Siis kui Ilmateenistus ja Transpordiamet andis tormihoiatusi, kehtestas erilisi hoolderežiime teedel ja palus valmis olla suureks tuisuks, tormiks ja elektrikatkestusteks, valmistusid ca. 430 sõgedat inimest end öisele retkele minema - toimuma sai Taliharja Vanakuri 2025, Rannarootsis (https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri/) Seekord oli Ilmataat Vanakurjaga ikka asjad korralikult kokku leppinud, et midagi liiga lihtsalt ei tuleks 😁
 |
| Tormihoiatus nädalavahetuseks |
Ma tegelikult ju lubasin endale, et ma seda Taliharja enam mitte kunagi ei tee ja kindlasti ei lähe ma sinna üksida…aga siin ma nüüd siis olen, oma veidi valutavate jalgade ja imelike kehareaktsioonidega - tahaks süüa, aga nagu ei taha ka. Mida süüa tahaks ei tea…äkki soolast? Aga äkki magusat? Ei tea…vist ikka ei taha ka midagi - selline imelik kemplemine keha ja mõistuse vahel päev pärast Taliharja Vanakurja 101km läbimist tuisus ja tormis. Üksinda!
 |
| Tõestus eelmise Taliharja postitusest, et ma rohkem enam ei lähe 😁 |
Ma ei saa aru, mis vägi või asi see oli, mis selle mõtte mulle jälle pähe pani (ju see Vanakurja enda käsi ikka mängus oli 😈) Aga eks ma tahtsin iseendale tõestada, et saan ka üksi hakkama öises metsas ning kirja ma end panin! Andresele jätsin vaba valiku - ise teab, kas tahab tulla või ei, aga teades ta selja olukorda, ei oleks see hea mõte olnud. Mina ei sundinud ka millekski! Kemplemine meil veidi käis - Andres ütles, et kui ta tuleb, siis ainult rattaga, mina olin kindel, et lähen ainult ja ainult jalgsi - ma lihtsalt ei taha seda ratast kuskil tõsta ja lohistada nagu surnud hobust kaasas!
Kirja A end pani, rattaga…aga mõned päevad enne siiski loobus, mis lõppeks oli ikkagi maru hea otsus - säästis oma tervist ja minul oli turvaline metsa minna teades, et backup on telefonikõne kaugusel! Aga sellegipoolest sai ta kõigest sellest osa, kui toimetas tugipunktides, vedas paar katkestajad Roostale tagasi ja tegi muud, mis vaja - kaasa pakkisime talle ka meie poeg nr.2 Siimu, et oleks veidi seltsim ja suurel-tugeval noorel mehel jõudu ka, kui midagi mehisemat teha vaja on.
Pisteliselt jälgisin juba varakult ilmaennustusi - küll lubas, sula ja pluss kraade, küll lörtsi, küll päikest ja küll sadu, aga mida lähemale 11.jaanuar jõudis seda kurjakuulutavamaks ennustused läksid - lubas korralikku tormi ja tuisku ja lund ning seda just sinna Eesti loode nurka, kus vist lund on muidu harva näha 😆
Kõige keerulisem oli riietuse valik - mida selga panna, mida kotti kaasa veel pakkida??? Kümneid ja kümneid kordi kerisin erinevaid valikuid peas läbi - õnneks on aastatega ikka korralik riidevaru ja kogemustepagas olemas ja sai teha ikkagi õige valik - kaks õhukest meriinot ja koorik peale, kaasa veel paksem meriino (https://thermowave.com/et/collections/naiste-soe-pesu/products/naiste-merino-xtreme-termosark-tomblukuga ) ja hõbedakihiga pealisjope. Jalga LaSportiva Uragano’d ja päev enne käisin ostsin veel veekindlad dexshell sokid Militaarpoest (https://militaarpood.ee/toode/dexshell-veekindlad-matkasokid/ ) vot see oli üks õige väljaminek - varbad ei külmetanud kordagi! Loomulikult oli väljakutse ka koti pakkimine, et kõik kohustuslik ja muu varustus kaasa saaks - ma ikka alati jälgin piinliku täpsusega neid kohustuslikke asju, kuigi kordagi seda kontrollitud pole. Ja tihti paneb mind mõtlema, kuidas osad võistlejad suudavad oma imetillukestesse seljakottidesse kõik ära mahutada???
