Ja kui Garmin ikkagi ütleb, et su jooksuvorm on ideaalne, siis tuleb seda minna realiseerima kuskile 😁 Nii et Maastiku Maraton - siit ma tulen!!!
Tegelikult trenniks ikkagi jooksin niisama, samas peab mul alati mingi eesmärk olema, milleks ma seda teen…ja nii sai kella antud ette võistluseks Maastiku Maraton https://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/ (mitte, et ma oleks alguses kohe mõelnud osaleda - käidud seal ju kah). Aga mingi hetk ikka hakkas see mõte kummitama, et võiks ju veelkorra seda joosta, seda enam, et rada oli uus ja läheneti Aegviidule hoopis lõunast, mitte Viru raba poolt nagu varasematel aastatel. Ja tõesti tundus, et jooksuvorm on päris hea, tempot suutsin hoida ja ikka väga regulaarselt trenni teha… No mingi hetk tutvustasin Andresele ka oma mõtet - talle see eriti ei meeldinud😀 aga ega ta vist eriti ei süvenenud ka, kui ma sellest rääkisin ja nii tuli talle ca nädalake enne üllatusena, et ma olin meid kirja pannud…ja loomulikult pikale distantsile. See ei ole ju valik - kas kõik või mitte midagi! Tambet tõi hiljem hea paralleeli, et kui sulle ikka pakutakse õlut, millise sa siis võtad, kas 0,25; 0,33 või 0,5l õlle??? Ei ole ju vist küsimuski, et ikka selle kõige suurema 🍺
Andres vist jõudiski vaid mõne korra enne jooksma, aga valikuid enam polnud ja minna tuli.
Laupäeva hommikul korjasime Tambeti ka veel peale ja suundusime Aegviidu poole, kust siis bussidega meid edasi starti Järva-Madisele viidi.
Soojad joped saatsime kotiga stardist tagasi finišisse
Käisin panin ikka küünlad kah 🕯🕯
Stardieelne sagin
Ka kirikuõpetaja oli sportlasi saatma tulnud ja vaadates kella ta käel, ei ole sport ka talle vist võõras!
“Karude” start 🐻
Start anti lainetena - ees lippasid jänesed, kõrvad lidus, neid asusid püüdma hundid, kel rinnad haavleid täis, siis silkasid rebased ja kõige lõpuks siis tammusid karud - seal siis olime meiegi! Tambet pani mingi pundiga ees ajama ja teda nägime uuesti alles finišis.Jube keeruline oli seekord riideid selga valida - hommikul, kui sõitsime Aegviitu, näitas termomeeter ainult 1,5kraadi sooja - rohi oli härmas ja veekogud aurasid, aga ilm oli pilvitu ja tuultki nappis. Mina tirisin selga kaks õhukest meriinot ja peale vesti, Andres pani ka õhukesed meriinod, aga peale kooriku - mis oli ilmselgelt liiast. Esialgu veel buff, peapael ja õhukesed kindad ka - no need olid esimesed, mis me juba mõne km pärast ära tirisime!
Alguse teekond kuni Vargamäeni oli meile tuttav - Exp Est Tartu-Tallinn läks sealt ju läbi, nii et eksimist esialgu ei kartnud ja tegelikult polnud vajagi - rada oli väga hästi viitade ja roosade lindikestega tähistatud! Rütm oli sees ja tempo hea 6.30/km. Üle raba minevad laudteed olid hommikusest härmatisest veel libedad, nii et pidi ikka väga ettevaatlik olema, et oma konte kohe alguses ära ei murraks.
Vargamäel oli esimene väike snäkipunkt - kui pakutakse, siis tuleb võtta ja nii kulistasimegi sisse veidi spordijooki ja võtin tüki šokolaadi. Kaasteelisi oli ümber omajagu ja nii me hanereas siis seal sörkisime - vahepeal kitsal metsarajal, vahel laiemal kruusakal. Aga me Andresega hoidisme koguaeg jooksusammu. Jaksu oli! Andres muidugi kurtis, et palav on ja no näha oli - ta ikka higistas nagu loom, valged soolatriibud näos. Aga ega ta jopet ära võtta tahtnud, siis oleks metsavahel kohe jahe olnud ja tuul läbi käinud.
Ambla jõe ületus…
Mingi hetk tundsin, et kõht läheb tühjaks - no ma ei suuda hommikuti eriti palju süüa, otsisin kotist välja Twix’i šokolaadi ja jagasime selle ühe pulga kahepeale ära. Üritasin jooksusammul marurahulikult mäluda ja neelata, et ei korduks sama nagu viimasel rogainil, kus mingis lepikus pidin vorstitüki kätte ära surema. Kõht lõi veidi pilli ja urises kurjakuulutavalt - ütlesin Andresele, et varsti pean vist metsapeatuse tegema, aga lähme edasi ja otsime parema võssi…Õnneks paistis juba Napu tugipunkt ja seal kenasti rmk wc-osmik - suundusin otseteed sinna järjekorda, kui Andres jäi end laua juurde kosutama, vee ja banaaniga.
