Seekord ei “kipita” midagi, kui siis ainult need kaks punkti, mida me võtma ei läinud lõpus, mis tundusid seal pimedas ilged muda-võsa punktid. Eelmine aasta ma enam mingeid lubadusi ei andnud, et “Rohkem ei lähe!” või “Ei iial enam!” sest eks ma olin enam, kui kindel, et ikka oleme uuesti kohal. Ja Merle - ära palun ikka nüüd mürki sööma hakka, nagu lubasid eelmine aasta, et sa oled kindel, me oleme stardis…sind on veel vaja! Juba meile, sest kellele me pimedas võsas ikka sappa võtame, et kindlam minna oleks?! Sulle noh!
 |
| Merle - ära mürki ikka söö! |
Igatahes kirja ma meid jälle panin ja lootsin, et Andrese selg seekord meile mingit “nalja” ei tee. Nalja hakkas tegema hoopis minu tervis - paar nädalat enne starti maadlesin põiepõletikuga ja sain antibiotsi kuuri, ema aiast korjasin puusale puugi ja päev enne sain silmapõletiku, nii et neljapäeva õhtul oli silm ikka korralikult punane ja paistes - õnneks lapsele on välja kirjutatud silmatilgad ja käiku need läksid - sai paremaks ning võtsin need rajalegi kaasa, et saaks ikka hommikul ja õhtul neid kasutada. Ja no “boonusena” hakkasid varem ka päevad, mida ma ei oodanud üldse ja no nende teine päev on mulle alati kõige karmim, siis ma lihtsalt jooksen verest tühjaks ja see teine päev sai olla ju loomulikult keset võitslust laupäevasel päeval! Bääää…Siiski olin positiivne varusin erinevaid vahendeid kaasa ja pead norgu ei lasknud, sest trenni oli ju tehtud korralikult ja midagi uut ExpEst meie jaoks ei ole - ikkagi juba 9.kord stardis olla 😀 Lollid, aga järjekindlad!
Seekordne võistlus toimus augusti alguses, mitte juulis nagu tavaliselt ningjuhuslikult langes see täpselt kokku meie 17.pulmaastapäevaga (samal ajal on ka 29.koosolemise aastapäev) - aga kuidas olekski seda parem tähistada kui mitte metsas koos mudas rullides???
Kirjas me siis olime ja trenni tegime ja varustus oli enam-vähem ka kõik olemas - aga keda kutsuda taustatiimiks? Kaalusime nii ja naa, aga helistasime ikkagi Gretale, kes on meile seda eelnevalt vist 4x teinud - õnneks oli ta kohe nõus! Kaasa haaras ta oma sõbranna Liisi ja meid transas poeg Sass. Jess, tundus et kokku sai hea punt ja sellega annab juba minna ja teha ja mitte pooleli jätta!
Neljapäeval pakkisime enamuse kraamist ja rattad Greta autosse ja nipet-näpet reedel meile, Sass kaasa ja sõit Sangaste poole sai alguse. Ilmselgelt jäi pakkimine jälle minu teha ja no igaljuhul sai asju kaasa liiga palju…Viljandis söögipaus ja juba kella 17 paiku olimegi stardis kohal - inimesi sagis juba siin ja seal. Pakiti varustust, testiti rattaid jne.
Mina siiski tahtsin pisutki pidulikum olla ja aastapäeva tähistada, nii tirisin välja meie pulmaklaasid ja valasin vahuka välja - ikkagi pidu! 🥂
 |
| Kõllll…. |
Sassi saatsime kohe röörirada meie gepsu sättima ja tõmbasime rajad ka kelladele sisse, mina siiski viskasin kaardile ka pilgu peale ja käisin raja läbi - megahullu võsa ei tundunudki kuskil, aga no ega ma kaardist ei taipa ka mitte midagi.
 |
| Kaardipakk on ikka kobe |
 |
| Natuke asju |
 |
 |
| Väike snäkk veel enne starti |
 |
| No Niin ja Präänikud stardis |
 |
| Me ei ole aastatega üldse muutunud 😇 |
Kiired stardipildid ja viimased kallistused ja minekut - lasime suurema massi ees tormlema ja võtsime vaikselt sappa - seekordne proloog oli meile täitsa jõukohane ja läbisime selle rahulikus tempos suht ruttu. Ning siis juba ratastele ja pedaalima!
