Präänikute pajatused :): märts 2026

Kaart ja meie teekond (vastupäeva ring)

Selle aasta esimene rogain. Nii hea, et see Tallinnas Pääskülas oli - saime hommikul kauem magada ja ei pidanud kuskile kaugele sõitma, sest peale võistlust võtsime ette tee Jõgevamaale Kärdesse, et “tartlastega” (Tartu ratta sõpradega) üks pidu pidada!

Erilisi ettevalmistusi kodus ei teinud - vesi kaasa, igaksjuhuks pakk vorstikesi ja kommi ning paar corny’t, ikka vedasin kaasa ka oma punase med.paki - iial ei tea ju kas või millal seda vaja läheb. Aaa… ja ühe varba küüne, mis peale Kondimootorit ähvardab minu küljest lahkuda teipisin igaksjuhuks varba külge kinni 🦶😄

Starti jõudsime piisava varuga, parkimine oli veits “tuuga” aga paistis, et väga palju rahvast siiski kohal ei ole ja leidsime meiegi endile rahuliku nurga. Haakisime külge numbrid, vinnasime kotid selga, rääkisime törtsu juttu Heikoga, kes käis soojendusjooksul ja oligi aeg stardialasse minna.

Heikol on lihas juba soe 😀

Ilm oli seekord ikka kevadiselt mõnus - veidi tuuline, aga pigem selline soe, nii et keeruline oli riideid valida, et ei hakkaks liiga palav, aga jahe tuul liiga ei teeks. Selga ikkagi läksid kaks õhukest meriinot ja peale jooksuvestid. Õige valik!

Marika paistab sealt meie vahelt ka 😂

Kiire ühispilt Tuuletallajatega

Kiired pildid stardis ja võis kaardid lahti rullida…ehhh…kohe välistasime Harku metsad ja kraavid, nii et erilisi valikuid ei jäänud - tuli hakata ringi vastupäeva tegema. Mingisuguse esialgse plaani paari punktiga tegime, aga edasi siis jooksvalt. Kui nüüd vaadata kaarti vähe rahulikuma pilguga, oleks saanud ikka siit-sealt juurde võtta ja parema plaani teha, aga ega me ei oska ju planeerida…nii et peame jooksma.

Rahulik start (pilt: Erko Õunapuu)

Lasime siis sörgisammul minna - ca pooled inimesed vantsisid meiega ühte suunda, teine pool keeras siis Harku poole. Esimene punkt, Kp 46”Rajal” oli Pääsküla vana prügimäe jalamil - mina pole enne kunagi sinna sattunud - Andres lapsepõlves olla isaga isegi prügimäe otsa sõitnud autoga. Nüüdseks pole prügist seal enam haisugi, alles on lihtsalt mürakas mägi.

Edasine tee oli selline jäine ja libe, eks metsavahele ei ole veel nii palju päikest paistnud ja jääd sulatanud - hea, et ikka linnatossuga ei tulnud, vaid vähe krõbedama tallaga metsakaga, sest see hoidis vähegi püsti. Kp82 “Rajal” jäi suuremalt rajal veidi kõrvale ja seal oleksime omadega puusse pannud, aga ees liikujad näitasid raja ja kp ära. Siis juba olime Pääsküla rabas ja ees terendas pikk motivatsiooni sirge - samamoodi jäine ja libe - otsisime jalale õiget kohta ja lasime ikka sörgisammul minna. Ega meie suunas palju inimesi ei tulnud, enamik keerasid ära vasakule ning liikusid Kp74 suunas. Korraks jäime kahtlema, mis teha, aga mina olin ikkagi kindel, et läheme nii, nagu meie plaanisime ja enne võtame ära hea Kp91 ja siis suunaga tagasi 74poole.

Pääsküla raba - see oli veel täitsa okei tee

Kell oli juba sealmaal, et raba teedele olid jõudnud laupäevased jalutajad ja ega nad väga rõõmsad vist polnud, kui laudeel neist monotoonse sörgiga mööda uhasime. Samas kõik juba kaugelt astusid võimalikult kõrvale, et meid mööda lasta, kuigi me oleksime võinud ka ise rajalt maha möödumiseks minna. Aga kui juba teed anti siis hoogu maha ei lasknud ja tänasime viisakalt. Kp91”Nina” juures olin vist mina esimene, kes oma jäljed ja si-piiksu seal tegi, siis juba oli näha ja kuulda ka teisi tulijaid. Ots ringi ja tuldud teed mööda laudteed tagasi! Endiselt mõnusal sörgisammul! Jaksu oli!