 |
| Kohustusliku varustuse nimekiri! |
 |
| Asjad, ilma milleta ma kunagi ühelegi võistlusele ei lähe - minu pisike meditsiinikott ja Pikku Myy kõrvarõngad! Minu talismanid! |
 |
| Valmis…võib vist minna! |
Alustasime laupäeva hommikul varakult läbi tuule ja lume teed Roostale, kus asus võistluskeskus! Ega väga palju aega mökutamiseks ei jäänud - nõutasin oma stardimaterjalid ja sõitsime ise starti. Varsti saabusid ka bussid teiste osalejatega - umbes pooled olid tulnud läbima pikka 101km rada, teine pool stardib tunnike hiljem poolelt maalt 55km retkele - eesmärk on kõigil üks…jõuda Roostale finišisse!
 |
| Kaardilt nagu alati, saab uut ja huvitavat lugeda |
Kui kõik see 200+ hullukest olid Noarootsi kiriku juures, anti varsti ka start! Eks ma mingi plaani olin oma peas ju valmis teinud…Esiteks ilmaplaan😆 selge, tuuletu ja väikese miinusega, öösel täiskuu valgus ja mõnus rahu…sain midagi hoopis muud. Teiseks kulgemine…seal kus joosta kannatab jooksen, metsastes-vesistes lõikudes kõnnin ja kui pimedaks läheb panen klapid pähe, kuulan muusikat ja kulgen… Ja jõuan ilusa lõpuajaga finišisse…No päris nii idülliline see siiski ei olnud… kuigi alguse ca 10km ikka mingeid kiiremaid liigutusi tegin, siis jooksmine sellise tuule, lume ja raske kotiga pole ikka päris minu tassike teed. Kairi, kellega stardis paar sõna rääkisin, pani ees väledalt lippama ja tema tempos ma püsida ei suutnud - no las minna, ta noorem ka 😊
 |
| Pilt Kairiga stardis…rohkem teda teekonnal ei näinud! |
Aga võtsin üles oma tempo ja vaikselt sörkisin, esialgu oli ilm täitsa talutav, kaasvõistlejaid nii ees, kui taga ja tee täitsa sörgitav. Hea, et nii ratturid kui eesjooksjad olid korraliku vao juba lumme ette teinud - ega ma hästi ei kujuta ette, kuidas esimestel seal päriselt ees sumbata põlvini lumes on, aga selleks ajaks kui tagumine ots kohale jõuab, on korralik rada juba ees.
 |
| Korralik vagu ees… |
Varsti jõudsime rannikule Telise neemel ja kohe oli ka esimene medaljoni punkt - olemine oli hea, kuigi tuul oli juba arvestatav.
