Teada ju on, et saunas tulevad alati “head” mõtted…aga kui tavaliselt olen mina see, kes genereerib, siis seekordne saunaskäik ca kuu tagasi olin mina vait, kui Andres küsis. “…et millal see Võhandu Maraton on? Mis kuupäeval?” A kust mina tean? Ma pole sellele mõelnud ega üldse sellega pead vaevanud, et millal see on või kas me läheme?
Loomulikult aeg-ajalt aastate jooksul olime rääkinud sellest, et ühe korra ju võiks veel minna Võhandule, et kogeda seda kevadist suurvett ja kiiremat voolu, sest meie kogemus on mõnede kesksuviste matkadega ja koroonaaegse sügisesse lükatud maratoniga - kus vesi oli madal ja jõgi veetaimedest suht kinnikasvanud…aga, kindlat plaani minekuks ei ole olnud. Noo ja kui Andres seal saunalaval neid kuupäevi küsis, ei osanud ma midagi vastata…selle peale tegi ta oma leili ära, ronis saunast välja ja võttis kõne Haikole…kellega me oleme aastaid tagasi süstamatkadel käinud ja kes on meie “süstaguru” ja no tegelikult ta ju tegelebki süstasõidu koolitustega ( https://hkaix.ee/ )…ja kui siis see kõne läbi sai, olime 15 minuti pärast Võhandu Maratoni ( https://www.vohandumaraton.ee/) nimekirjas, stardinumbriga 1399!!! OMG aega nagu trenni teha polegi, et siis tuleb “vana rasva” pealt minna…
….Siiski leidsime kalendris ühe õhtu, kus saime minna Haiko süstatrenni, et korragi üle viie aasta seda perse-tunnetust otsida! Et siis trenniks alla kõigest 9km keila jõel 😱
 |
| Et siis trenniks ainult 9km… |
 |
| Vaatame voolu ja kive… (pilt: Evelin Oimandi) |
 |
| Teooria…(pilt: Evelin Oimandi) |
Aga ega vee-trenn polnud ainus, mis teha vaja oli, ka ööbimine Võru kanti oli vaja leida, aga katsu sa seda siis leida, kui ainult mõni nädal võistluseni aega on ja sinna on reganud ennast üle 3000inimese (1423paatkonda) 😮😲😳. Tundus võimatu missioon…leidsin siiski ühe kahekohalise toa, ühise köögi ning wc ja duššiga Võrus stardi läheduses. Valikuid polnud ja bronnisin selle. Igaksjuhuks Andres uuris veel Haikolt, kas ta oskaks midagi/kedagi soovitada, et äkki on midagi veel pakkumises ning saimegi Andres Kaju kontaktid, kes pakkus ööbimist Räpinas, hommikusööke, õhtusööki ning stardi ja finiši teenuseid, et viib ja toob ja vajadusel maratoni ajal sebib ka riiete-varustuse kotte või paadi parandust. Nii et vahetasime oma öömaja ringi ja see oli ikka super valik!
Suure Reede hommikul - hea, et see ikka vaba päev on 😁 tegime poistega kiire munade värvimise, sest arvasin, et pühapäeval ma selleks võimeline ei ole…
 |
| Mõni kirju muna 🥚 |
…ja sättisime siis end Andresega lõunasse sõiduks valmis ja teekond sai alguse. Esimene peatus Tartus - tegime väikse söögipausi ja võtsime ühed burksid-wrapid ka Räpinasse kaasa - no mine tea, millal isu tuleb! Edasi siis Võrru, et võtta välja stardimaterjalid, kokku saada Haiko ja Eveliniga ning vaadata oma võistlusvahend üle ja kuulata veel viimaseid tarkuseteri.