 |
| Minek… |
Alguses paneb ju kogu punt koos raginaga minema ja õudne mäsu on esimestes punktides ja ega seegi kord olnud teistmoodi… KP2-3-4 Sangaste raketibaasis.
 |
| Kuskil raketibassis |
Hull tormlemine, osad sõitsid ratastega, osad olid jätnud rattad maha ja jooksid punkte otsides. Jätsime meiegi rattad võssa - VIGA - saime terve võsaringi joosta ja ainult ühe punkti kätte. Siis otsisime rattad üles ja lohistasime neid kaasa. Punktide nr olid segamini läinud korraldajatel ja see omakorda ajas meid segadusse - koht tundus õige, aga kp number ei klappinud kaardilolevaga. Lõpuks saime siiski kõik kolm punkti kätte ja kimasime edasi. Suurem mass oli juba ees läinud, tiksusime põlluvaheteel päris üksi - teele jäid KP5 ja 6, Esimese hooga korjasime kp6 asemele exp klassi punkti, siis saime aru, et see pole päris meie oma ja saime veidi eemalt ka õige kätte. Jälle rattale ja edasi.
Ratta etapid olid suht kiired ja oli mitmeid asfaldilõike, kus sai mõnuga tirri lasta. Igal võimalikul nurgal olid vastas Greta ja Liis, kes hõikusid ja ergutasid kõiki. KP7 Veski kanal - no ju oli, mälestus sellest puudub 😀
 |
| KP8 Onn |
Kp8 Onn - onn täitsa oli, ju miski RMK onnike! KP9 ja KP10 - järve kallas…aga no pimedas ei näinud ei järve ega kallast. Need olid kiired teeäärsed punktid, mis pikka otsimist ei vajanud ja siis juba oligi esimene vahetusala, kell oli 23.31. Esimene rattaetapp kulges päris kiirelt, kokku 35km ja aega läks veidi alla 2,5h. Greta, Liis ja Sass juba ootasid meid - kaua ei mökutanud ja 21 minutiga astusime esimesele jalgsietapile - öösel jala kuskil kolada on meie jaoks alati keeruline, sest no ei oske me seda öist orienteerumist - üldse ei hooma vahemaid ja ei saa aru, mis sul ümber on 😳
Kohe vahetusala kõrval oli esimene punkt KP12 - Mäekonnu vaatetornis - loomulikult seal üleval kõrgel ikka. Ronisime üles, aga vaadet ei mingit, sest kottpime oli ümberringi 👀
 |
| Me tegelikult oleme päris kõrgel 🗼 |
Öö oli soe, nii et olime lühikeste varrukatega, järgnevad punktid olid ilma radateta võsakad, aga Andresel oli nöörirada ees ja mina hoidisn kompassiga suunda ja KP13-14 tulid kenasti. Ragistasime korralikult võsas, kui äkki kuulsime Greta hõikeid…Ta oli ka sinna võpsiku äärde jõudnud - kohe oli Kaika kiriku punkt, KP15 - täiega sürr - jälle koht, mida tahaks valges vaatama tulla ⛪
 |
| Kaika kirik |
 |
| Kaika Lainele pühendatud pink! |
 |
| KP15 fotopunkt |
Hetkeks peatusime, istusin korraks Kaika Laine pingile ja käskisin ka Andresel korraks oma taguotsa maha toetada - muidu lähevad “munad” paiste ja kõndida enam ei saa…😂 või noh, istumine Kaika Laine pingil toob kindlasti teekonnal õnne 😏 Edasi sukeldusime jälle võpsikusse. Kp16 mäetipp - eks neid mägesid ja künkaid on Lõuna-Eestis ikka rohkelt, aga nöörirada ja kompass viisid ikka punkti ära. Tee viis kohati läbi loomade karjakoplite, mis olid ümbritsetud elektrikarjustega. Nendest oli õnneks võimalik kenasti üle astuda või sai need lahti teha ja enda järelt uuesti sulgeda. Ühtegi lehma ega veist me ei näinud, aga tohutud sitahunniku lahmakad 💩 - mõned värskemad, mõned kuivemad laiutasid teel küll. Pidi ikka jala ette vaatama, et sisse ei astuks (kuigi näha oli, et nii mõnigi oli sealt läbi jooksnud). Ühest elektrikarjusest sai Andres siraka ikka ka - no ei tõusnud jalg nii kõrgele.