 |
| Vaade piirivalveputka aknast |
Medaljon karabiini otsa ja minekut, esimene 10km sai tehtud - enda peas arvestasin, et 1/10 tehtud, minna veel küll. Aegajalt hoidsin end teiste sappa, aga tempod olid ikkagi erinevad ja hammastega just neist kinni ei hoidnud. Teada oli, et 15-17km saab jalad märjaks - see mõte just kõige toredam ei tundunud, aga jäin lootma oma veekindlatele sokkidele ja kaapisin edasi. Enne rannaluhta oli metsasem. Seal lepavõsa vahel oli ka puudest üle ronimisi ning jõudsime järgi ühele ratturile, kel oli keel ikka korralikult vestil sellest rassimisest - no väidetavalt olid tal rattakottidesse kaasa pakitud nii ämm, kui äi ja lapsed takkapihta 😅 Sinna metsavahele ta meist maha puhkama jäi. Meid oli seal jalgsi korralik punt ja vedurid ees, nii et andsime vaikselt minna. Kuniks ees laiutaski kenake pilliroo-rannaluht, kust mudane-vesine jälg läbi läks. Eks alguses üritasime kalpsata mätaste otsast teisele ja otsida kuivemat-kõvemat pinnast, aga ega tolku sellest polnud, ikka vajus jalg läbi vette. Korra olin isegi põlvini vees 😫
 |
| Mina mülkas mulistan :) |
Õnneks sai see soparada ikka läbi ja jalg sai kõvemale teele. Varbad ei külmetanudki - tunda oli, et soki ja tossu vahel loksus vesi, aga varbad olid kuivad, võibolla veidi jahedad, aga kui liigutama ja jooksusammu tegema hakata soojenesid kenasti üles. Jäin vahepeal täitsa üksi - kõndisin ja sörkisin vaheldumisi, tuul aina tugevnes. Palju polnud jäänud esimese tugipunktini. Vahepeal pistsin põske ühe kommi ja veidi soolapähkleid - selgeks sai see, et kotist söögipoolist otsida on üksi ikka keeruline - selleks peaks koti seljast võtma… külje taskutest küll midagi kätte sai, aga midagi tuli välja mõelda, et lihtsamini saada. Vahepeal olime jõudnud suuremale maanteele, tagant lähenesid hirmsa hooga kolm naisterahvast - kahel neist matkakepid hoogu lükkamas - kihutasid minust mööda nagu “sittuvast kassist”. Vaatasin, et peaks vist ka oma kaikad kotiküljest lahti võtma, et nendega ikka saab hoogu juurde anda. Hetkeks kadus kaardivalvsus ja kell ka ei plärisenud, et oleks vaja metsa keerata ja nii siis õigest teeotsast mööda paningi - sama tegi ees ka hooga möödunud kolmik! Õnneks märkasime seda peagi ja keerasime otsa ringi. Ees ootas jälle vesine-mudane metsarada!
Kõht hakkas tühjaks minema ja mõte keerles juba tugipunkti mustikasupi juures - isutas selle järgi küll. Kalpsasime seal muda-lumepudrus kambakesi edasi, jalad said jälle märjaks, kohe-kohe tuleb tugipunkt…kõht korises…
 |
| Ethel Eensaar ootamas mustikasupiga (Pilt: Silver Eensaar) |
 |
| No minu koivad on ka pildile jäänud (Pilt: Silver Eensaar) |
 |
| Mustikasupikann on valmis topsi täis kallama |
Ca.25km 1/4 tehtud ja tugipunkt paistis, kell oli laupäeval umbes 15.15 - veel oli valge. Meid juba oodati ja Ethel pakkus kohe topsi sooja mustikakiselliga..njammm. Võtsin koti seljast ja otsisin välja Mamma pannkoogid, et need endale põue pista - sealt lihtsam nosida 🥞 Ethel pakkus veel mustikasuppi, teine tops läks sama kiirelt alla kui esimene - no nii hea oli. Küsisin veel juurde, kui ikka jagub….selle peale teatas Ethel, et sellest võib kõhu täis juua…no ja nii ma tegingi ja kallasin kokku vist 5-6 topsikutäit kõhtu - tundsin, et keha just sellist vedelat ja sooja kraami oli nõus vastu võtma. Tugevam tunne tuli sisse ja aeg oli kott selga vinnata. Pisut jagus veel valget aega ja hakkasime koos ühe kaasvõistlejaga minema.