 |
| Minek ja Võru ja meie ilus tutikas roheline sõiduvahend! |
Ja siis edasine sõit Räpinasse. Väikeses Räpina hotellis, mis muide on väga nunnu koht, tutvusime Andres Kaju’ga, saime kätte oma toa, tegime kiire õhtusöögi ja kuulasime ära briifingu, mis homme toimuma hakkab ning siirdusime jalutama - õhtu oli ju mõnusalt soe. Käisime eelluurel, et vaadata üle viimane ületassimise koht - pagana kivine ja järsk on see paadi vette laskmine seal Räpinas 😨
 |
| Tutvume Räpinaga |
Tagasi öömajal tegin mina veidi “kaarditööd” …juba kodus olin korduvalt vaadanud väga head videot, mille olid teinud Eesti naistest esiaerutajad Anette Baum ja Linda Tetsmann - no väga hea ja õpetlik! https://drive.google.com/file/d/1mpVtNUS23VwXBMdbKOkTiFwaaJU7xfy_/view?usp=drivesdk
Ning juurde siis veel Haiko Võhandu trennide videod ja tegin kaardile oma märkmed, et oleks sõidu ajal lihtsam. Ja tegelikult oligi aeg magama minna, sest äratus oli hommikul kell 5
 |
| Raja keerulisem lõik sai märkmed juurde! |
Eks see võistluseelne öö on alati heitliku unega ja korralikult välja ei puhanud, aga alati oleme välja vedanud kuidagi. Hommikusöögil - no umbes kell 5.30 pressisime sisse nii pudru, kui muna ja salati ning võiku - no ei ole lihtne nii vara süüa, aga teadsime, et PEAB!
Siis juba kodinad bussi, lõpuriiete kott suppordi autosse ja tee Võrru algas - üritasime bussis veel tukkuda, aga ega see eriti ei õnnestunud.
Võrus käis juba mõnus melu - kuulda oli, et anti start raftidele ja sup-laudadele - meie start oli tund hiljem, kell 8.00 - mis tegelikult oli ikka veidi nõme, sest arvata oli, et meie jõuame raftidele järgi just sellel kõige keerulisemal ja kivisemal lõigul Paidrast Reoni ja no raftid on ju suured ja laiad ja jõgi kohati kitsas ja siis kivine ja siis seal vahel sellest kõigest mööda saada on keeruline, pluss siis veel ju kõik teised süstad - oodata oli korralikke ummikuid ja keerulisi olukordi…aga eks tuleb hakkama saada.
Juba bussis oli selge, et vaja on veel viimane wc-tiir teha, et ei juhtuks nagu eelmine kord, et nii kui süst kaldast eemale sai oli pissihäda platsis 😂 Ja no johhaidii… nagu needus on minul ootamatult “päevad” platsis - tegelikult ju aega oleks olnud veel ca nädalake, aga minu keha teeb mulle alati pikkadel võistlustel sellise “toreda” üllatuse…no mingid varud olid ikkagi olemas ja asjad said korda, aga meel küll sellest rõõmus ei olnud 😖 Kempsutiir tehtud, asjad süsta pakitud, hakkas lähenema aeg, et veele minna.
 |
| Stardi eel alati entukad |
Eks siis tuli süst kaenlasse haarata ja enda stardikoht üles otsida - pekki, kui raske see süst ikka on 😰 hirm tekkis nahavahele, et kuidas me nende ülevedudega hakkama saame - kaks esimest Paidral ja Leevil on pikad 300m tassimist ja ikka parajalt keeruline uuesti paat vette lasta. Aga no ei muretse ette, eks siis paistab, kui asi käes on!
Otsisime kaldal vaba koha, ronisime sisse ja olimegi veel. No üritasime otsida head stardipositsiooni, aga lõpuks ikka avastasime, et oleme täiesti startijate sabalõpus 😔 kuigi tegelikult olime täitsa õigel joonel - lihtsalt kõik teised arvasid, et kui nad just ELIIT grupist ei stardi, siis kindlasti peavad nad startima SUPER klassi joonelt…Käiski kume stardipauk ja kogu see mass hakkas liikuma - paras mäsu kohe ja ikka jube ettevaatlik peab olema Tamula ringil, et mitte seal rüseluses ümber minna.
 |
Mingi hoo saime ikka üles ja tunne tekkis sisse. Aga, et Tamulalt Võhandu jõele saada on vaja u1,4km aerutada madalas ja mudases Vahejões - sopavett lendas kahte lehte, kui kogu see mass seal summis - vee kohal levis juba kirbe higilehk segunenud mudahaisuga…tunda oli, et mehed( ja naised) teevad igas paadis tööd!!!