Pisut sai minna jälle mööda metsateed, aga mitte liiga pikalt - jälle sukeldusime võssi, ümber pilkane pimedus. Kuulda oli ka teiste tiimide hääli ja kohati näha ka nende pealambi valgusvihke. Kp17 läheduses juhtusime kokku tiimiga Sääsehirm ja haakisime end neile sappa - ikka julgem minna 😁 Ega nad vist väga rõõmsad selle üle polnud, aga me ei tahtnud kuidagi neist maha jääda, nii et litsusime aga peale. Samas ikka hoidsime ise ka kompassil ja kaardil järge ning Andresel silm nöörirajal peal.
 |
| Kell on 2.06 laupäeva öösel |
 |
| Lavats, aga pikutada seal küll ei tahtnud |
Kp18 “Lavats” paistis selline palkmaja olevat, mida on hakatud renoveerima, aga siis vist on raha või jaks otsa saanud ja kõik pooleli jäänud. No külitama lavatsile ei jäänud vaid ikka pressisime edasi, õnneks väsimust ei tundnud. Vahepeal krõmpsutasime miskit süüa ja luristasime vett kotist peale.
KP 19-20 Orvand ja soo ots…kõik leidsime üles. Ees ootas Andrese “hirm” ujumine! Seekord oli vaja ujuda ca 500m üle Ähijärve, käes oli pilkane öö, kell u.3.15. Õnneks oli seal teisigi tiime - kes pumpas madratsit, kes kooris riideid seljast, et niisama ujuda. Meil oli valikus erinevaid variante - väiksemad ujumisalused ja täispuhutavad padjad - et siis padi pluusi alla toppida, seljakott selga jätta ja risti üle väikese madratsi kõhuli visates siis jalgadega summides minna….ei tundunud ahvatlev. Kohal oli ka Greta meie suure madratsiga - no ikka tõelise järvelaevaga - otsustasime selle kasuks ja Andres hakkas seda õhuga täitma, mina pakkisin seljakotid kuivakottidesse ja tirisin endal pikad püksid ära - mina neid märjaks teha ei tahtnud. Vesi auras mõnusalt. Meist enne läksid kaks inimest lihtsalt ujudes ja paar tükki väiksemate madratsitega. Meie lükkasime oma järvelaeva vette ja räntsatasime kõhuli sinna otsa, mina ühes ääres, Andres teises ja kotid keskel. Mõlemad saime ühe käega kõrvalt tõmmata, aga liikusime üllatavalt kiiresti nii, et möödusime ees ujujatest.
 |
| Nii me läksime! |
 |
| Pirukad pihku ja minekut |
Krt jahe hakkas, jäime seisma ja võtsime ikka kotist oma pikavarrukaga meriinod ning panime need selga - hoopis parem kohe. KP23 Vare - lätlaste tiim oli meist pisut ees ja nemad juba tuustisid seal - veider koht, nagu oleks mingi lava ja tribüün istumiskohtadega keset võpsikut?! Hiljem lugedes selgus, et seal olid suve alguses toimunud tõepoolest teatrietendused…nüüdseks oli see jälle võssa kasvanud ja naadid rinnuni. Veider!
KP24 Vare, KP25 Mäetipp - ei mingeid mälestusi, no ju need ikka olid seal ja võetud me need saime. Ees ootas uuesti vahetusala ja uus rattaetapp. Vaikselt hakkas valgeks minema ja panime oma pealambid kinni. Udu tekkis ja ikka ilus oli jalutada…liiga tihti ju nii varasel hommikul uduga ringi ei jaluta! Jooksusamme me ei teinud, no ei näinud mõtet sellel, aga kõndisime ikka suht tempokalt.