Tee kannatas kenasti kõrvuti kõndida ja leidsime, et kui tempod sobivad, siis lähemegi koos edasi! Ja nii me lõpuni kokku jäimegi 😊
 |
| Kord Jane Vain ees, siis jälle mina… (kell on 16.26) |
Tuul oli ikka korralik ja tuiskas - prillid olin juba ammu eest võtnud, sest kui need ikka märjad ja udused on siis niikuinii mitte muffigi ei näe - riputasin need ette rinnale kotirihma külge. Sammusime vaikides edasi, sest tuul kohises nii kõvasti, et kuulda eriti teineteist polnud. Vahepeal ikka rääkisime juttu ka! Vahepeal koukisin põuest välja oma pannkoogid - kõht hakas jälle tühjaks minema. Kogu selle rapsimise peale ei pannud tähelegi, et kaotasin rihma vahelt oma prillid 😕 Kui märkasin, siis kaugel ei saanud need tegelikult ju olla, sest alles ma neid pannukaid ju välja tirisin, aga tagasi ka ei hakanud minema - lootus ju oli, et äkki keegi tagumistest tulijatest märkab ja korjab üles.
Kurat, need külmad pannkoogid nätsisid suulakke kinni nagu tatt, suht ebameeldiv, aga ega muud võtta ka polnud, nii et üritasin neid ikka mõned alla pressida ja lonksasin jääkülma vett kotist peale. Korra unustasin vee voolikus tagasi puhuda ja siis külmus huulik kergelt ära, aga õnneks nii külm ei olnud õues, et enam vett kätte ei saaks. Rohkem seda viga ei teinud ja igakord, kui jõin puhusin vooliku pärast tühjaks. Väljas oli korralik tuisk ja möll - ei saanudki aru, kas lumi sadas ülevalt alla, alt üles või hoopis horisontaalselt??? 1/3 teekonnal oli uus medaljoni koht, seal kohmis ees mitu inimest.
Uus medaljon karabiini külge ja edasi, vinge tuul, pime ja tuisk - see niiskuse kombo tekitas koguaeg ninaotsa tilga ja see pidev nuuskamine ja pühkimine tegi nina valusaks - teretulemast villid ja kärnas nina!!!
Vahepeal viis tee Nõva jõe kõrgele kaldale - üks jalavääratus ja kukkumine oleks olnud korralik. Jälle hakkas energia otsa saama, sellest andsid märku jahedaks tõmbuvad käed ja varbad - lasin Janel endale koti pealt jope välja tirida ja tõmbasin selle üle koti selga - soojem hakkas. Proovisin batooni süüa, aga no ei sobinud, toppisin selle taskusse tagasi. Õige pea oli tulemas kesklaager ja soe söök, ka Andres pidi seal mind ootama! Tundus, et on vaja ikkagi üks “metsa peatus” teha, sest kesklaagrini ära ei kannataks. Kükitamine oli juba keeruline, püsti tõusmine veel keerulisem - kui oleks sinna oma kangete kontidega selili käinud, siis vist poleks püsti enam saanud…Edasised kükitamised tulid juba lihtsamalt - ju jalad harjusid ja tegelikult oligi hea, korraks kükitades reielihaseid venitada!
Enne kesklaagrit oli vaja veel üks haak teha Tänavjärve äärde, kus pidi järvevaadet saama nautida - no me ei näinud muffigi, pime oli. Tuul ulgus ja tuisk oli korralik, energia oli otsakorral ja sõrmed jäätusid - selline tunne oli, et väikeste sõrmede otsad ongi jääs ja külmakahjustusused kindlad, otsisin välja meriino aluskindad ja tirisin teiste kinnaste alla - Jane oli vana rahu ise ja ilusti ootas kuni mina kohmisin.
 |
| Kuskil oli järv ja vaade, meil kottpimedus… (Foto: Silver Eensaar) |
Ots ringi ja kesklaagri poole minekut, vaikselt hakkas sõrmedesse elu tagasi tulema ja tundus, et jäävad ikka otsa. Vantsisime vaikselt edasi. Õige pea pidid paistma hakkama laagrituled, kui äkki keegi pimedast metsast hõikab:”Käite siin tihti või?” Jeesus, ma ehmatasin - a no kes see ikka nii küsib, kui mitte mu oma kallis abikaasa 😁 Passis teine seal pimeduses ja ootas meid. Tore oli näha ja laager oli sealsamas. Vähe soojem oli üles pandud telgi all - pugesime sinna ja ette anti söögiportsud - makaronid, hapukurgi, ketšupi ja vorstiga, kõrvale sooja jooki. Võtsime veidi rahulikumalt selle istumise ette.