56minutit peale starti olime Liitva silla all…veidi selline kitsam koht ja esimene suurem puntratants…kes saab enne minna, kes on põigiti ees, kes sõidab hooga sisse, kes üritab oma sõiduriista barlanksis hoida. No me saime sealt õnneks kiirelt edasi. Liiklus oli jõel tihe - ühesed süstad, kahesed süstad, mehed, naised, kanuud… kõik andsid endast parima ja mõlasid.
 |
| Tihe liiklus |
Andsime meiegi oma parima, tunne oli päris mõnus. Päike lõõskas, soe oli - õnneks olin kodust haaranud kaasa nokatsid ja mina tirisin selle kohe endale pähe, et mitte päiksepistet saada.
Süst oli meil hea - ikkagi WK640 pikk (muidugi manööverdada sellega ikka veidi keeruline, eriti kui risti kuskil oksarimaka all oled) voolujooneline ja tutikas! Mõlad kerged ja istusid kenasti kätte - ainuke jama oli selle istmega või siis oli jama minu taguotsaga?? Istme tagumine äär soonis rämedalt sabakondile - ei tea, kas perse liiga lühike või kere liiga pikk? Igatahes see oli minu kirstunaelaks seal ja paar päeva oli selili magamine hiljem komplitseeritud sabakondi valuga, kus ilutses ka kenake sinikas. Selga sain mõnusalt toetada - päästevesti serv oli täpselt nii pikk, et jäi selja ja süstaääre vahele.
Hirmuga ootasin Paidra ülevedu, sest kaldatiimi meil polnud - pidime ise kõigega hakkama saama!
 |
| Puhkepaus |
 |
| Paidra sagin |
 |
| Paidra - Kell on 11.55 |
Oi bljäää, kui raske see süst tundus - eks käed olid juba veits pehmed ka - kuigi ma päriselt üritasin teha seda sõudmisliigutust nagu Haiko räägib, et mitte kätega ei tõmba vaid KEREGA. Eks hiljem olidki kere ja kõhulihased valusamad kui käed - äkki siis tuli midagi natukene õigesti ka 😁
 |
| Andres pani ka ikka mütsi pähe lõpuks |
Me ikka tegime mitu pausi, enne kui süsta uuesti vette saime - aga muule me aega ei raisanud…aa ok, vee väljalaskmine endast toimus ka, aga siiski saime sealt üsna kiirelt minema. Edasi kuni Reo-ni siis kõige keerulisemad kilomeetrid - kärestikud, kivid, teine pikk ülevedu…sekka veel laiad raftid milledele olime järgi jõudnud ja süstad-kanuud, milledega oli ka vaja arvestada.