Jõudsin õigel ajal 😂 pärast mind tekkis sinna pikem järjekord ja siis oleks ikka keeruliseks läinud. See wc oli olnud väga populaarne nagu meile tugipunktist öeldi.
Viskasin ka laualt banaani põske ja kimasime edasi. Minul endiselt jaksu jätkus, Andres veidi ohkis - eks tal oli palav ja jalad andsid tunda. Mingi hetk viskasime mõlemad ühed ibukad sisse - minu pahkluu tegi veidi häda, mille ma ca kuu tagasi kuidagi ära väänasin ja Andresel tavalised jalahädad. Aga mul ei onud hetkeksi mõtet, et peaks äkki jalutama hakkama, mitte jooksma.
Keset Kakerdaja raba, 25km veel…
Raske on normaalne olla 😂
Kakerdaja rabas oli jalutajaid ja ilma nautlejaid murdu - kahju oli neist, sest nad ikka pidid koguaeg kõrvale astuma, et jooksjaid läbi lasta - kuigi me olime ise valmis võssa hüppama ja neid mööda laskma. Mina tänasin kõiki, Andres seljataga vabandas kõigi ees, nii et ideaalne tänukombo. Õnneks olid inimesed lahked ja keegi avalikult ei nurisenud - pigem sooviti edu ja jaksu! A see rabatee on ikka pikk - oleme samamoodi rütmiliselt kõndides selle läbinud Erna matka ajal öösel vastupidises suunas - siis kõrgusid öö pimeduses tee ääres betoonseinad ja mina andsin kõikidele vastutulijatele teed….öösel….hahaaa need olid toredad hallukad siis 😆Aga seekord oli ilus päikseline päev ja sees jooksusamm ning hallukaid ei kuskil! Õnneks oli selleks ajaks ka laudtee kuiv ja sai jooksusammul minna. Ootasime vorstipunkti - kõht veidi korises. Ja parema jala suurvarvas tuikas - midagi talle seal tossu sees ei meeldinud, kuigi ruumi oli seal küll ja kuskilt ei saanud aru, et midagi hõõruks. Samas ibukad tuimestasid varba ja erilist tähelepanu ma sellele ei pööranud.
Vorstipunkt Kakerdajas!
Kakerdaja vorstipunktis, toppisime kiirelt kumbki oma portsu põske, kulistasime veidi jooki ja kepsutasime edasi mööda mudamülka-juurika teed - ega seal erilist jooksusammu ei teinud, aga kargasime nii kiirelt kui sai.
Mudamülka-juurikatee
Vorst kõhus loksumas, uhasime edasi. Vahepeal üks maantee ületus, kus neoonvestides turvajad vaatasid, et kõik kenasti ikka üle tee saaks ja autod seisma jääks! Andres jälle ohkis seal, et õudne ja kopp ees ja vastik, mina olin naerune ja arvasin, et hästi läheb ju ja rohkem juba joostud, kui jooksmata. Nagu Oh ja Ah matkateel 😃 Ees ootasid tõusud Valgehobusemäele…seal sai ikka korralikult kopsu kokku…
Korralik tõus ja kops koos
Puhkehetk jalgadele, aga ainult hetk!
Veidi veel neid mudaseid singleid ja üles-alla rassimist. Andresel jalad valutasid, minul vasak põlv andis tunda. Sain aru, et kui ma hetkeks kükitan, siis venitan täpselt õigest kohast lihaseid ja põlvevalu annab järgi, Andresele see olulist leevendust ei toonud ja virutasime ühed ibukad veel sisse (kuigi see teabmis hea mõte ei ole tegelikult). Rajal me üksindust nautida ei saanud, ikka oli teisi jooksjaid ees ja taga, mõnel oli samm veel ergas, mõni hakkas väsima. Minul endiselt jaksu oli ja üritasin tempot hoida - seal kus juurikaid ja muda või tõuse polnud oli tempo korralik ikka. Sellise tiksumisega sirgel teel võiksin pikalt lasta. Aga need vahepealsed tõusud ja laskumised…no need rikkusid kõik ilusa ära, samas olime ikkagi heas graafikus. Minu ideaal oli 5h hakkama saada (2-aastat tagasi, kui üksi tulin siis läks mõni minut üle 6h - nüüd tahtsin kiirem olla) ja kella 16ks lõppu jõuda. Ja mitte nii ideaalses graafikus oleks leppinud ka 6h, aga mitte rohkemaga. Ega ma Andrest ei hellitanud - hoidsin tempot ja tagasi ei vaadanud - kuulsin ainult kuidas ta ohkis, et “rets tempo” ja “täiesti õudne” Natuke oli tast kahju ikka ka, aga ma ei tahtnud kõndima hakata. Palju polnud ju jäänud!30km oli veel Mägede küla tugipunkt, kus sai hapukurki, spordijooki, leiba, soola jm siukest energiakraami - piirdusime spordijoogi ja kurgiga, kauaks ei tahtnud seisma jääda. Aga see kiirsöömine ja joomine mingi mõnus tegevus ei ole ja kui siis kohe tempoga jooksma hakata, loksub kogu see krempel sul kõhus - korra tahtis see kurk välja tulla, a neelasin alla tagasi - see pidi ikka kõhtu jääma!