 |
| Kesklaagri gurmeepraad (Pilt: kaasvõistlejalt) |
Mina viskasin koti seljast, plaan oli välja otsida ja selga panna paksem meriino ja koti külge panna enne peale tõmmatud jope, kotist otsisin välja ka paki minilihapallidega, et seegi pannkookidele seltsiks põue pista - selge oli, et käigupealt kotist midagi kätte ei saa. Vorst ja makaron maitsesid imehästi, Andres tassis sooja jooki meile ette ning Siimgi seisis kuskil taustal. Tunne läks tugevamaks ja energia taastus, pool oli tehtud, pool veel minna. Kell oli umbes 20.00, rajal olime olnud selleks hetkeks ca.9h. Juurde saabus veel tagant tulijaid, kes istusid sööma. Olin just enne Andresele maininud, et kaotasin oma prillid kuskile, kui üks lauda istujatest küsis kõva häälega, et ega keegi pole oma prille ära kaotanud? Ja rõõm saabuski minu õuele - need olid minu kaotatud okulaarid 🕶 No superluks, panin need nüüd kindlasse kohta peitu ja tänasin leidjat!
Kõht täis, keha soojalt ära pakitud, olime valmis teele asuma - Andres veel toonitas, et me ikka Janega koos oleksime ja teineteist maha ei jätaks. Lubasime nii teha ja hakkasime sammuma. Jupike sai laiemat teed mindud ja siis jälle võpsikusse keeratud, ees olid vesised-soised kohad - üldse ei tahtnud jalgu jälle märjaks teha, aga valikuid polnud - lärtsisime sealt soost läbi ja toss jälle lirtsus 😣 õnneks varbad püsisid soojad.
Tuul aina tugvevnes, puuladvad kõikusid ikka kurjakuulutavalt ja siin-seal oli näha murdnud oksi teel - a kes seda teab, millal need kukkunud olid? Kas pool tundi tagasi või viis minutit tagasi - õnneks meile ükski oks pähe ei kukkunud! Vantsisme edasi, vahepeal mina ees, siis jälle Jane (tutvumisringi polnud vaja tehagi, sest seljakottidele pandud võistlusnumbritel olid ka nimed küljes, nii et lihtne)
Tuul ja tuisk olid ikka massiivsed, teiste poolt ette sõtkutud rada oli kohati täis tuisanud ja siis tuligi minna nagu buldooser ja rada lükata…vastutuules, kuigi mitte kaugel meist ees just inimesed olid läinud. Kohutavalt väsitav, ähkima võttis, pulss oli vist taevas - õnneks varsti tee keeras ja tuul otse vastu enam ei olnud. Vahepeal pisut jutustasime, aga enamasti olime ikka omades mõtetes - minu idüll tähistaeva all klappidest muusikat kuulata ja mõnusalt kulgeda läks vett vedama…tegu oli ikka korraliku ellujäämisega….
Kogu see rassimine võttis kehalt korralikult lõivu ja energiat, aga no tee, mis sa teed, siis neid külmunud pannkooke, kommi ja batoone oli võimatu kurgust alla suruda. Endiselt jäi pannukas suulakke kinni ja oli tükk tegu, et see alla saada. Peale pidi lonksama jääkülma vett, kurgul oli valus ja tundus, et kohe tuleb kõrikramp sellest. Ninast ma ei räägigi, see oli valus ja taguots andis ka tunda - mitte kunagi enne pole see niimoodi hõõruma hakanud. Õnneks jalad pidasid kenasti, eks kintsud olid veidi pakud ja parem sääremari andis märku, et tahaks lõdvestust (hiljem üks magneesiumi tuub leevendas lihasvalusid, nii et ei hullu)
Kolmanda medaljoni koht oli ca.65km, aeg venis ja tee venis, kesklaagi söök hakkas kehast kaduma, rannikule lähemale jõudes läks tuul veelgi tugevamaks. Medaljon käes, viis tee otse ranna äärde - ulmeline, milline tuul seal oli…enne veel oli vaja teha “metsapeatus”, muidu oleks tuul perse tagant minema viinud 😆 Ega eriti ei tahtnud seal tuules oma taguotsa välgutada, aga muudmoodi ei saanud ka - meestel on ikka oluliselt lihtsam ja soojem asju ajada!