Peale Paidra ülevedu hakkas üks silmade punnitamine, et näha kõiki kive, mis vees võisid ohtlikud olla. Aga no vahi, mis sa vahid - ikka kolistasime süstapõhjaga mööda kive vahepeal - no aru ei saanud, kas vee all on päriselt kivi või on see eelmise mineja aerulainetus või lihtsalt vesi keerleb?! Koguaeg oli ümber teisi võistlejaid, nii et pidi ikka ettevaatlik olema. Kohati olid puud poolenisti jõkke kukkunud ja needki tekitasid ohtlikke olukordi - ühed noormehed meie ees keerasid end selle langenud puuga paralleelselt ja ümber nad olidki… meie saime õnneks mööda kenasti. Samas järgmises kohas oli kalda ja langenud puu vahel õige kitsuke rada paremalt mööda ja sinna tekkis kenake ummik - millegipärast ei suuda inimesed pidurdada või tagurpidi sõita, vaid lasevad ikka müraki kogu puntrale otsa - sealt oleks vaja olnud ühekaupa kenasti läbi minna, aga kõigil oli kiire ja sinna tekkis korralik pundar ja tagant muudkui pressiti peale. Ja kui siis keegi sulle sabaotsale põnksu paneb, siis kitsas kohas, pika süstaga on ikka keeruline ja olimegi risti - süsta nina kaldas kinni, Andres suurema oksa all põigiti. Tagurdada ei saanud, et nina lahti tuleks, sest puude ja oksarisu oli ees ja tagant muudkui tulid peale - süsta ka ju täitsa ära lõhkuda ei tahaks. Kohe meie taga oli kuuene raft - seal tugevad poisid sees võtsid selle oksa siis õlale ja tõstsid, nii, et Andres sai sealt alt läbi pugeda ilma ümber minemata - kuulsin ainult kuidas süsta taguots ragises (ju seal me selle tüüri kõveraks saimegi) ja lootsin, et midagi totaalselt katki ei läheks! Tänasime raftimehi ja saime end sirgeks - aga mäsu me seljataga jätkus!
Lilli kärestik läks kenasti - sellest sain mina kohe aru, et sellistes kohtades tuleb minna ühekaupa, mitte kellegi teise süsta või kanuuga kõrvuti, sest eks neid mulistajaid ja paadi tühjaks kallajaid oli kaldal kõvasti. Mina ajasin kaardil oma näpunäidetel näpuga järge ja saime kärestikud kenasti minna.
Leevil olime umbes 13.15 - teine pikk 300m ülevedu. Käed venisid poole pikemaks, kui jälle süsta vedasime - kohutavalt raske! Aga siin oli ka esimene supipaus - parkisime süsta vabale kohale, et kellelelgi jalgu ei jääks ja läksime oma suppi nõutama!
Pakkumises oli kuum hernesupp, leib, hapukurk, spordijook ja saiake! Supp oli nii tuline, et… Jooki viskasin kohe 4 topsi sisse - mõnus!
 |
| Supipaus Leevil (kell on 13.21) |
Seal käis ikka tohutu sagin ja möll ja melu - palusime kõrval puunajal suppi luristaval noormehel meist pilti teha, et ikka peale mälupildi ka midagi alles jääks! Kui äkki astus tervitsueks juurde Jane, kellaga enamuse Taliharjast koos läksime! Tore oli näha tuttavaid nägusid ja enne jõel olime just kohanud Caresse ´t ühese süstaga, kellele Jane siis oli taustajõuks ja kaldatiimiks. Hea sõna annab alati jõudu juurde ja loomulikult ka hapukurk ning supp - väga me ei kiirustanud, aga ei mölutanud ka, nii et oli aeg süst kaenlasse haarata ja see uuesti vette saada - endiselt oli see süst jube raske, rahvast ümber palju, aga ega keegi naljalt ise abi ei pakkunud - hambad ristis tassisin seda süsta, aga eks ma ise olen ka kange ja abi ei palu! Jõe äärde oli järsk minna, aga vette me oma liikuri saime ja jalad poriseks - vaatasime, et sealt mäsust kiirelt edasi saaks ja sättisime siis juba põlled paika ja aerud kätte!
