne piistu pandud ja Silver läks uut panema või oli see algusest peale ununenud kohale viia…no mine võta kinni, ju ta ise teab 😇

 Edasi tuttav koht paekaldal sillal KP100 - mingil eelneval rogainil on samas kohas punkt olnud, nii et tee oli liigagi tuttav!

Ei pannudki tähele, millal meist selline pilt klõpsati? ( pilt Erko Õunapuu vist)

Präänikud ja Jutu kõrvale joksu kah ( Karin Koppel/Katriin Alasoo

Meie tee viis edasi sealt silla alla ja mööda järsku kallast Maarjamäe Lossi taha - no korralik muda- ja prügiralli, parajalt järsk ka, aga kuna me oleme sealt enne alla läinud, siis ringi minema ka ei hakanud. Keelitasime Karini ja Katriini ka sealt tulema😂😆 ja poolenisti tagumikul liugu lastes said nemadki sealt tuldud. No libe oli ja mudane oli ja klassikillune ja prügine oli - hammaste ning kätega juurikatest ja puudest kinni hoides, olime lõpuks all.

 Mäletasime, et stardis räägiti, kuidas läheneda KP52-le, et teoorias saab otse ülevalt minna ja seal on mingi värav, mis vo on lahti…AGA…lepime kokku, et see värav on kinni ja punktini tuleb minna alt mere poolt!!! Olime kuulekad ja kimasime siis ümber Maarjamäe Lossi ja Filmimuuseumi punkti. Käes!

Veidi Kilukarbivaadet ka

Edasi mööda mere äärt pildilt tuvastatud KP32 Russalka kuju juurde - aga miks minna joostes, kui on lubatud ka bussi kasutada?!🚌 Sobivalt üks just jõudis peatusesse ja kalpsasime peale, saime pisut puhata ja mina hinge tõmmata. Sõit kestis alla minuti ja edasi oli vaja ikka kondiaurul minna. KP32 Russalka, KP62 Puudesalu Kadrioru Lossi läheduses, edasi läbi pargi jälle paeklindi jalamile, et uuesti üles ronida ja ära võtta KP61 Järsak! Pargis hõivas meie tähelepanu daam, kes jalutas 9-pisikese koeraga….no jäimegi seisma ja Andres luges koerad üle - ulme lihtsalt! Jätsime koera-tädi kus seda ja teist ja ronisime jälle järsakust üles! Andres ees ja mina pilti klõpsides järgi.

Andres jõudis enne üles…

Edasi sukeldusime Lasnamäele - ees ootas Pae park - täiesti tundmatu koht, pole kunagi enne sinna sattunud. KP71 “Silla all” 🌉 oli jälle pildituvastus ja stardis olin selle juba välja mõelnud, et ju see seal Pae pargis ikka on - jäi loota, et mul on õigus 😃. Jooksime otse punkti, ronisime silla alla ja tegime vajaliku piiksu. Punktis tehti meist pilti ja öeldi, et võrreldes seni läbinutega, leidsime me punkti kiirelt?!

Punktis ( pilt: Helen Jürjo vist)

Uuesti minek ( pilt: Helen Jürjo vist)

See Pae park paistis täitsa ilus ja tore koht olema - võibolla peaks teinekord sinna rattaga minema veel ja tiiru tegema? 

Sillakunst

Täitsa tore vaade majaka ja vaaterattaga

Hakkas juba hämarduma ja suund oli vaja võtta Lasnamäe majade vahele - minu meelest on alati seal majade vahel keeruline aru saada, kus sa oled või mis pidi need majade numbrid ja teed üldse jooksevad. Aga seekord tundus kaardiga minek täitsa okei - majad kenasti õigetpidi peal ja täitsa hea minna - lasime ikka sörgiga edasi. Andres vahepeal ei saanud päris täpselt nendest majadest kaardil aru, aga mul oli pilt selge! KP50; KP31 ja KP70 - tulid kiirelt, edasi uuesti üle Smuuli tee KP30 poole ja seal panime esimest korda veid “pange” oma orienteerumisega. Tegime tiiru ümber maja, aga punkti ei leidnud - uus süvenemine kaarti ja siis nägime teist võistlejat otsejoones mänguplatsil oleva posti juurde suundumas ja punkti piiksu tegemas - no me vaatasime laiemat pilti ja nii lähedale ei vaadanud 😄

 Need inimesed, kellest eelmistes punktides ees olime, olid nüüd meist mööda saanud…a no minna veel oli ja ega keegi ju ei tea, kui palju ja milliseid punkte teised varem korjanud on.

 Ikka edasi, nüüd juba pimedas mööda Lasnamäe tühermaid. Panime pealambid põlema, et jalge ette näha - KP53 Küngas - võetud! No edasi läks ikka täiega rõve muda-läga-lume-võsa jupike KP64 poole. Tundus, et ületasime talvist lumeladustamise platsi, kus kogu selle muda ja prahi all oli veel sulamata lund - tossutallad said korralikku täiendust ja jalad muutusid raskeks. Jõudes tugevamale teele, oli tükk tegu, et jalatallad puhtaks kaapida. Aga sörk läks edasi KP64 Künka poole - seda veidi ikka snorgeldasime otsida seal üleval, aga kätta ta saime. 

 Eemal säras suur ja uhke Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik (https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Jumalaema_Kiirestikuulja_ikooni_kirik) Ei teagi, kas nad seal kirikus kuulevad siis kiiresti, kõvasti või kaugele…vaatama ja kuulama me ka ei läinud.

Enne oli veel ainus raja joogipunkt - spordijoogi, vee ja kommidega. Sinna jõudes kommenteeris Riibak meie outfitte - et, ilusti riides ja on ikka head joped seljas 😀  No muidugi on! Uuris veel, palju km juba läbinud oleme ja kiitis muidu takka. Täitsa toredalt paitas meeli.

 Mekkisime pisut spordijooki ja mina pistsin põske paar kummikommi. Andres jäi veel midagi kokutama sinna ja mina tegin säravast kirikust pilti!

 Siis tuli juba edasi kablutada üle järgmise tühermaa KP44 poole. Seal ikka vilkus teisi pealampe ja punkti leidmine raskusi ei valmistanud. Aga aeg hakkas selga suruma ja oli vaja teha viimased otsused, et kuhu veel minna ja milliseid punkte võtta. Vaatasime, et kui otse mäest jälle alla pressida jääb ette paar väiksemat punkti, aga kui minna veidi suurema ringiga, saaks rohkem punkte, aga aega võib puudu jääda…

Kui hästi vaadata, siis võib õrna virmalistekaart näha

 Siiski otsustasime suurema ringi teha ja lootsime, et kui ajahätta jääme, saame lõpu bussiga sirgeks tõmmata. Nii et ees ootas KP65 “Kalju” mis oli suhteliselt samas kohas, kus mõned aastad tagasi - teed sinna teadsin, aga jalgsi minnes oleks olnud vaja ronida kunagisest Maarjamäe läbimurdest alla ja üles - noh see on see koht kuhu paekivisse on lõhatud mingi tee alge, et saaks Lasnamäelt otse Maarjamäele ja Piritale, aga nii see sinna seisma on jäänud ja tollest projektist asja ei saanud. 

