Eks neid erinevaid matka-kõnni-jooksuüritusi on üle eesti ikka palju ja ilmselgelt kõigil osaleda ei jõua, aga seekord jäi meile ette Kondimootor 30/50/70: Jõulumäe Jäine ( https://www.elamuspluss.ee/)
Olen nende reklaame ennegi näinud, aga seekord tundus, et oleks vaja osaleda - ammu pole ju metsa saanud ja end proovile pannud 😀 Igaksjuhuks sai kirja 50km distants, mitte 70km (tavaliselt on mu motoks ikka, kas kõik või mitte midagi!) et mitte kohe end ribadeks tõmmata - ma ikka polnud veel kindel, kuidas mu keha koormusele peale lõikusest taastumist vastu peab.
Juhendi lugesin läbi ja erilisi ettevalmistusi ei teinud - kotti läks minimaalselt asju - veidi midagi ampsata, sest snäki ja söögilauad tundusid võistluse vältel olevat head, varu sokid, med.pakike, natuke vett, pealambid, akupank ja oligi vist kõik…aa matkakepid ikka riputasin ka koti külge. Andresele läks kotti sama kraam ja olidki asjad valmis.
Sohvriks tuli meile vanem poiss Sass, hommikul startisime maakodust ja tunnikesega olime Jõulumäel kohal - polnudki kunagi sinna enne sattunud.
Ilm oli oodatust soojem ja veidi oli mõtlemist, mida selga panna - Andres muidugi pakkis end korralikult sisse, aga ta on rohkem “külmavares” ka 🦅 Minul kaks õhemat meriinot ja üks veidi paksem, peale koorikjope…müts, kindad - paksemad kindad koti külge rippuma ja õhem sulejope leidis ka koha koti küljes. Ainsad asjad, mis juurde soetasin olid Tuub’i meriinovillast torusalli ja säärised - no megahead leiud - kael oli soojas ja sääred ka. Neid saab soetada siit: https://tuub.ee/et/store/
Kondimootoril on stardiaken kella 8.00-10.00, et ise pead arvestama, et ajaga välja tuleks ja jõuaksid ikka kella 22.00ks finišisse. Meie esialgne plaan oli, et starti võiks jõuda kella 8.30ks ja 9st võiks hakata jalutama ja äkki jaksame 10h ära jalutada kõik 😁 Natuke sagimist stardis, number külge, kott selga ja minekut…Sass sai maale tagasi sõita, et meile sauna kütma hakata ja siis hiljem meile järgi vurada.
 |
| Start (pilt: Aldis Toome) |
 |
| Rajakaart |
 |
| Enne starti |
See start selline natuke kaootiline oli, sest igaüks läks rajale just siis, kui talle sobis - meile sobis alguseks kell 8.49! Raja olime endale kelladesse ette söötnud ja paberkaardi pistsime taskusse ning hakkasime vantsima.
Oli aga pikki motivatsioonisirgeid 😆 Aga hoidsime päris kenasti tempot - otsustasime, et me ei jookse, sest leidsime, et see ei anna meile midagi juurde - korra proovisime sörkida, aga no mul hakkas nii palav ja pärast hakkas jahe. Nii et ainult tempokas kõnd!
 |
| Kotkapesa bussipeatus - lihtsalt toreda nimega kohake 😀 |
Andis ikka neid sirgeid mõõta…teisi osalejaid oli nii ees, kui taga näha - nii mõnedestki möödusime, sest inimesed olid ikkagi tulnud laupäevast päeva nautima, mitte võistlema! Meil oli siiski eesmärk enne pimedat finišisse saada ja siis juba maale sauna vurada. Kus tee oli hea, seal oli tempo kiirem, kus kehvem, eks seal siis olime aeglasemad.