 |
| Võhandu Laulupidu…tohutult rahvast ja sagimist! |
 |
| Supiputka 😁 |
Ojasuu, Lauri, Kassi - meil läks alati õnneks. Aga väike hirm oli ikka nahavahel, ees ootas Viira ja Süvahavva - me oleme neid ju korduval läbi sõitnud ja 5-aastat tagasi saime ka ilusti läbi, aga alati võib tulla see esimene kord, kui ujuma lähme…
Viiral (kell 14.24) lasime ees minna - õnneks meie taga vist väga lähedal kedagi polnud - hoidisme paremale noolte alla - pidurdasime hoo pea täiesti maha nagu Haiko käskis - mina andsin aerudega minna ja Andres tegi aerutuge…uhh…läbi saime ja püsti jäime - kamaluga muidugi tuli vett ette põlle peale ja olime hetkega läbimärjad ikka. Kaldal oli neid kuivatajad aga palju ja loomulikult pealtvaatajaid, sest see on kõige “magusam” koht vaatamiseks ja seal ikka saab koguaeg kino. Kes saab puhtalt läbi, kes keerab end juba silla all külili, kes paneb pauguga vasakule kividesse ja kes vajub lihtsalt sujuvalt põhja, sest kanuu haukab ikka kärestikus korralikult vett sisse - igatahes on seal vist väga lõbus vaadata. 😁
Ametlik video Viiralt (Võhandu Maratoni kodukalt)
Seal kaldal hõikus Haiko, et hästi tulime ja ergutas kenasti! Õige pisut edasi oli järgmine katsumus Süvahavva - uuesti kordasin üle selle, mida kirjutanud kaardile olin ja mida Haiko rääkis - valisime raja, mina andisn aerudega, Andres tegi tuge ja saime läbi…püsti, aga ikka kamaluga vett põllele… hea, et põlled ikka peal olid, muidu oleksime vist ka niisama põhja vajunud.
 |
| Süvahavva…sattusime pildile (pilt: Saarlane Media) |
Uuhhh….nüüd tundus, et oleme pääsenud, üks keerulisem vulin veel ja siis juba laiem minek ja tuim töö!
 |
| Mõnest kohast oli aega pilti ka teha, aga mitte nendest kõige ilusamatest 😄 |
 |
| Täitsa rõõmsad ( kell: 15.08) |
Viimasest vulinast Reol saime ka kenasti, kuigi ka seal oli kividel kolistajaid ja muidu ukerdajaid - absoluutselt oli kasuks, et olin läbi vaadanud eelnevalt videod ja enda märkmed kaardile juurde teinud! Kuuldavasti oli Reo kandis hiljem liivakivipaljand koos mõne puuga vette vajunud (hea, et keegi parasjagu seal all ei olnud) ja sealt oli vaja paat ringi vedada, aga meie saime veel rahulikult minna. Edasi oli tuim andmine ja sinka-vinka jõgi. Tuli meelde küll kuidas eelmine kord oli - saad mõnusa hoo üles ja kohe oli vaja kässarit tõmmeta ja pöörata - a pööra sa seda pikka süsta - tuim ja nüri!
Taguotsa liigutada ei tohtinud ja istmel end sättida ei võinud, sest sabakont lõi tuld 🔥 nii, et asend oli kindlalt paigas. Vahepeal möödusime mõnedest, vahel mööduti meist, aga kõik olid väga sõbralikud ja toredad - ikka sai mõne sõna vahetatud ja veidi pikemaltki juttu aetud. Olin teinud kaasa ikka ka võileivad, aga nende järgi absoluutselt ei isutanud - natuke sõime vettinud šokolaadikomme ja kummikarusid ja luristasime ohtralt vett.
 |
| Ruusa raudteesild (kell: 16.24) |
 |
| Endiselt on tihe liiklus |
Jõle tuim tõmbamine oli, eks väsimus juba ka kollitas, kuskil kulistasime ära oma magneesiumiampullid, sest kergelt hakkas siit-sealt krampi kiskuma, aga üldsielt oli tuju hea ja ümbrus ilus. Endiselt oli muidugi palav ja ikka korduvalt käis müts veest läbi ja pähe, et veidi jahutust saada. Mingi aeg enne Leevakut, hakkas minul vunk otsa saama ja energia kiskus sinna nulli kanti - otsustasin ära võtta ainsa energiageeli, mis kaasa oli - jäkk…see oli paks nagu pasta või nagu kunagi oli “kosmose” tuubimarmelaad, mis mulle üldse ei maitsenud ja oli masendavalt magus… Täiesti kohutav kraam igatahes ja alla see ka minna ei tahtnud - lükkasin selle keelega põske ja jaokaupa pigistasin siis alla, väja ka ei tahtnud ju sülitada.