Rannaäärne tuul võttis viimast, õudne - tekkis tüdimus ja tülpimus, energia hakkas otsa saama, aga mitte mingit isu ei olnud - mõte midagi süüa ajas iiveldama ja kõhus keerama. Pingutus oli ikka korralik olnud. Hakkasin mõttes kilomeetreid jagama tundideks ja minutiteks, et palju kolmanda tugipunktini jäänud on? See asus ca.78km stardist. Aina enam tundus õige ja hea seal rajalt maha tulla - teadsin, et seal ootab Andres ja soe auto ja see teadmine andis jõudu edasi minna. Üritasin lonksukaupa vett juua, toppisin suhu pool šokolaadi-kookose kommi, mida muidu võin silmagi pilgutamata mitu tükki järjest ära süüa, siis see pool kommi käis suus ringi - lükkasin selle põske ära ja siis kookoshelbe haaval lükkasin seda keelega alla - kohutav, no üldse ei maitsenud. Teadsin, et pean sööma, aga lihtsalt ei suutnud! Otsisin põuest välja lihapallidega paki - tugipunkti oli orienteeruvalt 2h minna ja selle aja jooksul suutsin alla lükata kaks lihapalli….kaks mini-lihapalli…. ja sedagi suure hädaga. Kõhus keeras, kott tundus seljas raske kui elevant, rihmad hõõrusid õlgu, ilge oli olla, aga mõte kohe-kohe soojast autost sundis edasi minema. Olin 100% kindel, et tulen seal rajalt maha.
Kilomeetrid venisid, tuul ulgus, tuiskas, enamjaolt kõndisime vaikuses, rühkisin eespool ja lugesin aega ning kilomeetreid…mida vähem maad jäi, seda kiiremaks samm läks - Jane ja vahepeal meiega liitunud Caresse (nii ilus nimi) jäid vist pisut maha - natuke paha tunne oli ju küll, sest me ju lubasime, et üksteist maha ei jäta, aga ma tahtsin kiirelt ära saada. Aegajalt paiskus põuest välja pannkookide ja lihapalli lõhna…öäkkk, oksendada oleks tahtnud 🤮
Lõpuks paistis laagriplats, oleks jaksanud, oleksin jooksnud sinna, aga totaalses energiadefitsiidis viimased 10km vantsimist oli võtnud viimasegi jõu. Rajal olime olnud ca.14h, kell oli pool kaks öösel.
Ma vist olin näost ikka väga ära, esimese asjana ütlesin Andresele, et minul on kõik - ma ei taha, ma ei jaksa, mul ei ole mingit motivatsiooni edasi minna, süda on paha, süüa ei taha, juua ei taha - ainult sooja autosse ja koju tahan!
Andres suunas mu sooja telki istuma, samas punktis oli ka Anniki, kes ei tahtnud kuuldagi, et katkestan - selle keelas ta väga resoluutselt ära! Sain istuma, telgi alla pugesid ka Jane ja Caresse istuma. Pakuti ühte, teist ja kolmandat - mitte millegi järgi ei isutanud, ei tahtnud midagi ega kedagi näha. Anniki oma jonni ei jätnud ja ütles, et nii kaua ergutab ja turgutab, kui edasi lähen, sest muidu pärast kahetsen…Ta pakkus, et toob sooja puljongit. Sellega olin nõus, sest sooja tahtsin saada. See maitses magedalt nagu vesi, nõudsin soola juurde - Anniki siis soolas seda. Kummutasin selle alla, hakkas soojem. Nõutasin juurde veel ühe topsi puljongit ja soola - elu hakkas vaikselt tagasi tulema. Pisut ikka jorisesin veel, et tahan koju, Andres oli targu eemaldunud ja jättis kogu ergutuse Annikile…see toimis.