Möödusime uuesti samadest jalutajatest, jällegi tänasime viisakalt, kui nad võpsikusse meie eest astusid. Kp74 “Kuiva kraavi ots” nooh, seda me pisut ikka otsisime, sest neid “kuivi kraave” oli seal metsatukas ikka omajagu. Aga kätte me selle saime, natuke majadevahelisel teel ja uus metsatukk ja uus Kp68 “Kuiva kraavi käänak” leidsime sellegi ning siis juba jooksuga majade vahele. Lasime ikka seamöödi sörki (tempo krt oli ikka vahepeal selline, et sead küll nii kiirelt vist ei jookse - ma sel hooajal pole veel trennigi nii kiire jooksuga teinud 😁) Aga tundus, et jõuan! Kp 54 “Puu” tuli lihtsalt ja siis oli vaja üle Vabaduse pst saada - ootasime ikka kenasti valgusfoori rohelise ära ja kaapisime üle. Ees läksid tuttavad seljad tiimist “Mongolian Adventure Team” (Hirvo Rannu ja Elo Tamm)

Ega me erilist konkurentsi kellelegi ei paku, aga eks meil ole aastate jooksul ikka tekkinud sellised tiimid, keda pisut jälgime - üks nendest on olnud “mongolid” teine selline “Partsud” aga need uhasid seekord rattaga. “Mongolid” on selline tiim, kes kunagi ei jookse (no pole vähemalt näinud) aga tihtipeale on neil ikka rohkem punkte, kui meil - järelikult on neil hea planeering! Meie pole veel aastatega planeerimist selgeks saanud, aga eks siis peame mujal pingutama ja laseme punktide vahel jooksuga 🏃

Panime neist siis hooga mööda Kp 54 poole, aga see ei olnud viimane kord, kus neid nägime 😆.

Edasi viis tee Rahumäe kalmistu juurest läbi Mustamäe poole - ragistasime sealt astangult alla ja otsisime Kp94 “Tipp’u” mina otsisin ikka mingit kõrgemat kohta, kus punkt olla võiks, tuiasime siia-sinna ja no ei suutnud õiget kohta tabada. Eemalt nägime jälle tuttavaid kogusid mäest alla tulemas - krt jälle olid mongolid järgi 😁 Eks seal männikus eksles veel teisigi tiime ja lõpuks saime kätte ka otsitud punkti, aga “Tipp” see nüüd küll ei olnud, pigem mingi väike küngas. Järgmine punkt oli samas Sütiste tee ääres männikus - suuna võtsime õige ja eelmisest punktist jalutasime ära koos mongoolia tiimiga - kus Hirvo tunnistas, et Andresel on nimekaim (mida me teame) et olla olnud tema grupivend ülikoolis!

Midagi me jäime kohmima ja nad said vedi meil eest ära - vaatasime, et jube nadi oleks nüüd mööda kihutada ja siis lolli näoga jääda punkti otsima, nii et hoidsime väikest vahemaad ja lontisime jalutada. Veidi hakkas jahe, aga mööda jooksmine ei tundunud ahvatlev - punkti koht hakkas lähenema - Kp63 “Lohk” - need lohu kp-d on alati meie lemmikud, mida me kunagi kohe ei leia ja nii ka seekord - suund nagu oli õige, aga punkt kätte ei andnud - mongolid ees, meie järgi - Hirvo veel hõikas Andresele: “ Et kas tulete meie järgi viga tegema või?” Mille peale Andres väga kindlalt teatas, et me ikka oskame ka kaarti natuke lugeda….Johhaidii ja ära ta selle sõnus…nemad leidsid punkti enne ja siis suunasid veits meid…piinlik 🙈

No jälle olid nad ees… edasi muidugi oli meil kaart üsna selge - vaja on Nõmme mäe alt, peenema nimega Kunstitunnelist läbi minna ja Kp42 “Lohk” peaks kohe olema seal kõrval - see raskusi ei valmistanud.