 |
| Andres targana jättis enda geeli söömata… |
Kogu see palavus ja jahutus ja pingutus ja eelnevate nädalate nohu-kurguvalu hakkas tunda andma ja kurk muutus valusaks, suu kuivas niikuinii koguaeg, joo palju sa jood! Kerge tüdimus tekkis ja hoog veidi rauges. Samas aega ju oli ja arvutuste kohaselt pidime lõpetama siiski veel valgel ajal, kuigi jah tundus et viie aasta tagust aega me siiski ei löö ja kiiremini finišisse ei jõua.
 |
| Üksilduse hetk ja pingutatud rõõm 😁 |
Õnneks oli tulemas teine söögipunkt ja Leevaku - ma tegelikult ootasin seda. Nüüdseks olid pikad ülevedamised seljataga ja kaks lühemat, 300m vedu ainult minna. Leevakule jõudsime 17.49, sõudnud olime ca 75km ja kõht oli jälle tühi. Õnneks oli kaldal Haiko, kes seekord aitas paati tõsta ja mina sain puhata! See välja ronimine oli ikka juba keeruline, jalad olid päris puised. Sättisime süsta kaldale ja läksime suppi otsima. Ja siis oli kohal hambaplagina saatel vappekülm…kui särk oli seljas vahepeal ära kuivanud, siis kärestikes märjaks saanud püksid, mis muidu olid süstas põlle all soojas, tekitasid nüüd saabunud tuule käes kohutava külmatunde…brrrr… Tekkis jälle see parmoti tunne, kui joogitops käes värises ja suu juurde jõudes oli pool topsikut juba tühi 😂
 |
| Leevaku möll (see roheline süst seal on meie oma ja juba teel vettelaskmisele) |
Esimese asjana kallasin jälle sisse mitu topsi spordijooki (no osa vo loksus maha ka) - see oli kohutavalt külm ja kurgul oli valus! Saiakese toppisin põlletaskusse ja supitopsi koos kurgiga sain kätte! Supp õnneks ei olnud nii kuum, kui eelmises punktis ja veidi vedelam oli ka, nii et luristasin üle kausiääre selle sisse. Seda ma ei pannudki tähele, kas Andres sõi suppi inimesemoodi lusikaga või lasi ka üle kausiääre?! Igatahes pikka pidu meil seal polnud ja Haiko kamandas Andrese süsta tassima - mina sain kätele puhkust.
Süst vette ja uuesti minekule, peale söömist oli jälle tugevam tunne ja minek hea. Paremal käel olid mõned villid ja aeru oli “kibe” hoida - otsisin välja oma kindad - lõpuks olid need käes igatahes ribadeks 😆
Ees ootas viimane ümbervedu Räpinas - ei, ma ei oodanud seda, sest käed oli väsinnud ja süst raske! Endiselt oli koguaeg ümber teisi ja üksildast olekut ei olnud kordagi. Jõgi oli lai ja kohati puhus vastutuul, samas oli meil täitsa mõnus rütm ja hoog hea. Peale Nulga silda sai teha vasakult väikese lõike, et mitte suurema ringiga minna - eks meie pika süsta jaoks oli see kohati jube kitsas, aga läbi me seal saime. Enne Räpina paisu läheb jõigi ikka kole laiaks ja vahepel oli tunne, et me edasi üldse ei liigu seal vastutuules, aga lõpuks siiski oli kosta muusikat ja hakkas paistma üleveo koht.