Üritasin meeleolu ja tempot hoida, vahepeal tegime hetkelisi kükitamise pause. Teel jõudsime järgi mõnele 27km jooksjale/jalutajale - osadel oli samm ikka väga raske, teised nautisid lihtsalt ilusat ilma ja loodust ning tulid rahulikult jalutades. Andresel oli raske ja noh, ega mul ka kerge just ei olnud, aga välja üritasin paista ikka rõõmus ja roosa ning teatasin, et natuke enne lõppu on nn. Elustamispunkt, kus tavapäraselt saab coca-colat, vanakat ja sprotisaia 😁 Minul käisid küll neelud coca järgi, Andresele kuluks pits vanakat ära ja selle ootuses lasime jalgadel käia!
Ja lõpuks see punkt paistis - mina sirutasin käe oma topsiga ja palusin coca-colat, Andres haaras pitsi vanakat, kõrvale ampsasime sprotisaia….mmmm, see päästis päeva! Lõpp oli käega katsuda, umbes 4km veel, aga “maasikana” olid need viimased km siuksed üles-alla Nelijärve matkarajal. Andres luges kellalt kilomeetreid, mis veel jäänud ja kohe-kohe oli lõpp käes - rada läks tasasemaks ja Piibe mnt paistis. Eemal puude vahel nägime veel fotograafi kellele lehvitasime ning panime jooksusammul edasi. Ja siis…et see lõpp mitte liiga ilus ei oleks ja noh, eks jalg oli ikka väsinud ja tönts ka juba, jäi mu varvas miski juurika taha kinni ja maakülgetõmbejõud sai minust võitu. Prantastasin kõhuli, õnneks suutsin käed ikka ette panna, aga hoog ja inerts oli nii suur, et käed ei jõudnud nägu maast eemal hoida, nii et kündsin põsega mööda mulda. Õnneks eriti haiget ei saanud - kõige kõvema obaduse sai vasak põlv, mis on siiani hell, siis peopesad, mis alguses kirvendasid ja no lõpuks siis põsk, mis oli mullane ja riimuline. Ajasin end püsti, Andres vist ka veidi ehmatas - luud-kondid olid aga terved ja lõpp paistmas. Pühkisin suurema mulla näost ja panime ikka jooksuga edasi - Piibe mnt-lt üle, natuke veel metsa vahelt ja raudtee äärest ja paistiski koht, kus aeg kinni lüüakse! Tehtud, jess! Edasi võis võistluskeskusesse jalutada - joosta ei tahtnud enam 😆
Kaela saime lõpetaja medali, tegime pildi ja meisterdasin diplomid, kiirelt kringlitükk hambusse ja auto juurde. Tambet, kes lõpetas meist umbes 10minutit varem, tuli ka oma asjadele järgi - tal oli vahepeal vesi otsa saanud ja maksis sellega jooksule lõivu, aga muidu vist jäi ka rahule. Ega eriti muljetada ei jõudnud, tahtsime koju ja sauna ning ka Tambetile oli ta kaasa järgi tulnud, et ta koju vedada. Eks teinekord siis jõuame jutustada.
Ja küünelakki pole vajagi.
Riiete vahtusel selgus ka varbavalu põhjus - miskit siiski sellele ei meeldinud ja küüs oli värvunud imeilusalt roosakas-lillaks…hüvasti varbaküüs! Tänane järelkontroll tuvastas veel ühe väiksema varbaküüne vigastuse, nii et ka sellele saab varsti “head aega” öelda. Põsk õnneks siniseks ei läinud, ainult natuke kriimuline ja turses - ei ole hullu, küll paraneb!
Kodus sõime, saunatasime ning veidi mudisin-turgutasin Andrese jalga. Ehk ikka väga hull ei ole.
Kokkuvõtteks jään ma rahule. Tundus, et rajaprofiil oli veidi lihtsam, kui põhjakaarest lähenedes Aegviidule. Oma eelmise korra aega parandasin miski 50mintsaga, pisut ju närib, et seda kümmet minutit kiiremini ei tulnud, aga noh…tegelikult on kõik okei. Üldarvestuse154/203st olla ja naiste arvestuse 37/64st jään rahule! Andres 153/203st ja meeste arvestuse 117/139st Ja ega neid totakaid, kes mööda juurikaid, laudteed ja metsi ringi silkavad nii palju polegi - hing rahul ja loodan, et varbad ja kondid ja Andres mulle jälle selle “lolluse” andestavad 😊
Ilus kombo kokku
Ja Garminil oli õigus….jooksuvorm oli minu puhul ideaalne…vist…