Caresse pakkus kõrvalt soolakapslit, võtsin pakutu vastu ja nõudsin sooja jooki! Selle ma sain. Jane uuris, kuidas minuga on, kas tulen edasi või jään sinna. Palusin endale veel paar minutit kosumiseks, Anniki torkas näpuvahele veel hapukurgi - see läks juba kenasti alla. Iiveldus ja kõhukeeramine olid kadunud, kompanjonid ootasid ning siis eneselegi üllatuseks vinnasin koti selga, võtsin oma kaikad kätte ja olin valmis edasi minema…kust see kõik tuli, ma ei tea, sest tegelikult ma ju midagi oluliselt söönud ei olnud.
Nüüdsest liikusime kolmekesi - mina Jane Vain ja Caresse Hansalu! Tempod sobisid. Lõpuni vaid tühised 20km! Edasi kulges teekond enamjaolt ranna äärses metsas ja rannas! Tuul oli metsik, ma isegi ei kujuta ette, kui tugev see olla võis, 25m/sek kindlasti, kui mitte rohkem ja need ei olnud puhangud vaid see tuul ulgus konstantselt nii. Raju!
Õnneks tuul oli pigem seljatagant nii, et aitas minekule kaasa. Mingi hetk hakkas jälle jahe ja tirisin oma hõbedakihiga jope üle koti selga, hakkas soojem küll.
Tormine meri (video kaasvõistlejalt)
“I'm bulletproof nothing to lose
Fire away, fire away
Ricochet, you take your aim
Fire away, fire away
You shoot me down but I won't
fall, I am titanium
You shoot me down but I won't
fall
I am titanium, I am titanium, I
am titanium, I am titanium”
Viimane medal ja Laibakuur ootasid Põõsaspea neemel - torm oli ikka räme, kohati oli keeruline kõndida, sest tuul tahtis lihtsalt minema pühkida su. Lõpuks jõudsime viimase medaljonini ja läksime siis tuulevarju “Laibakuuri” e. linnuvaatlusjaama - ikkagi neli seina ümber ja sai korraks sellest tormimöllust varju.
Viimane puhkepaus, vahetasin pealambis patareid, panin jope nüüd normaalselt selga nii, et sai eest ikka luku kinni panna, saime sealt ka sooja jooki ja hetke hinge tõmmata. Pakkumises oli ka energiajooki, alkovaba õlut ja kalja, aga kõht oli jälle keerama hakanud, nii et piirdusin sooja mahlaga või oli see tee ja pistsin põske paar soolapähklit. Stardist oli möödunud umbes 17h20min, kell oli saamas 5 hommikul.
Video tormist, viimasest medaljonis ja “laibakuurist” viimastest rajal olijatest (video: Silver Eensaar)
Tundus, et seal veetsime aega kõige pikemalt, aga minna tuli edasi. Korjasime endid kokku ja astusime uuesti tormi kätte. Viimased 12km ehk pisut üle kahe tunni veel minna! Enam tuul nii kohutavalt peale ei käinud, aga jalad olid kogu retkest rasked, siiski tempot üritasime ikka hoida. Jälle hakkas aeg ja kilomeetrid venima. Samas lõpp juba paistis - süüa jälle ei tahtnud ja ega siis ei sundinud ka - lootsin energiaaurude peal ikka välja vedada.