Räpina (kell on 19.49) Ega sinna silla äärde palju korraga ei mahtunud ja kauaks sinna käkerdama ei oleks saanud jääda - õnneks tuli üks meesterahvas meile appi ja aitas süsta välja tõsta - ju tal tuttavad olid siis kohe jõudmas ja meid oli vaja eest ära saada 😃. Aga rohkem abi polnud kuskilt võtta, nii et pidime jälle käed pikaks venitama. Räpinas on “Red Bull’i” peatus ja ma olin juba enne kindel, et selle ma sealt kaasa haaran ja ära kulistan, sama mõtles ka Andres. Õnneks pisteti see purk otse pihku ja ei pidanud seda kuskilt ise otsima minema. Kraapisin oma purgi lahti ja jõin….isuga…kui äkki keegi hõikab: “Tere jutulinnu õde 😁!” (Mu õe hüüdnimi oli kunagi jutulind) - ohhooo - ei tea kuidas, aga mu õe tuttav Katri Kerem oli meil kõrval kindad käes ja pakkus kohe abi, et aitab süsta vedada. Ma jõudsin ainult ahah ja ohoh öelda, kui tal oli juba süst kaenlas ja pani teiselepoole paisu ajama - Andres vaatas, et oma otsaga järgi jõudis - mina sain jälle käsi puhata! Aitäh Katri! Kulistasime seal kohe oma purgid tühjaks ja viskasime minema, kalda äärest alla tirisime ise oma süsta, aga seal oli ikka jube kehv seda vette saada - kallas oli järsk ja kivine. Suuremate viperusteta olime lõpuks siiski veel ja vaatasime, et jalust ära saame - sikutasime alles siis põlled peale, kui juba kaugemal eemal olime. Nüüd oli siis see koht, kus endast mööda enam ei tohi kedagi lasta - ainult ise tuleb mööda uhada - ikkagi viimased 10km! Ja pole midagi öelda - Red Bull annab tiivad!!! Kui seda päästevesti poleks seljas olnud, oleks raudselt tiivad välja kasvanud. Vot nüüd tuli elu ja vunk sisse, võideldes redbulli krooksudega andsime kätele valu ja hoog oli hea. Veel oli valge.
Mida lähemale Võõpsule, seda kiiremaks hoog läks - vaatasime, et eest on veel püüda - kuigi me ju ei teadnud, kas tegu on mix-süstadega või mitte. Mõned nabisime kinni, aga mõned jäid püüdmatuks! Ja lõpuks ometi - FINIŠ - kell näitas 20.57.10, stardist oli möödunud 12h57minutit! Aga siis alles võistlus algas…et kes välja saab ja kes esimesena pildile jõuab. Tundus, et see 12,5h-14h lõpuaeg oli väga populaarne, sest tagant muudkui tuli inimesi peale, aga eest nii kiirelt ära ei jõutud minna! Medalid pani meile kaela kaasvõistleja - ikka parem, kui ise see kaela riputada - seal massi vahel ukerdasid ringi medalite jagajad, kes ise küll igaühe juurde ei jõudnud 😉
 |
 |
Korralik mäsu |
Kohati kiskus asi ikka inetuks seal järjekorras - eks kõik olid väsinud ja tahtsid kiirelt minema saada, aga viisakaks võiks siiski jääda, eriti naisterahvaste suhtes (arvestusega, et startis 2600 meest ja ainult 600 naist - naisi võiks siiski hoida) ja mingi kaine mõistus võiks alles olla. Eks seal oli korralikku trügimist ja vahepeal pidin lihtsalt 10minti süst kaenlas seismas, sest kui tahtsid pisutki süsta ettepoole tõsta, kui eest vabamaks jäi ja süsta natukenegi kohalt kergitasid, lükati tagant uued paadid peale ja sina enam enda oma maha panna ei saanud, sest vaba kohta enam polnud…jõhker. Vahepeal pidid küll käed otsast ära kukkuma!
Ja tagant muudkui lõpetati ja uusi süstasid-kanuusid-rafte tuli peale. Kui me oma nina telgi ääre alla olime saanud, oli juba päris pime ja kus siis käis kõmakas, lõi välku ja hakkas vihma kallama. Õnneks meie saime selle eest peitu. Mul on muidugi kahju nendest inimestest, kes just sel ajal lõpetasid, nad ei saanud tõenäoliselt paadist väljagi tükk aega, sest kaldal lihtsalt kohta polnud ja ligunesid tükk aega veel finisi juures jõel!