 |
| Sirge… |
Kuna snäkipunktid tundusid, et tulevad päris rikkaliku lauaga, siis eriti midagi kaasa ise ei võtnud, võib öelda, et minimaalselt oli asju kaasas - aga kuskil veidi peale 10km oli küll juba tunne, et midagi peaks närima ja paki vorstikesi otsisime ikka välja. Tasa ja targu üritasime neid siis järada. Peale lonksasime ikka vett ka, mille ma seekord võtsin kaasa pudelites, mitte joogisüsteemiga, sest eelmise nädala matkal külmus huulik hoolimata vee tagasi puhumisest ära ja üles ei sulanudki - seekord ei tahtnud sellega riskida. Veepudelid panin kootud käpiku sisse, et ehk hoiab see vett vedelana ikka 😁
 |
| EMCO snäkipunkt…laud oli lookas |
Varsti paistiski esimene snäkipunkt, numbrid pandi kirja, et korraldajatel oleks ikka selge pilt sellest, et keegi pole rajal kaduma läinud😆 Marineeritud kurk maitses hästi, jupike sooja vorsti veel paremini, peoga pähleid, peale sooja vett ja hambusse präänikud, taskusse rändas veel pähklibatoon, mis hilje ära kulus…sammusime edasi - ees ootas viimane pikk sirge, siis pidavat “huvitavamaks” minema.
Olime kaasa võtnud ka matkakepid, mis mina sain kinnitada koti külge rippuma, aga Andres oli sinnani neid lihtsalt käeotsas kaasas tassinud. Pakkusin talle välja, et võiks need kepid nüüd lahti teha ja ma siis annan nendega endale hoogu juurde ja tal siis ka lihtsam. Esimese hooga oli vaja jälle meelde tuletada see nõks, kuidas need kaikad pidama saab, sest muidu on need ju kokku klapitatud ja väiksed, aga no mitte kunagi ei tule kohe meelde, kuidas see nõks oli…Andres tabas selle ära ja saime kepid lahti 😀
Minu samm läksi kohe kiiremaks ja reipamaks! Uhasime edasi - viimased “igavad” sirged ja siis läks rada juba põnevaks…
Võiste karjääri juures jõudsime järgi neoonriietes meesterahvale - midagi me omavahel rääkisime, aga poolest jutust aru ei sanaud, sest vastas ta sellises soome-eesti segapudru keeles ja enamus jutust läks kaduma - ristisime ta lihtsalt “sommiks” ja vaatasime, et ta meile ikka selja taha jääks, mitte mööda ei läheks 😄 Möödusime veel kahest neiust, kes raja ääres midagi kohmima jäid, kui äkki hakkas seljatagant kostma piiks-piiks-piiks-piiks-piiiiiiks - no nagu kohe hakkaks mingi pomm lõhkema…💣 vaatasime hämmeldunult selja taha…õnneks keegi plahvatama ei hakanud vid tüdrukud kohmisid midagi oma kellaga ja ju see siis piiksus nii - no naljakas oli…
Ja peale karjääri siis tulidki need põnevamad rajad…
 |
| Minust keegi pilti ei tee, siis teen ise |
 |
| Künkad ja mäed… |
…tekkisid künkad, võiks isegi öelda, et mäed 😆 Ma ei arvanudki, et Pärnumaa võib nii künklik olla. Aga no need lume-liivasegused rajad olid ikka päris rõvedad, samas üritasime tempot mitte alla lasta ja mul oli hea meel, et mul kaikad käes olid ja aitasid tasakaalu hoida!
Mingi hetk hakkasid meile vastu tulema 30km rajalised - mõnel oli keel ikka vestil - a vaadates, kuidas osad olid ära pakitud paksudesse parkadesse ja suurtesse sallidesse, siis juba palavus võis olla neid korralikult kurnanud, samas nende rada hakkas juba lõppema, meil alles ca pool tehtud. Kõikidele sai muidugi jõudu ja jaksu soovitud - samaga ka vastati!