 Nii et meie otsustasime kõigepealt minna vaadata, mis bussiajad peatuses näitavad ja ehk saame selle peatusevahe jalavaeva vähendada. Õige bussini 4min oodata - samas pimedas, jalgsi seal ronides ei oleks ka mitte kiiremini saanud, nii et jäime bussi ootama. Õnneks see tuligi ja nagu punkti otsides nägime jõudsime siiski jalgsi liikujatest kiiremini sinna. Vot seal pimedas urkas saime aru millised “sitikasilmad” meie pealambid on 💡- mitte muffigi ei näidanud. Ja kui poleks olnud korralike prožedega teisi võistlejaid, poleks meie seda punkti vist märganud. No kõik veidi tuiasid seal kalda all edasi tagasi ja otsisid, lõpuks jäi kellegi valgusvihku punkti helkurid ja leitud see siis sai. 

 Ikka edasi sinna alla Kose tee poole ja jälle jäime kahtlema, mida teha?! Kas minna veel veidi kaugemale seitsmest punkti võtma (KP75) või keerata ots tagasi? Teadsin kohta, kus punkt on - need on mu lapsepõlve maad ju, kus väga-väga palju on sõpradega ringi konnatud, luurekat mängitud ja kelgutatud. 

 Vaatasime, et ees olev tiim ikka keeras punkti poole, mitte tagasi ja otsustasime neile järgi liduda - saagu, mis saab. (Ikka lootsime, et pärast ehk saame bussiga jalavaeva vähendada). Jooksime ikka päris tempokalt ja jõudsime teistele järgi. Ja jälle meil veidi ikka vedas, sest  KP75 oli täitsa toredasti puuderägasse ära peidetud ja meie pealambid sinnani ei ulatunud - teiste omad samas valgustasid ära ja kätte me selle saime. Meie järgi tuli veel inimesi, kes siis tänu meile kp ära võtsid ja arvasid, et oleks ise sinna hätta jäänud ja punktitähist mitte märganud.

 Aga nüüd juba hakkas aeg korralikult kuklasse suruma ja hakkasime kahtlema, kas ikka jõuame õigeks ajaks lõppu. Pistsime jooksu - leidsime, et kui peaks buss tulema ja oleme peatuses, siis läheme peale…no me ainult nägime kuidas 20m kauguselt buss peatusest mööda veeres…sinna siis see jala-puhkus läks. Uus buss tuli 20minuti pärast ja siis oli juba finišiaeg käes. Ootama ei jäänud. 

 Vaatasime, et teine tiim keeras paremale Lükati silla poole - saime aru, et nad lähevad veel KP54 võtma - meil see esialgu plaanis ei olnud, aga kui hetkeks kaarti ikka süvenesime, saime aru, et see on ikka ainuõige mõte…suund on nkn õige ja totter oleks see punkt võtmata jätta, nii et sorry, aga veel spikerdasime teiste järgi 😝 No mis teha, kui enda mõistus ei võta. 

 Aeg muudkui jooksis ja meie jooksime koos ajaga. KP54 käes, leidsime meie et rohkem ahnemaks ei lähe ja nüüd on vaja ikka lõpuni liduda ja lasime korralikku sörki - mul oli ikka hing paelaga kaelas juba, a Andresel jaksu oli. Tiim kellelt viimast kp-d spikerdasime kadusid selja tagant ära - ju läksid veel KP37 jõekäärust võtma. Meie kihutasime lõpu poole ja 7minutit varem tegime viimase finiši piiksu… Noh me vo oleksime ikka jõudnud selle kolmese punkti ka ära tuua, aga tavaliselt kui lõpus ahneks läheme, läheb midagi pekki ja saame miinuseid aja ületamise eest. Nii et vist ikka oli õige mõte see vahele jätta.

Täitsa rõõmsad veel (pilt: Aldis Toome)

Egas midagi, lugesime kaardid maha ja saime punktilipikud kätte, võtsime süüa ja jäime veidikeseks finišikeskusesse passima. Kogu jooksu vältel ei söönud me midagi, enne olime kodus korralikult kõhu täis puukinud - ainult vett jõime, nüüd lõpus mulle eriti söök sisse ei läinud - mõne vorstitüki ja kurgi ikka pigistasin - ju ikka keha oli stressis ja pinges sellest jooksust. 

 Söögid söödud hakkas jahe ja kõmpisime autosse - lõpuprotokollist ei teadnud midagi ja eks me alati kuskil keskel, nii et ega me kunagi kauaks ootama ei jää ka. Mina oleksin seekord tahtnud veel jääda ja vaadata autasustamist ja loosiauhindade loosimist, Andres tahtis koju minna ja nii me siis läksime. Olin veidi pahane muidugi.

 Kodus tegime sauna ja siis olid ka tulemused üleval…Hmmm ja elus esimest korda olime MN45 klassis 3. Kohal - aga muidugi kõiki konkurente ju kohal ei olnud ja selles klassis oli osalejaid ka ainult kuus võistkonda, aga ikkagi! Meie jaoks kolmas olla on väga hästi - aga no loomulikult seekord ei kuulunud antud klassis autasustamisele rohkem, kui esimene koht! No muidugi! Nagu kiusu pärast kohe 😆 Ja loosiauhindade võitjatest ei tea ka midagi - ju nad kõik olid siis kohapeal kohal ja said oma nodi kätte. Aga ega me mingi nodi pärast neil võistlustel käi… ikka selleks et olla kehaliselt aktiivne ja teinekord ajugi tuulutada ja mõistust klaarida!

Kokkuvõtteks:

Aeg: 2h51min (maha võetud ca 2min bussisõidu aega)

Vahemaa joostes: 20.23km (arvutasin maha bussiga sõidetud 1,5km)

Punkte: 112/253st 

Koht: Üld: 31/57st

          MN: 10/20st

          MN45: 3/6st

Ikka kena keskmik 😉

Kaart ja teekond ja punktid

Mitte midagi ei juhtunud! XT Talverogain - Tallinn (Sparta) 15.03.25

 Noh, öeldakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha - aga mina seda küll meie selle aasta esimese stardi kohta XT Talverogainil öelda ei saa. Kuigi jah igal kevadel on tunne, et alustame jälle täiesti nullist ja kaarti lahti rullides vahid seda nagu vasikas aia auku!

 Olgu nende vasikatega, kuidas on - kirjas me seal igatahes olime (XT Spordi rogainid on lihtsalt  need, kuhu üritame alati jõuda) ja laupäeva hommikul stardi poole sättisime! Seekord oli hea minna, sest võistlus toimus Tallinnas! 