Metsas

Kunstitunnel

Järgmine Kp83 “Rajal” oli kuskil seal Hüppemäe männikus - radu ja rajakesi oli kaardil mustmiljon ja õige leidmine paras väljakutse. Enam-vähem hoidsime suunda ja saime kaardil isegi aru, millisel rajal oleme - ees läksid loomulikult Hirvo ja Elo…endiselt hoidsime veidi distantsi ja lasime neil ees minna - no veidi selline strateegiamäng ka - me teame, et nad oskavad kenasti kaarti lugeda ja punkte võtta - kui meie võime seal võssis ämbreid kolistada…Punkt nende järgi käes ja Üliõpilaste teel väljas suund Trummi tn poole…panime jooksu - no jahe oli ja jalutamine ei olnud ikka meie tempo…sorri “Mongolian Team” et teie sabas sörkisime ja punkte spikerdasime, aga strateegia peab ka õige olema 😆

Saime veidi sooja joostes, järgmine Kp73 “Tiigi nurk” - lähenesime väikese ringiga, aga see tundus parem minek - ragistasime mingis jõledas võpsikus mudakraavide vahel - tiiki esialgu ei silmanud - hoopis teist tiimi “Printsess ja koletis” Katri Keremiga (mu õe ammune tuttav) Hõikusime neile tervitsui ja nad veidi juhendasid, kus see tiik on - no tõesti mingi mudalomp end lõpuks ilmutas punktiga. Uue raginaga ruttu välja, et mitte jälle “mongolitele” jalgu jääda!

Edasi rühkisime juba Astangu poole - möödusime printsessist ja koletisest ja keerasime taas võssa Kp67 “Kivirahn” poole. Oli teine paras mölakas seal teel ees jah ja saime oma piiksu kirja.

Endast kah üks enekas

Astangu võpsik

Ronisime sealt koltunud võsast välja ja olimegi hopsti Kadaka pst ääres - Andres oli kaardil kadunud, mina sain aru, kus oleme ja kuhu edasi peame minema, et kätte saada KP45”Orvand” ja joogipunkt. Saime üle tee kenasti ja siis mööda mudarada punkti poole - enne jäi silma joogipunkt ja olime suunaga juba sinna, kui nägime vasakul teist tiimi põõsasse kadumas - krt punkt oli ju ka vaja võtta! Noh, piiksutasime ära ja läksime kurki sööma ja morssi jooma 😋 maitses küll, paar kummikommi pistsime ka põske.

Aga passima ei jäänud, edasi oli vaja võtta mõnus tõus kergliiklusteel, mida mööda me tavaliselt rattaga vastupidi alla tuhiseme - üles minek oli ikka vaevalisem, aga üritasime hoida sörgisammu. Nägime kuidas Hirvo ja Elo kivikolina saatel astangust alla ronisid - miks minna ringiga, kui saab ka otse - et joogipunkti jõuda - õnneks jäid nad terveks! Meie kaapisime edasi, et õige varsti keerata ära Kp93 “Lohk” poole - mudarada läks ees ja kp ilmutas end kenasti ja siis ikka jooksuga edasi. Uuesti üle Kadaka pst ja seal läksin mina “lukku” no aru ei saanud, kuhu krdi poole minema peab - Andres seevastu oli kaardis ja lohistas mind edasi, aga seal kaldusime ikka julmalt kõrvale punktist - a kätte selle “lohu” lõpuks saime.

Edasi Kp35 järjekordne “lohk” ja Kp51 “Radade hargnemine” No enam vähem tulid, kuigi neid radu seal hargnes rohkem ja lohke oli ka rohkem kui üks. Siis juba edasi majade vahele - Kp48 “Känd” oli veel Püha Johannese Kooli - oli see vast majamonstrum - suured klaasid ja väga moodne - taga parkmetsas! Ja siis juba siksakitasime majadevahel - Kp56 “Radade rist” väikses metsatukas, Kp21 “Hoone nurk” jälle mööda tänavaid edasi Kp33 “Elektripost” ja viimane Kp62 “Elektripost” - neis oli vaja ainult õiged teed ära lugeda ja õigest kohast minna - ei midagi keerulist.

Korduvalt möödusime “Printsess ja Koletis” tiimist - me oleksime nagu ringiratast jooksnud 😁

Viimane ponnistus veel - üle Pääsküla raudtee ja pisut jooksu lõpuni - aega jäi küll pea 15minutit üle, aga vaatasime, et pole mõtet ahneks minna ka ja kuskilt kaugemalt mingeid punkte vee tuua - pigem lõpetame varem, saame normaalselt pesema minna, end korda sättida ja pittu sõita!