Lõpuks said meie vintsutused telgis läbi ja jõudsime meiegi fotoseina ette!
 |
| Lõpp… (foto: Ragnar Peets) |
Siis juba krabasid meid Haiko ja Evelin - mina neid enne üldse tähele ei pannud, aga ju nad ikka pisut jälgisid, mis seis on! Vihma käes tõstsime kiirelt oma süsta tühjaks, Andres käis tõi meie kuivariide koti ära ja kobisime telki, kus pakuti süüa. Kõht nagu polnudki eriti tühi, aga sooja tee ja kaks tükki kooki tõin küll endale.
Otsustasime ikkagi minna ja proovida Võhandu sauna ka - eelmine kord koroona ajal seda vist ei pakutud! Päris aus olla siis see valmistas küll täieliku pettumuse 😞 Ma ootasin kuuma leili, et natuke lihastele lõdvestust anda, aga naiste pool ootas ees ikka täiesti külm saun! Kerisekivid olid ligumärjad ja mitte mingit leili sealt ei tulnud - kadedusega kuulasin, kuidas kileseina tagant meeste leilist kostus mõnusat kerisesahinat, kui kapaga vett visati! Igatahes mõtetu istumine - ronisin sama targalt sealt lavalt alla ja välja, kui enne sisse. Tahtsin end veega siis vähemalt üle lasta, et kuivad riided selga panna, aga see vesi, mis sealt duššist tuli oli nii tulikuum, et see võttis viimsedki kehakarvad maha! Kuivatasin end ära ja toppisin riidesse…lohutuseks pakuti sauna ees õlut…võtsin ühe vahuse topsi ja läksin tagasi söögitelki, kus Andresega pidime kokku saama. Tema leil oli olnud oluliselt mõnusam…ma isegi kaalusin, et lähen äkki tuima näoga sinna meeste leili, aga ei hakanud seal segadust tekitama…las keegi teine teeb seda teinekord!
Korjasime oma kodinad kokku ja otsisime üles Andres Kaju, kes meid öömajale transas. Seal saime õnneks rahus nautida kuuma leili - mõnus oli! Küürisime end puhtaks, võtsime ette oma Mac’i burgerid ja tegime veel ühed joogid! Päev oli olnud väsitav, aga tore!
Ööuni oli heitlik, külge keerates olin koguaeg üleval ja sabakont valutas - õnneks sellist kätesuremise tunnet nagu eelmine kord - ei olnud, käed ikka liikusid ise ilusti! Poole öö ajal võtsin sisse ikkagi ühe dolmeni - see tõmbas veidi erinevaid valusid tagasi ja uni oli rahulikum. Hommikul oli tee koju kerges väsimuses - parem labakäsi kippus aeg-ajalt ära surema ja saba tegi endiselt liiga, aga muud häda nagu polnudki!
Õhtul ootas mõnus kodune saun ja järgmine päev oli puhkamiseks - vähemalt minul!
Kadusid on siis nii palju, et lõhutud süst ja minu kindad, villid paremal käel ja sabakondi sinikas, Andres vedas nagu paremini välja või ei julge ta lihtsalt hädaldada!
 |
| Villid ja villiravi - sinisest sabakondist pilti ei teinud 😆 |
 |
| Lõhutud süst…ja need ei olnud ainsad kahjud seal, auke ja kriime oli veel ning kõver tüür takkapihta! (Pilt: Haiko Käärik) |
Ja muidugi medalid - need on ikka ilusad - lähevad seinale!
 |
| Aga medalid on ju überilusad 🏅 |
 |
| Natuke Aix’i nänni kah! |
Mis ma oskan öelda - kogemus äge! Ilm super! Kaasvõistlejad - väga lahedad ja sõbralikud! Aitäh Haikole ja Evelinile ja Andres Kajule - süsta, orgunni, öömaja jm eest! Janele Leevil heade sõnade eest ja korraldajatele kummardus maani - eks alati saab siit-sealt paremini, aga korraldada sellist massiivset üritust - Respect! Jätkake - seda on inimestele vaja, nii neid elamusi, kui kogu seda möllu kaldal!