 Ega kaasa midagi väga ei pakkinudki - natuke vett ja mõne corny, igaksjuhuks pakk vorsti ka. Võistluskeskus asus Sparta Spordiklubi ruumides - sealt nõutasime oma stardimaterjalid, haakisime numbrid külge ja suundusime stardi poole, mis asus pisut eemal Järve Terviseradade parklas. Kõik tuttavad näod olid kohal!

Meie Andresega ja Nurme Gäng (Anniki, Kairi, Heiko ja Marika)

Meie kah

Nagu ikka sai kaardid lahti rullida 10min enne starti ja no vahi, mis sa vahid - endiselt ei oska me mitte midagi planeerida…ikka täielikud tuhajuhanid! Väga palju valikuid ei olnud ja tuli ikka sinna “metsa poole” vaadata ja esimese hooga Ülemiste järve poole minna - selles saime kokkuleppele, et enne teeme metsasemad kohad ja siis Männiku majade vahele. Tundus, et enamikul oli sama plaan, sest pea kogu see mass hakkas peale starti ühes suunas jooksma…järelikult esimestes punktides oli oodata järjekorda, et oma si-piiks ära teha. Õnneks kõige hullem ei olnudki ja saime päris kiirelt läbi. Edasi hakkas üks sik-sakitamine üle Viljandi maantee - samas me ei olnud ainsad, kes sellise plaaniga seal jooksid. Eks mõned punktid spikerdasime ja jooksime veits teiste järgi (noh meil ju oli sama suund ja trajektoor nagu Annikil ja Kairil) samas üritasin end ikka koguaeg kaardis hoida, et ikka saaks aru, kus me oleme. KP47 tegime valiku mööda kraavikallast KP81 liikuda - vaadates ja mõeldes nüüd tagantjärgi oleksime võinud selle vahele jätta, vo oleksime Männikult-Rahumäelt-Mustamäelt jõudnud siis mõned punktid rohkem võtta. Aga no valik oli tehtud ja ragistasime koos paari teise tiimiga võssis!

Vasakul oli see kraav, mille äärest minna vaja oli

Paras ragistamine ikka ja no tuim motivatsioonisirge uuesti Viljandi mnt poole. Andres käis vahepeal vett laskmas - mina tegelesin oma mõtetega ja “pea puhastamisega” - viimane nädal oli ikka paras tunnete ja emotsioonide virr-varr, mis vajas lahustamist! Ja no midagi pole öelda - 4h metsas kaardiga joostes saadki pea klaariks ja kõik ebavajaliku välja! Täielik teraapia!

Uuesti üle maantee ja metsa! Kp55 “Auk künkal” käes, edasi KP91 poole Raku järve ääres - sinna oli seekord suisa kaks üheksast punkti pandud, aga teine teiselpool kallast! Meie pool kallast võtame kindlasti ja panime ikka otse läbi metsa. Vahepeal vaatasime, et lähevad ratta jäljed ees ja suund paistis enam-vähem õige….kui olime mõndaaega seal sinka-vinka jooksnud saime aru, et see on konstantne rattasingel ja meil pole seal küll mõtet sik-sakitada…Johhaidii…ikka soodad veits! Parema kalda 9-ne käes, aga teine oli järve teisel kaldal ja vaatasime, et ikka jube pikk maa vantsida - kuigi jah vahepealt sai veel nokkida juurde paar punkti. Otsustasime teise üheksase vahele jätta, mis nüüd tundub, et oleks ikkagi võinud minna ja ära võtta ja mõtetu kahese jätta võtmata, aga eks nüüd on hea analüüsida, kui kodus juba istud 😏

Teine üheksane teiselpool järve tundus liiga kaugel…

Seekord mulle tunduski, et on päris palju selliseid pikemaid jooksulõike. Et nüüd sealt järve äärest ära saada nokkisime ühe kahese punkti (see oli see, mis oleks võinud võtmata jätta) ja sörkisime vastutuules Liiva kalmistu vahelt Pääsküla raba poole, kus oli joogipunkt ja loodetavasti ka hapukurki. Õnneks joosta me veel jaksasime ja tempo oli meie kohta täitsa okei. Teadsin, kuidas minna ja sörkisime punkti poole - no seda rahvast ikka silkas seal ja meile jõudsid järgi Anniki ja Kairi - jube rõõmsad 😁 Elevusega vatrasid, kuidas nad põlvini märjad on ja kui ilus ikka ilm on! 

Rõõmsad Anniki ja Kairi

Joogipunktis topsike jooki sisse ja hapukurk hammaste vahele ja edasi. No oli seal Pääsküla rabas ikka sagimist - küll seal oli jalutajaid ja teisi rogainil osalejaid, kes meiega ühte suunda jooksid või just vastu tulid. 

 Jalutajatest oli muidugi kahju - need pidid oma koerakesed sülle kahmama ja meile laudteel teed andma…kuigi ega me ei käskinud seda teha, aga eks see võis veidi hirmutav olla küll, kui suur kamp jookseb rütmiliselt sulle rabateel vastu! 

Kiire klõps Anniki ja Aasta Lumehelbekestega 😆

No palav oli ja sellist pontoonidel laudteed ma Pääsküla rabast ei mäleta (muidugi on mu mälestused seal käimisest ikka aastate tagant)

Rabas võtsime kaks punkti ja keerasime otsa Männiku poole, tundus, et kaugemale me pressima ei hakka, siis ei jõua tagasi. Siin kaotasin mina suuna ja Andres oli kaardis 🗺 Tundsin, et mu vasak põlv, mis pole ammu-ammu enam endast märku andnud - hakkab veidralt “paksuks” minema ja valu tegema. No sellega ma arvestanud ei olnud 😤 Aga noh, selle vastu aitavad kükid ja nii ma siis tegin mõne. Vingerdasime seal Männiku majade vahel ja korduvalt ületasime Vabaduse puiesteed…no me ei oska planeerida ju oma käike! A mis seal ikka! Lõpuks jõudsime omadega Rahumäe Kalmistu kõrvale ja kaapisime sealt punkti võttes mäest alla Mustamäele - nüüd sain mina aru, kus kaardil oleme ja kuhu suunda võiks minna - vahemaad olid pikad ja väga nagu valikuid ei olnud. Vahepeal tegin paar kükki 😂 Et õigeks ajaks tagasi saada nokkisim veel neli punkti ära - Lepistiku pargist (Kp36), K-Rauta tagant võssist (Kp83), Audentese juurest (Kp66) - ma ei teadnudki, et Tammsaare pikenduse alt läheb jalakäijate tunnel?! Tunne oma kodulinna! Ja Pärnu mnt sillalt (Kp21) no ja siis oli juba lõpp ja piiks ja punktide väljaprint!