Rada oli ikka mägesid mööda üles ja alla, üles ja alla mööda seda lumepudruliivasegu rada…päris jõle ikka…see ikka väsitas. Ca 28km tundsin, et jõud hakkab otsa saama, ka Andres ütles, et tal käed külmetavad…ehk et kütus hakkas otsa saama - maastik oli kurnav ja snäkipunkti tankimine ammu unustatud. Otsisin taskust välja pähklibatooni ja järasin selle ära - võttis ikka aega veits, selline hangunud ja kangeks oli see külmunud. Andres sõi ära enda batooni. Hakkas parem küll ja lootsin, et söögipunkt ei ole enam nii kaugel, samas arvestuse järgi ikka ca 1,5h minna veel!
 |
| See on lumi…või liiv…või lumeliiv ja nii ikka mäest üles ja alla… |
 |
| Tee Tolkuse raba vaatetorni |
Oi pekki need metsarajad…ikka päris “kole” oli, aga lõpuks oli ilm ilusaks läinud ja päike paistis…see oli ilus - ees ootas Tolkuse raba, aga enne oli vaja võtta korralik tõus. Poole mäe peal tuli meile vastu naisterahvas, kellel oli käsi hädaabikilega kaela seotud 😮 uurisime, mis juhtus ja kas kõik on ikka okei…maa olla liiga kiirelt ja kõvasti vastu tulnud ja käsi oli kõva matsu saanud, et tundub vist on ikka murd ka, aga ise oli ta kõige selle juures rõõmus ja rõõsa ja tatsas mäest alla edasi.
Meie rühkisime ikka üles torni poole - krt kops oli koos, kui üles jõudsime😤 Torni jalamil ootas fotograaf Aldis Toome (https://www.aldistoome.com/) kes siis kõik kenasti kaadrisse püüdis!
 |
| Torni taustal pilt kah (pilt: Aldis Toome) |
Mina tahtsin torni ronida vaadet vaatama, Andres keeldus ja arvas, et teinekord tuleme ja ronime…Nojah, need ilusad vaated tornist jäävad siis teiseks korraks.
Suundusime edasi rabaringile, eespool kõndis üks suuremat kasvu meesterahvas…teksapükstega…jummi-jammi, peab ikka olema tahtmine matkata 50km teksadega! Aga müts maha - tahtejõud on edasiviiv jõud ikka!
 |
| Rabas on ikka alati ilus! |
Üritasin siis vähemalt rabas vaateid nautida, kuigi ega väga silmi teelt tõsta ei saanud - lumine laudtee vajas ikka tähelepanelikku minekut. Kaapisime ikka edasi - endiselt tempoka kõnniga, selja tagant lähenesid kaks naist jooksuga…vaatasime, et neile jalgu ei jääks ja astusime rajalt kõrvale, et nad mööda lasta, nii nad eest ära kadusid - samas järgmise käänaku tagant paistsid nad jälle…seisid teel ja arutasid midagi. Lähemale jõudes ütlesin neile küll, et on õige rada ja mingu aga edasi - selle peale ühmasid nad, et teavad küll, et on õige rada, aga nad on siin juba olnud….👀…hmmm, miskit oli neil kuskil nihu läinud - meil oli km läbitud ca 34, nemad ütlesid, et neil on kelladel ees 42km…kuskil oldi teega puusse pandud ja nii mõnigi km lisaks juurde tehtud. Igatahes keerasid nad otsa ringi ja läksid kuskile tagasi - loodetavasti leidsid ikka õige raja üles.