Dirhami sadam, no enam pole palju - arvutasin kilomeetreid enda trenniringideks ümber - 7km see on ju tavaline 40mintsane ring, 5km see läheb ju ludinal…aga tegelikult see tee venis ja venis ja venis…Tundus, et kohe peaks hakkama metsa vahelt paistma Roosta tuled, aga ei, ikka oli pilkane pimedus. Toppisin jälle suhu pool šokolaadi-kookose kommi - no ei läinud isegi helbekaupa alla ja sülitasin selle välja. Lootsin, et matkakepid mind ikka püsti hoiavad 😆
No kummuli ei käinud õnneks. Koguaeg oli tunne, et nüüd kohe hakkavad tuled paistma ja lõpuks need paistma hakkasid - see tundus lihtsalt uskumatu, et ongi see 101km tormis läbi ja ma olengi lõppu jõudnud!
Võidukas lõpp!
Ohh, viimane pilt ja kallistus Janega - mul on tõeliselt hea meel ja olen väga tänulik, et koos tulime! Ta oli nii armas ja tasakaalukas! Ikka oli kuidagi hoitud ja tugevam tunne sees - aitäh Jane! Saime oma diplomid ja lõpumedaljoni ning tuppa sooja! Träkkerid ja kell kinni ja võis omi asju hakata toimetama!
| Mina, Caresse Hansalu ja Jane Vain |
Kell oli 7 hommikul, teel olime olnud 20h ja läbinud kella järgi 102km! Väsinud ja jalad valusad, aga rahul! Andres oli minu kotiga juba valmis - tahtsin korraks sauna ja dušši alla, siis võis teekonna koju ette võtta. Maja oli magajaid täis, kes külitas sauna ees diivanil, kes mujal. Andres aitas mul tossud ära, sest no ise poleks ma sellega hakkama saanud 😁 Kobisin hetkeks sauna, mis oli nii kuum, et kauaks sinna jääda ei suutnud - kiirelt vee alt läbi ja soojad riided selga. Sööma ei hakanudki - endiselt ei olnud keha võimeline midagi vastu võtma - küll kodus söön. Läbi tuisu ja lumevaalude algas sõit Tallinna - oi need maanteed olid ikka huvitavad… suured tuisuvaalud teel, vahepeal ei saanud arugi, kus tee on - hea et on ikka suur ja korralik auto ja hea “rallimees” roolis! Mingi hetk jäin tukkuma!
Kodus keerasime veel paariks tunniks magama, aga pikka und siiski ei olnud. Tiksusime päeva õhtusse - kodune saun ja söök olid kosutavad. Pärast diivanil lesides oli ikka hea meel, et Anniki ergutas ja motiveeris edasi minema ja Jane oli nõus mind ootama - ma ikka oleks räigelt kahetsenud pooleli jätmist! Andreski ütles, et ta meelega taandus too hetk eemale, et mul ei tekiks kiusatust ära tulla. Ja see oli ainuõige mõte!
 |
| Auga väljateenitud medaljonid! |
Ma päriselt ei uskunud, et selliste ilmaoludega hakkama saan ja vahepeal juba peaaegu sai Vanakuri mul tagumikust kinni, aga suutsin siiski ta maha raputada ja edasi minna - MA EI OLE “PEHMO”
Kadusid on minimaalselt - saapad olid paar päeva pisut kitsad, varbad olid nagu väiksed sardellikesed ja ühe varbaküünega jätan varsti hüvasti…natuke lihasvalu ja turi veidi kange, aga olemine tänaseks (kolm päeva hiljem) juba täiesti okei ja nina ei läinudki kärna - kodus kohe õiged kreemid peale ja nospel endiselt ilus😀
Aitäh korraldajatele ja kaasvõistlejatele, Andresele, et ta viitsis seal metsas oodata ja kaasa töllerdada - pisukese panuse vabatahtlikuna andis ka - vedas paar inimest kesklaagris Roostale ja toimetas, kus vaja! Kõikidele kaasaelajatele ka kuumardus ja tänud!
Kokkuvõtteks üks ebareaalne ja sõge kogemus! Ja need inimesed, kes seda korduvalt teevad on ikka veits “soodad” - nendest rääkimata, kes selle ulmelise ajaga suudavad läbida?!?
Ma nüüd küll ütlen, et ma ROHKEM seda ei tee enam - ma juba tõestasin endale, et saan hakkama!!!