 Finišist sai pihku Värska Õuna Vurtsvasseri ( https://varskaoriginaal.ee/tooted/varska-vurtsvasseroun/ ) ja kaks Chef Lundeni võikut (https://cheflunden.ee/tootekategooria/voileivad/ - no tõesti supervõiku oli minu meelest (koguaeg võiks olla selline pakkumises, ma seda suppi ei viitsi kunagi eriti luristama minna) - Mina võtsin lõhega, Andres singiga.

 

Teine oli juba söödud 😀

Võtsime oma nodi näppu ja lontisime auto juurde. Meie ees kõndisid kaks naisterahvast, kes olid selja tagant kangesti “Aasta Lumehelbekeste” Karin Koppeli ja Erle Meresmaa moodi…kui olime piisavalt lähedale jõudnud, kraaksatasin neile:” Noh, Lumehelbekesed! Kuidas teil läks siis?” No ja kui nad ringi keerasid, ei olnud nad teps mitte need, keda arvasin olevat… 😂Veits piinlik, aga noh, tegime siis natuke nalja ja rääkisime ilmajuttu - loodetavasti nad ei pahandanud väga. Edasi oli otsesõit koju ja sauna ja siis veel sünnipäevale.

Kodutee

Punktipaberilt vaatas vastu 162punkti - eks parema planeerimisega oleks vo saanud rohkem, aga nuriseda ka ei saa. Kokku kaapisime 28,7km/4h-ga ja lõpuprotokollis ikka kenasti keskmikus, nii on! Midagi erilist ei juhtunud - ära ei eksinud, vees ei sulberdanud ja metsloomi ei näinud! Uuel nädalal juba uus võistlus, vaatame mis seal saama hakkab!

Teekond sai selline

162p/261st

28,7km/4h

Üld: 55/105st

DH: 17/37st

DH40: 12/26st

Ma ei ole “Pehmo” - Taliharja Vanakuri 2025, Rannarootsi

 Siis kui Ilmateenistus ja Transpordiamet andis tormihoiatusi, kehtestas erilisi hoolderežiime teedel ja palus valmis olla suureks tuisuks, tormiks ja elektrikatkestusteks, valmistusid ca. 430 sõgedat inimest end öisele retkele minema - toimuma sai Taliharja Vanakuri 2025, Rannarootsis (https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri/) Seekord oli Ilmataat Vanakurjaga ikka asjad korralikult kokku leppinud, et midagi liiga lihtsalt ei tuleks 😁 

Tormihoiatus nädalavahetuseks

Ma tegelikult ju lubasin endale, et ma seda Taliharja enam mitte kunagi ei tee ja kindlasti ei lähe ma sinna üksida…aga siin ma nüüd siis olen, oma veidi valutavate jalgade ja imelike kehareaktsioonidega - tahaks süüa, aga nagu ei taha ka. Mida süüa tahaks ei tea…äkki soolast? Aga äkki magusat? Ei tea…vist ikka ei taha ka midagi - selline imelik kemplemine keha ja mõistuse vahel päev pärast Taliharja Vanakurja 101km läbimist tuisus ja tormis. Üksinda!

Tõestus eelmise Taliharja postitusest, et ma rohkem enam ei lähe 😁

Ma ei saa aru, mis vägi või asi see oli, mis selle mõtte mulle jälle pähe pani (ju see Vanakurja enda käsi ikka mängus oli 😈) Aga eks ma tahtsin iseendale tõestada, et saan ka üksi hakkama öises metsas ning kirja ma end panin! Andresele jätsin vaba valiku - ise teab, kas tahab tulla või ei, aga teades ta selja olukorda, ei oleks see hea mõte olnud. Mina ei sundinud ka millekski! Kemplemine meil veidi käis - Andres ütles, et kui ta tuleb, siis ainult rattaga, mina olin kindel, et lähen ainult ja ainult jalgsi - ma lihtsalt ei taha seda ratast kuskil tõsta ja lohistada nagu surnud hobust kaasas!

 Kirja A end pani, rattaga…aga mõned päevad enne siiski loobus, mis lõppeks oli ikkagi maru hea otsus - säästis oma tervist ja minul oli turvaline metsa minna teades, et backup on telefonikõne kaugusel! Aga sellegipoolest sai ta kõigest sellest osa,  kui toimetas tugipunktides, vedas paar katkestajad Roostale tagasi ja tegi muud, mis vaja - kaasa pakkisime talle ka meie poeg nr.2 Siimu, et oleks veidi seltsim ja suurel-tugeval noorel mehel jõudu ka, kui midagi mehisemat teha vaja on.

 Pisteliselt jälgisin juba varakult ilmaennustusi - küll lubas, sula ja pluss kraade, küll lörtsi, küll päikest ja küll sadu, aga mida lähemale 11.jaanuar jõudis seda kurjakuulutavamaks ennustused läksid - lubas korralikku tormi ja tuisku ja lund ning seda just sinna Eesti loode nurka, kus vist lund on muidu harva näha 😆 

 Kõige keerulisem oli riietuse valik - mida selga panna, mida kotti kaasa veel pakkida??? Kümneid ja kümneid kordi kerisin erinevaid valikuid peas läbi - õnneks on aastatega ikka korralik riidevaru ja kogemustepagas olemas ja sai teha ikkagi õige valik - kaks õhukest meriinot ja koorik peale, kaasa veel paksem meriino (https://thermowave.com/et/collections/naiste-soe-pesu/products/naiste-merino-xtreme-termosark-tomblukuga ) ja hõbedakihiga pealisjope. Jalga LaSportiva Uragano’d ja päev enne käisin ostsin veel veekindlad dexshell sokid Militaarpoest (https://militaarpood.ee/toode/dexshell-veekindlad-matkasokid/ ) vot see oli üks õige väljaminek - varbad ei külmetanud kordagi! Loomulikult oli väljakutse ka koti pakkimine, et kõik kohustuslik ja muu varustus kaasa saaks - ma ikka alati jälgin piinliku täpsusega neid kohustuslikke asju, kuigi kordagi seda kontrollitud pole. Ja tihti paneb mind mõtlema, kuidas osad võistlejad suudavad oma imetillukestesse seljakottidesse kõik ära mahutada???

Kohustusliku varustuse nimekiri!

Olgu selle kotiga kuidas on, mina pakkisin kaasa kõik vajaliku ja tõenäoliselt natuke liiga palju asju ja sööki, aga no kunagi ju ei tea, mille järgi isu tuleb, kui üldse tuleb ja mida vaja võib minna? Kott sai raske, igaksjuhuks ei kaalunud 😁 

Asjad, ilma milleta ma kunagi ühelegi võistlusele ei lähe - minu pisike meditsiinikott ja Pikku Myy kõrvarõngad! Minu talismanid!

Valmis…võib vist minna!