Meie rühkisime ikka edasi - kõht hakkas tühjaks minema ja ma ootasin juba väga 35km Meki toitlustuspunkti - keha nõudis midagi sooja…
Ületasime Pärnu mnt ja otsisime õiget rada…loomulikult oli vaja ronida kuskile künka otsa kõrgele, aga seal siis juba paistsidki lipud ja toidulauad ja inimesed…
Numbrid kirja ja toidupakk pisteti kätte. Rahvast oli punktis omajagu - mõni torkas toidupaki kotti ja nosis enda võikut, mõni tegi ikka söögi valmis ja sõi kohapeal. Pakkumises oli veel coca-colat ja spordijooki ja miskit oli seal laual veel. Cocast ma muidugi ära ei öelnud, aga see kuramus oli nii külm, et lasin juurde sooja vett….😆 noh, maitses nagu vesine coca-cola…aga hea oli ikka. Vahepeal oli ka toit pakis valmis saanud ja kühveldasime selle sisse. Meie kõrval üritas üks meestrahvas endale kindaid kätte sättida, aga tal olid näed nii külmunud, et ei kuulanud hästi enam sõna…läksin ja aitasin siis pisut. Käskisime tal kätega paaristõuke liigutusi teha, et veri käima hakkaks ja sõrmed sooja saaks, aga suurt kasu tal kohe sellest ei olnud. Andres aitas tal eest kotirihmad kinni panna - sellega meie abimissioon lõppes ja mees asus edasi teele. Meie saime söönuks ja kallasime veel nii cocat, vett kui spordijooki sisse. Vahepeal saabus 70km retke esimene - Mariann Sulg kergel jooksusammul - ta on ikka hull naine! (Eks ma ikka neid eesti tugevamaid pikamaa seiklussportlasi nimepidi ikka tean) Söömas ma teda ei näinud, kallas ainult jooki sisse ja otsis kommi, mis oli vist otsa saanud!
Meie saime oma söömised söödud ja olime valmis edasi minema! Tänasime tugipunkti rahvast ja ronisime veidi veel mäest üles rajale.
Möödusime ”külmade käte” mehest, kes teatas, et hakkab juba sooja saama ja kõik on hästi…hea kuulda! Aga meie tempo oli kiirem, nii et möödusime ja jätsime ta selja taha.
 |
| Endiselt oli seal selline lume-liivasegune rada |
Vahepeal oli eest kuulda mingit kisa ja hõikumist, aga olime liiga kaugel, et aru saada, mis toimub. Hiljem künkast alla jõudes ja teel eesolijatest möödudes võisime arvata, mis juhtus…Möödusime uuesti “tekspüksimehest” kellel külg lumine-mullane…no ju ta oli sealt mäest alla tulles külje maha pannud ja sealt ka see kisa 😄 a ega ta ei lasknud end sellest häirida ja rühkis ka ikka edasi!
Päike oli juba õige madalal ja ilus oli jalutada - veidi lage ja tuuline ju oli, aga seda õnneks polnud väga pikalt. Õige pisut minna ja ületasime uuesti Pärnu mnt ning algasid jälle need liiva-lumesegused rajad…võehhh, endiselt vastikud, aga tempot alla ei lasknud. Kohati tundisn, et minu jaoks on see kõik ikka korralik pingutus - polnud ju mingit erilist trenni teinud peale novembrikuist operatsiooni. Aga ei virisenud. Nüüdseks oli ju suurem osa tehtud ja ainult sabajupike veel minna, nii et hoog ei raugenud!
Võtsime neid liivaseid singleid, vahepeal tulid vastu 70km rajalised, keda tervitasime ja jõudu soovisime, neil ikka andis veel minna.
Õige pea ootas ees viimane snäkipunkt - sooja joogi ja erinevate snäkkidega.
 |
| Päikeseloojangu snäkikas… |
No küll oli ilus.. päike loojumas läbi lippude olid punktis jutukad tegelased…nad olid enne ära teinud 30km raja ja nüüd siis tulid tugipunkti appi - jah tuli meelde küll, et nägime neid rajal meile vastu tulemas 😉 Natuke siit kausist ja natuke teisest, veidi vett peale ja jälle präänikud suhu ning saime edasi astuda!
Viimased 7km veel - ehk ikka jõuame hämaras ja pealampe panema ei peagi. Rühkisime edasi, vahepeal jooksid meist mööda kaks 70km olnud meest, no jõudu neile…soodad… jooksevad seal…. Endiselt andsin kaigastega endale hoogu, Andresel oli hoog niisamagi sees. Keha hakkas väsima, veidi andsid kintsud ja puusad tunda ning tossude sees toimus midagi huvitavat - vasaku jala teine varvas andis endast märku, et toss hakkab väikeseks jääma…a ega vaatama ka ei hakanud, on nagu on! Andres kurtis ainult kannikavalu!