 Alustasime laupäeva hommikul varakult läbi tuule ja lume teed Roostale, kus asus võistluskeskus! Ega väga palju aega mökutamiseks ei jäänud - nõutasin oma stardimaterjalid ja sõitsime ise starti. Varsti saabusid ka bussid teiste osalejatega - umbes pooled olid tulnud läbima pikka 101km rada, teine pool stardib tunnike hiljem poolelt maalt 55km retkele - eesmärk on kõigil üks…jõuda Roostale finišisse!

Kaardilt nagu alati, saab uut ja huvitavat lugeda

Kui kõik see 200+ hullukest olid Noarootsi kiriku juures, anti varsti ka start! Eks ma mingi plaani olin oma peas ju valmis teinud…Esiteks ilmaplaan😆 selge, tuuletu ja väikese miinusega, öösel täiskuu valgus ja mõnus rahu…sain midagi hoopis muud. Teiseks kulgemine…seal kus joosta kannatab jooksen, metsastes-vesistes lõikudes kõnnin ja kui pimedaks läheb panen klapid pähe, kuulan muusikat ja kulgen… Ja jõuan ilusa lõpuajaga finišisse…No päris nii idülliline see siiski ei olnud… kuigi alguse ca 10km ikka mingeid kiiremaid liigutusi tegin, siis jooksmine sellise tuule, lume ja raske kotiga pole ikka päris minu tassike teed. Kairi, kellega stardis paar sõna rääkisin, pani ees väledalt lippama ja tema tempos ma püsida ei suutnud - no las minna, ta noorem ka 😊 

Pilt Kairiga stardis…rohkem teda teekonnal ei näinud!

Aga võtsin üles oma tempo ja vaikselt sörkisin, esialgu oli ilm täitsa talutav, kaasvõistlejaid nii ees, kui taga ja tee täitsa sörgitav. Hea, et nii ratturid kui eesjooksjad olid korraliku vao juba lumme ette teinud - ega ma hästi ei kujuta ette, kuidas esimestel seal päriselt ees sumbata põlvini lumes on, aga selleks ajaks kui tagumine ots kohale jõuab, on korralik rada juba ees.

Korralik vagu ees…

Varsti jõudsime rannikule Telise neemel ja kohe oli ka esimene medaljoni punkt - olemine oli hea, kuigi tuul oli juba arvestatav.

Vaade piirivalveputka aknast

Medaljon karabiini otsa ja minekut, esimene 10km sai tehtud - enda peas arvestasin, et 1/10 tehtud, minna veel küll. Aegajalt hoidsin end teiste sappa, aga tempod olid ikkagi erinevad ja hammastega just neist kinni ei hoidnud. Teada oli, et 15-17km saab jalad märjaks - see mõte just kõige toredam ei tundunud, aga jäin lootma oma veekindlatele sokkidele ja kaapisin edasi. Enne rannaluhta oli metsasem. Seal lepavõsa vahel oli ka puudest üle ronimisi ning jõudsime järgi ühele ratturile, kel oli keel ikka korralikult vestil sellest rassimisest - no väidetavalt olid tal rattakottidesse kaasa pakitud nii ämm, kui äi ja lapsed takkapihta 😅 Sinna metsavahele ta meist maha puhkama jäi. Meid oli seal jalgsi korralik punt ja vedurid ees, nii et andsime vaikselt minna. Kuniks ees laiutaski kenake pilliroo-rannaluht, kust mudane-vesine jälg läbi läks. Eks alguses üritasime kalpsata mätaste otsast teisele ja otsida kuivemat-kõvemat pinnast, aga ega tolku sellest polnud, ikka vajus jalg läbi vette. Korra olin isegi põlvini vees 😫

Mina mülkas mulistan :)

Õnneks sai see soparada ikka läbi ja jalg sai kõvemale teele. Varbad ei külmetanudki - tunda oli, et soki ja tossu vahel loksus vesi, aga varbad olid kuivad, võibolla veidi jahedad, aga kui liigutama ja jooksusammu tegema hakata soojenesid kenasti üles. Jäin vahepeal täitsa üksi - kõndisin ja sörkisin vaheldumisi, tuul aina tugevnes. Palju polnud jäänud esimese tugipunktini. Vahepeal pistsin põske ühe kommi ja veidi soolapähkleid - selgeks sai see, et kotist söögipoolist otsida on üksi ikka keeruline - selleks peaks koti seljast võtma… külje taskutest küll midagi kätte sai, aga midagi tuli välja mõelda, et lihtsamini saada. Vahepeal olime jõudnud suuremale maanteele, tagant lähenesid hirmsa hooga kolm naisterahvast - kahel neist matkakepid hoogu lükkamas - kihutasid minust mööda nagu “sittuvast kassist”. Vaatasin, et peaks vist ka oma kaikad kotiküljest lahti võtma, et nendega ikka saab hoogu juurde anda.   Hetkeks kadus kaardivalvsus ja kell ka ei plärisenud, et oleks vaja metsa keerata ja nii siis õigest teeotsast mööda paningi - sama tegi ees ka hooga möödunud kolmik! Õnneks märkasime seda peagi ja keerasime otsa ringi. Ees ootas jälle vesine-mudane metsarada! 

 Kõht hakkas tühjaks minema ja mõte keerles juba tugipunkti mustikasupi juures - isutas selle järgi küll. Kalpsasime seal muda-lumepudrus kambakesi edasi, jalad said jälle märjaks, kohe-kohe tuleb tugipunkt…kõht korises…

Ethel Eensaar ootamas mustikasupiga (Pilt: Silver Eensaar)

No minu koivad on ka pildile jäänud (Pilt: Silver Eensaar)

Mustikasupikann on valmis topsi täis kallama

 Ca.25km 1/4 tehtud ja tugipunkt paistis, kell oli laupäeval umbes 15.15 - veel oli valge. Meid juba oodati ja Ethel pakkus kohe topsi sooja mustikakiselliga..njammm. Võtsin koti seljast ja otsisin välja Mamma pannkoogid, et need endale põue pista - sealt lihtsam nosida 🥞 Ethel pakkus veel mustikasuppi, teine tops läks sama kiirelt alla kui esimene - no nii hea oli. Küsisin veel juurde, kui ikka jagub….selle peale teatas Ethel, et sellest võib kõhu täis juua…no ja nii ma tegingi ja kallasin kokku vist 5-6 topsikutäit kõhtu - tundsin, et keha just sellist vedelat ja sooja kraami oli nõus vastu võtma. Tugevam tunne tuli sisse ja aeg oli kott selga vinnata. Pisut jagus veel valget aega ja hakkasime koos ühe kaasvõistlejaga minema.

 Tee kannatas kenasti kõrvuti kõndida ja leidsime, et kui tempod sobivad, siis lähemegi koos edasi! Ja nii me lõpuni kokku jäimegi 😊

 

Kord Jane Vain ees, siis jälle mina… (kell on 16.26)

Tuul oli ikka korralik ja tuiskas - prillid olin juba ammu eest võtnud, sest kui need ikka märjad ja udused on siis niikuinii mitte muffigi ei näe - riputasin need ette rinnale kotirihma külge. Sammusime vaikides edasi, sest tuul kohises nii kõvasti, et kuulda eriti teineteist polnud. Vahepeal ikka rääkisime juttu ka! Vahepeal koukisin põuest välja oma pannkoogid - kõht hakas jälle tühjaks minema. Kogu selle rapsimise peale ei pannud tähelegi, et kaotasin rihma vahelt oma prillid 😕 Kui märkasin, siis kaugel ei saanud need tegelikult ju olla, sest alles ma neid pannukaid ju välja tirisin, aga tagasi ka ei hakanud minema - lootus ju oli, et äkki keegi tagumistest tulijatest märkab ja korjab üles.

 Kurat, need külmad pannkoogid nätsisid suulakke kinni nagu tatt, suht ebameeldiv, aga ega muud võtta ka polnud, nii et üritasin neid ikka mõned alla pressida ja lonksasin jääkülma vett kotist peale. Korra unustasin vee voolikus tagasi puhuda ja siis külmus huulik kergelt ära, aga õnneks nii külm ei olnud õues, et enam vett kätte ei saaks. Rohkem seda viga ei teinud ja igakord, kui jõin puhusin vooliku pärast tühjaks. Väljas oli korralik tuisk ja möll - ei saanudki aru, kas lumi sadas ülevalt alla, alt üles või hoopis horisontaalselt??? 1/3 teekonnal oli uus medaljoni koht, seal kohmis ees mitu inimest.

 Uus medaljon karabiini külge ja edasi, vinge tuul, pime ja tuisk - see niiskuse kombo tekitas koguaeg ninaotsa tilga ja see pidev nuuskamine ja pühkimine tegi nina valusaks - teretulemast villid ja kärnas nina!!!

Vahepeal viis tee Nõva jõe kõrgele kaldale - üks jalavääratus ja kukkumine oleks olnud korralik. Jälle hakkas energia otsa saama, sellest andsid märku jahedaks tõmbuvad käed ja varbad - lasin Janel endale koti pealt jope välja tirida ja tõmbasin selle üle koti selga - soojem hakkas. Proovisin batooni süüa, aga no ei sobinud, toppisin selle taskusse tagasi. Õige pea oli tulemas kesklaager ja soe söök, ka Andres pidi seal mind ootama! Tundus, et on vaja ikkagi üks “metsa peatus” teha, sest kesklaagrini ära ei kannataks. Kükitamine oli juba keeruline, püsti tõusmine veel keerulisem - kui oleks sinna oma kangete kontidega selili käinud, siis vist poleks püsti enam saanud…Edasised kükitamised tulid juba lihtsamalt - ju jalad harjusid ja tegelikult oligi hea, korraks kükitades reielihaseid venitada!

 Enne kesklaagrit oli vaja veel üks haak teha Tänavjärve äärde, kus pidi järvevaadet saama nautida - no me ei näinud muffigi, pime oli. Tuul ulgus ja tuisk oli korralik, energia oli otsakorral ja sõrmed jäätusid - selline tunne oli, et väikeste sõrmede otsad ongi jääs ja külmakahjustusused kindlad, otsisin välja meriino aluskindad ja tirisin teiste kinnaste alla - Jane oli vana rahu ise ja ilusti ootas kuni mina kohmisin.

Kuskil oli järv ja vaade, meil kottpimedus… (Foto: Silver Eensaar)

Ots ringi ja kesklaagri poole minekut, vaikselt hakkas sõrmedesse elu tagasi tulema ja tundus, et jäävad ikka otsa. Vantsisime vaikselt edasi. Õige pea pidid paistma hakkama laagrituled, kui äkki keegi pimedast metsast hõikab:”Käite siin tihti või?” Jeesus, ma ehmatasin - a no kes see ikka nii küsib, kui mitte mu oma kallis abikaasa 😁 Passis teine seal pimeduses ja ootas meid. Tore oli näha ja laager oli sealsamas. Vähe soojem oli üles pandud telgi all - pugesime sinna ja ette anti söögiportsud - makaronid, hapukurgi, ketšupi ja vorstiga, kõrvale sooja jooki. Võtsime veidi rahulikumalt selle istumise ette. 

Kesklaagri gurmeepraad (Pilt: kaasvõistlejalt)

Mina viskasin koti seljast, plaan oli välja otsida ja selga panna paksem meriino ja koti külge panna enne peale tõmmatud jope, kotist otsisin välja ka paki minilihapallidega, et seegi pannkookidele seltsiks põue pista - selge oli, et käigupealt kotist midagi kätte ei saa. Vorst ja makaron maitsesid imehästi, Andres tassis sooja jooki meile ette ning Siimgi seisis kuskil taustal. Tunne läks tugevamaks ja energia taastus, pool oli tehtud, pool veel minna. Kell oli umbes 20.00, rajal olime olnud selleks hetkeks ca.9h. Juurde saabus veel tagant tulijaid, kes istusid sööma. Olin just enne Andresele maininud, et kaotasin oma prillid kuskile, kui üks lauda istujatest küsis kõva häälega, et ega keegi pole oma prille ära kaotanud? Ja rõõm saabuski minu õuele - need olid minu kaotatud okulaarid 🕶 No superluks, panin need nüüd kindlasse kohta peitu ja tänasin leidjat!

 Kõht täis, keha soojalt ära pakitud, olime valmis teele asuma - Andres veel toonitas, et me ikka Janega koos oleksime ja teineteist maha ei jätaks. Lubasime nii teha ja hakkasime sammuma. Jupike sai laiemat teed mindud ja siis jälle võpsikusse keeratud, ees olid vesised-soised kohad - üldse ei tahtnud jalgu jälle märjaks teha, aga valikuid polnud - lärtsisime sealt soost läbi ja toss jälle lirtsus 😣 õnneks varbad püsisid soojad.

 Tuul aina tugvevnes, puuladvad kõikusid ikka kurjakuulutavalt ja siin-seal oli näha murdnud oksi teel - a kes seda teab, millal need kukkunud olid? Kas pool tundi tagasi või viis minutit tagasi - õnneks meile ükski oks pähe ei kukkunud! Vantsisme edasi, vahepeal mina ees, siis jälle Jane (tutvumisringi polnud vaja  tehagi, sest seljakottidele pandud võistlusnumbritel olid ka nimed küljes, nii et lihtne)

Tuul ja tuisk olid ikka massiivsed, teiste poolt ette sõtkutud rada oli kohati täis tuisanud ja siis tuligi minna nagu buldooser ja rada lükata…vastutuules, kuigi mitte kaugel meist ees just inimesed olid läinud. Kohutavalt väsitav, ähkima võttis, pulss oli vist taevas - õnneks varsti tee keeras ja tuul otse vastu enam ei olnud. Vahepeal pisut jutustasime, aga enamasti olime ikka omades mõtetes - minu idüll tähistaeva all klappidest muusikat kuulata ja mõnusalt kulgeda läks vett vedama…tegu oli ikka korraliku ellu jäämisega….