Vahepeal helistasin Sassile, et aeg oleks hakata meile järgi sõitma! Ta oli pisut üllatunud, et juba…nii ruttu, et kas me jookseme või?! Ei, ei jooksnud, aga olime ikka tempokõndi koguaeg teinud ja lootust oli, et tuleme alla 9h lõppu ära.
Mõni km enne lõppu pidi veel Red Bull’i energiapunkt olema. Vahepeal möödusime kolmesest meestepundist - samm oli neil tönts ja näod väga pikad peas - motivatsioon oli kuskile metsa ära kadunud ja vaikselt tatsasid edasi. Meil oli ikka hoog sees ja varsti oligi eest muusikatümpsu kosta…Bulli punkt paistis.
 |
| See oli ikka äge punkt |
 |
| Red Bull annab tiivad…🪽🪽 |
Pikka juttu seal ei teinud, aga joogid haarasime ikka kätte - Andres kulistas kohe selle ära, mina võtsin rajale kaasa - jube külm oli seda ikka juua, kõri tahtis krampi kiskuda.
Viimased km veel minna, hakkas juba päris hämaraks kiskuma, aga lampe me välja ei võtnud, lootsime siiski oma silmnägemisele veel.
Õige varsti juba paistsidki Jõulumäe Spordikeskuse tuled, Sass jalutas vastu - tegime finišikaare all pildid ära ja siirdusime võistluskeskusesse sisse - no enne ikka tuiasime ümber maja, sest tundus, et uks on lukku vajunud, sest mina seda lahti ei saanud…tegelikult oli mul lihtsalt jõudu vähe ja linki oli vaja rohkem vajutada 😃 (Ju ma ikka oma jõu rajale jätsin). Panime oma nimed ja lõpuajad kirja ning tegime veel mõned pildid, siis juba autosse ja kodu poole! Saun ootas!
 |
| Tehtud, 50km! |
 |
| Need sildid olid ikka väga head 😁 |
 |
 |
| 50km tempoka kõnniga, alla 9h - täitsa OK! |
Sõit koju läks kiirelt - sõbranna Mari oli söögi valmis teinud ja saun oli ka juba kuum - veidi sõime ja istusime ning kolisime sauna konte kuumutama…varsti pidi saabuma ka Tambet, kes läbis Kondimootoril 70km ja tema sohver Bas ja kui meil oli esimene leil tehtud, saabusid ka nemad. Juttu jätkus, aga väsimus ikka tikkus peale.
Leilid leilitatud ja muljed muljetatud, siis ega pikka õhtut ikka teha ei jaksanud ja kobisime tuppa ära - ravisin ja niiditasin ära oma vasaku jala verivilliga varba - no selle, mis endast rajal märku andis - päris rõve oli ja valus. Ka parema jala suure varba küüs vist mingil hetkel eraldub minust - sest ka see sai selle kõndimisega veidi viga. Rohekm kadusid ei tundunud olevat. Ega ka toas ei jaksanud kaua enam jutustada vaid õige ruttu kobisime kotile ära - loodetavasti keha ja varbad andestavad selle, et me neid jälle metsas kurnasime.
 |
| Medalid on ilusad! |
Kohti Kondimootoril ei jagata ja medali saava kõik ja medalid olid seekord küll väga ilusad🏅Üritus ise toreda korraldusega - mulle meeldis see, et oli pikem stardiaken ja kõik ei olnud kobaras stardis koos, ka see oli hea, et 30km rada tuli vastupidises suunas - inimesed hajusid rajale paremini laiali ja ka snäki-söögi punktides ei tekkinud suuri trügimisi ja kõigile jagus kõike - loodetavasti ka viimastele! Äge korraldus, väljakutsuv rada, toredad inimesed - ma üldse ei välista, et lähen teienkord veel 😆