 Kogu see rassimine võttis kehalt korralikult lõivu ja energiat, aga no tee, mis sa teed, siis neid külmunud pannkooke, kommi ja batoone oli võimatu kurgust alla suruda. Endiselt jäi pannukas suulakke kinni ja oli tükk tegu, et see alla saada. Peale pidi lonksama jääkülma vett, kurgul oli valus ja tundus, et kohe tuleb kõrikramp sellest. Ninast ma ei räägigi, see oli valus ja taguots andis ka tunda - mitte kunagi enne pole see niimoodi hõõruma hakanud. Õnneks jalad pidasid kenasti, eks kintsud olid veidi pakud ja parem sääremari andis märku, et tahaks lõdvestust (hiljem üks magneesiumi tuub leevendas lihasvalusid, nii et ei hullu)

 Kolmanda medaljoni koht oli ca.65km, aeg venis ja tee venis, kesklaagi söök hakkas kehast kaduma, rannikule lähemale jõudes läks tuul veelgi tugevamaks. Medaljon käes, viis tee otse ranna äärde - ulmeline, milline tuul seal oli…enne veel oli vaja teha “metsapeatus”, muidu oleks tuul perse tagant minema viinud 😆 Ega eriti ei tahtnud seal tuules oma taguotsa välgutada, aga muudmoodi ei saanud ka - meestel on ikka oluliselt lihtsam ja soojem asju ajada! 

Rannaäärne tuul võttis viimast, õudne - tekkis tüdimus ja tülpimus, energia hakkas otsa saama, aga mitte mingit isu ei olnud - mõte midagi süüa ajas iiveldama ja kõhus keerama. Pingutus oli ikka korralik olnud. Hakkasin mõttes kilomeetreid jagama tundideks ja minutiteks, et palju kolmanda tugipunktini jäänud on? See asus ca.78km stardist. Aina enam tundus õige ja hea seal rajalt maha tulla - teadsin, et seal ootab Andres ja soe auto ja see teadmine andis jõudu edasi minna. Üritasin lonksukaupa vett juua, toppisin suhu pool šokolaadi-kookose kommi, mida muidu võin silmagi pilgutamata mitu tükki järjest ära süüa, siis see pool kommi käis suus ringi - lükkasin selle põske ära ja siis kookoshelbe haaval lükkasin seda keelega alla - kohutav, no üldse ei maitsenud. Teadsin, et pean sööma, aga lihtsalt ei suutnud! Otsisin põuest välja lihapallidega paki - tugipunkti oli orienteeruvalt 2h minna ja selle aja jooksul suutsin alla lükata kaks lihapalli….kaks mini-lihapalli…. ja sedagi suure hädaga. Kõhus keeras, kott tundus seljas raske kui elevant, rihmad hõõrusid õlgu, ilge oli olla, aga mõte kohe-kohe soojast autost sundis edasi minema. Olin 100% kindel, et tulen seal rajalt maha. 

Kilomeetrid venisid, tuul ulgus, tuiskas, enamjaolt kõndisime vaikuses, rühkisin eespool ja lugesin aega ning kilomeetreid…mida vähem maad jäi, seda kiiremaks samm läks - Jane ja vahepeal meiega liitunud Caresse (nii ilus nimi) jäid vist pisut maha - natuke paha tunne oli ju küll, sest me ju lubasime, et üksteist maha ei jäta, aga ma tahtsin kiirelt ära saada. Aegajalt paiskus põuest välja pannkookide ja lihapalli lõhna…öäkkk, oksendada oleks tahtnud 🤮

 Lõpuks paistis laagriplats, oleks jaksanud, oleksin jooksnud sinna, aga totaalses energiadefitsiidis viimased 10km vantsimist oli võtnud viimasegi jõu. Rajal olime olnud ca.14h, kell oli pool kaks öösel.

 Ma vist olin näost ikka väga ära, esimese asjana ütlesin Andresele, et minul on kõik - ma ei taha, ma ei jaksa, mul ei ole mingit motivatsiooni edasi minna, süda on paha, süüa ei taha, juua ei taha - ainult sooja autosse ja koju tahan!

 Andres suunas mu sooja telki istuma, samas punktis oli ka Anniki, kes ei tahtnud kuuldagi, et katkestan - selle keelas ta väga resoluutselt ära! Sain istuma, telgi alla pugesid ka Jane ja Caresse istuma. Pakuti ühte, teist ja kolmandat - mitte millegi järgi ei isutanud, ei tahtnud midagi ega kedagi näha. Anniki oma jonni ei jätnud ja ütles, et nii kaua ergutab ja turgutab, kui edasi lähen, sest muidu pärast kahetsen…Ta pakkus, et toob sooja puljongit. Sellega olin nõus, sest sooja tahtsin saada. See maitses magedalt nagu vesi, nõudsin soola juurde - Anniki siis soolas seda. Kummutasin selle alla, hakkas soojem. Nõutasin juurde veel ühe topsi puljongit ja soola - elu hakkas vaikselt tagasi tulema. Pisut ikka jorisesin veel, et tahan koju, Andres oli targu eemaldunud ja jättis kogu ergutuse Annikile…see toimis.

 Caresse pakkus kõrvalt soolakapslit, võtsin pakutu vastu ja nõudsin sooja jooki! Selle ma sain. Jane uuris, kuidas minuga on, kas tulen edasi või jään sinna. Palusin endale veel paar minutit kosumiseks, Anniki torkas näpuvahele veel hapukurgi - see läks juba kenasti alla. Iiveldus ja kõhukeeramine olid kadunud, kompanjonid ootasid ning siis eneselegi üllatuseks vinnasin koti selga, võtsin oma kaikad kätte ja olin valmis edasi minema…kust see kõik tuli, ma ei tea, sest tegelikult ma ju midagi oluliselt söönud ei olnud. 

 Nüüdsest liikusime kolmekesi - mina Jane Vain ja Caresse Hansalu! Tempod sobisid. Lõpuni vaid tühised 20km! Edasi kulges teekond enamjaolt ranna äärses metsas ja rannas! Tuul oli metsik, ma isegi ei kujuta ette, kui tugev see olla võis, 25m/sek kindlasti, kui mitte rohkem ja need ei olnud puhangud vaid see tuul ulgus konstantselt nii. Raju! 

 Õnneks tuul oli pigem seljatagant nii, et aitas minekule kaasa. Mingi hetk hakkas jälle jahe ja tirisin oma hõbedakihiga jope üle koti selga, hakkas soojem küll.

Tormine meri (video kaasvõistlejalt)

 Rühkisime edasi selles sürris rajus, paremal kohises ja mürises meri, lained mõned meetrid eemal, rannamännid tuule all lookas jäi ainult loota, et ükski neist meile otsa ei prantsata. See tuul lihtsalt puhus sinust energiat välja, keeruline oli midagi süüa, pisut ikka lonsutasin vett endale sisse, et mitte jälle energiakriisi sattuda. See tee tundus lõputu ja Vanakurja plaan meist viimane välja pigistada õnnestus ideaalselt. Peas kumisesid Sia laulusõnad: 

 “I'm bulletproof nothing to lose

Fire away, fire away

Ricochet, you take your aim

Fire away, fire away

You shoot me down but I won't

fall, I am titanium

You shoot me down but I won't

fall

I am titanium, I am titanium, I

am titanium, I am titanium”

https://www.youtube.com/watch?v=JRfuAukYTKg

 

Viimane medal ja Laibakuur ootasid Põõsaspea neemel - torm oli ikka räme, kohati oli keeruline kõndida, sest tuul tahtis lihtsalt minema pühkida su. Lõpuks jõudsime viimase medaljonini ja läksime siis tuulevarju “Laibakuuri” e. linnuvaatlusjaama - ikkagi neli seina ümber ja sai korraks sellest tormimöllust varju. 

 Viimane puhkepaus, vahetasin pealambis patareid, panin jope nüüd normaalselt selga nii, et sai eest ikka luku kinni panna, saime sealt ka sooja jooki ja hetke hinge tõmmata. Pakkumises oli ka energiajooki, alkovaba õlut ja kalja, aga kõht oli jälle keerama hakanud, nii et piirdusin sooja mahlaga või oli see tee ja pistsin põske paar soolapähklit. Stardist oli möödunud umbes 17h20min, kell oli saamas 5 hommikul. 

Video tormist, viimasest medaljonis ja “laibakuurist” viimastest rajal olijatest (video: Silver Eensaar)

Tundus, et seal veetsime aega kõige pikemalt, aga minna tuli edasi. Korjasime endid kokku ja astusime uuesti tormi kätte. Viimased 12km ehk pisut üle kahe tunni veel minna! Enam tuul nii kohutavalt peale ei käinud, aga jalad olid kogu retkest rasked, siiski tempot üritasime ikka hoida. Jälle hakkas aeg ja kilomeetrid venima. Samas lõpp juba paistis - süüa jälle ei tahtnud ja ega siis ei sundinud ka - lootsin energiaaurude peal ikka välja vedada. 

 Dirhami sadam, no enam pole palju - arvutasin kilomeetreid enda trenniringideks ümber - 7km see on ju tavaline 40mintsane ring, 5km see läheb ju ludinal…aga tegelikult see tee venis ja venis ja venis…Tundus, et kohe peaks hakkama metsa vahelt paistma Roosta tuled, aga ei, ikka oli pilkane pimedus. Toppisin jälle suhu pool šokolaadi-kookose kommi - no ei läinud isegi helbekaupa alla ja sülitasin selle välja. Lootsin, et matkakepid mind ikka püsti hoiavad 😆

 No kummuli ei käinud õnneks. Koguaeg oli tunne, et nüüd kohe hakkavad tuled paistma ja lõpuks need paistma hakkasid - see tundus lihtsalt uskumatu, et ongi see 101km tormis läbi ja ma olengi lõppu jõudnud! 

Võidukas lõpp!

Ohh, viimane pilt ja kallistus Janega - mul on tõeliselt hea meel ja olen väga tänulik, et koos tulime! Ta oli nii armas ja tasakaalukas! Ikka oli kuidagi hoitud ja tugevam tunne sees - aitäh Jane! Saime oma diplomid ja lõpumedaljoni ning tuppa sooja! Träkkerid ja kell kinni ja võis omi asju hakata toimetama!

Mina, Caresse Hansalu ja Jane Vain

 Kell oli 7 hommikul, teel olime olnud 20h ja läbinud kella järgi 102km! Väsinud ja jalad valusad, aga rahul! Andres oli minu kotiga juba valmis - tahtsin korraks sauna ja dušši alla, siis võis teekonna koju ette võtta. Maja oli magajaid täis, kes külitas sauna ees diivanil, kes mujal. Andres aitas mul tossud ära, sest no ise poleks ma sellega hakkama saanud 😁 Kobisin hetkeks sauna, mis oli nii kuum, et kauaks sinna jääda ei suutnud - kiirelt vee alt läbi ja soojad riided selga. Sööma ei hakanudki - endiselt ei olnud keha võimeline midagi vastu võtma - küll kodus söön. Läbi tuisu ja lumevaalude algas sõit Tallinna - oi need maanteed olid ikka huvitavad… suured tuisuvaalud teel, vahepeal ei saanud arugi, kus tee on - hea et on ikka suur ja korralik auto ja hea “rallimees” roolis! Mingi hetk jäin tukkuma!

 Kodus keerasime veel paariks tunniks magama, aga pikka und siiski ei olnud. Tiksusime päeva õhtusse - kodune saun ja söök olid kosutavad. Pärast diivanil lesides oli ikka hea meel, et Anniki ergutas ja motiveeris edasi minema ja Jane oli nõus mind ootama - ma ikka oleks räigelt kahetsenud pooleli jätmist! Andreski ütles, et ta meelega taandus too hetk eemale, et mul ei tekiks kiusatust ära tulla. Ja see oli ainuõige mõte! 

Auga väljateenitud medaljonid!

Ma päriselt ei uskunud, et selliste ilmaoludega hakkama saan ja vahepeal juba peaaegu sai Vanakuri mul tagumikust kinni, aga suutsin siiski ta maha raputada ja edasi minna - MA EI OLE “PEHMO”

 Kadusid on minimaalselt - saapad olid paar päeva pisut kitsad, varbad olid nagu väiksed sardellikesed ja ühe varbaküünega jätan varsti hüvasti…natuke lihasvalu ja turi veidi kange, aga olemine tänaseks (kolm päeva hiljem) juba täiesti okei ja nina ei läinudki kärna - kodus kohe õiged kreemid peale ja nospel endiselt ilus😀

 Aitäh korraldajatele ja kaasvõistlejatele, Andresele, et ta viitsis seal metsas oodata ja kaasa töllerdada - pisukese panuse vabatahtlikuna andis ka - vedas paar inimest kesklaagris Roostale ja toimetas, kus vaja! Kõikidele kaasaelajatele ka kuumardus ja tänud!

Kokkuvõtteks üks ebareaalne ja sõge kogemus! Ja need inimesed, kes seda korduvalt teevad on ikka veits “soodad”  - nendest rääkimata, kes selle ulmelise ajaga suudavad läbida?!? 

 Ma nüüd küll ütlen, et ma ROHKEM seda ei tee enam - ma juba tõestasin endale, et saan hakkama!!!