 |
| Kell on 5.24 hommikul |
 |
| Hommikune udu |
 |
| 442 - esimeselt rattaetapilt jõudsime 23.31 ja jalgsietapilt tagasi 5.25 |
Vahetusalas Greta juba tervitas. Uuesti rattapüksid jalga, loomulikult kohustuslik kemmergu peatus (kohutavalt tüütu iga 2h sehkendada, sest muudmoodi lihtsalt ei saa 😫) mingid snäkid kotti ja rattale - ega väga ei jokutanud (vahetus 35min)
 |
| Väga vist rattale ei taha 😆 |
Väsimust ega und õnneks ei olnud ja uus päev võis alata. Kp27 Järsak - veidi enne meid läinud tiim veidi toppas seal, me saime aru, et vaja pisut edasi minna ja sealt punkt võtta. Vajutasime aga rattale peale. KP28 Vare - miski mõisarehi ja peksukivi - kedagi ega midagi peksma seal õnneks ei pidanud 😁
KP29 - Ausammas langenuile! Loomulikult oli Greta seal vastas ergutamas - laupäeva hommikul kell pool 7! Täitsa sooda - ta ka ei märka magada! Ja ega ta siis ainult meid ei erguta ega innusta vaid ikka kõiki tiime, keda näeb ja kes mööda vuravad! Lihtsalt super taustatöö!
 |
| Tulemeee… |
 |
| Pool-langend mees! |
Lehvitasime Gretale ja vurasime edasi - vahelduseks olime jäänud päris üksi teele. Rühkisime vaikselt rohust tõusu…ehh, kui ilus see hommikune vaikne Eesti ikka on 😃 Künkal jäime seisma ja no see oli pildi koht, kuigi jah pildile ei jää kunagi see kõik nii ilus, kui see päriselt on!
 |
| Vot nii ilus ongi Eestimaa |
Kuskil seal oli KP30 Elektripost. Edasine tee viis jällegi läbi karjakopli, kus oli kindlasti vaja hoolikalt enda järgi elektrikarjus sulgeda - endiselt ei näinud me ühtegi looma, aga ega ei oleks tahtnudki nendega kuskil kokku saada. Mine tea, pärast ajavad sind veel mööda koplit taga ja katsu siis eest ära saada! Koplis oli ka KP 31 Mäetipp!
Kohe sai mõistlikumale kruusakale rattaga, sest ega seal karjamaal “kookide” vahel liiga lihtne pole laveerida. Ees ootas KP32 Kabeli ja risti vahel! Loomulikult oli Greta juba seal ees ja tervitas-lehvitas. Rada viis künkast üles võpsikusse, rattad jätsime alla ja ronisime mahalangenud puude vahelt edasi. Järgi jõudsid ka Sääsehirmud - Greta tahtis neile ka suuna kätte näidata, kuhu poole minna - Merle natuke kurjalt urises vastu, et nad teavad ise! Arusaadav….hommikune kohv ☕ oli ju saamata ja ega mina siis ka kõige rõõmsame inimene ei ole 😁 ja ega oleks kohvist isegi ära öelnud.
 |
| Selja taha jäi kabel (von Grote perekonna matusepaik) |
Mitte kaugel oli järgmine KP33 Tiigi kallas - ei olnud vist väga märkimisväärne koht, sest mitte mingit mälestust sellest ei ole. Siis sai suht sirge jalaga lasta KP34-ni Soo serv - jällegi ei mingit mälestust! Vahepeal oli veidi kehvemat metsavahelist teed, aga üldiselt olid rattaetapid kiired ja kohati kasvasid kiirused minu jaoks ikka väga suureks - järgi vaadates oli max kiirus 48,8km/h - õudne, aga Andres kimas ju eest ära ja ma lihtsalt pidin järgi jõudma 🚴
KP35 fotopunkt, Kaagjärve mõisa juures. Greta juba ootas seal. Mõis ja mõisapark tundusid ilusad. Pildi koht oli National Geographicu kollase raami taustal. Poseerisime seal ühte ja teistpidi, järgi jõudsid Sääsehirmud - poseerisid nemadki. Lubasin nad blogisse panna! Siin nad siis on!
 |
| Tiim Sääsehirm: Riina Salumäe, Merle Lilleoru ja Marlen Valgma |
 |
| Andres tahtis alguses miskipärast taguotsa fotoka poole keerata…. |
 |
| Ilus koht! |
Ega seal ikkagi kaua poseerida ei saanud, ikka oli vaja end edasi lükata vahetusala poole. Järgmised kp-d olid suhteliselt lähestikku. Kp36 Seafarm - no eestis on neid mahajäetud ja lagunennud farme ikka lademetes.
 |
| Farmis… Seakatku seal ei näinud õnneks! |
Jälle mööda teed edasi - Andres pani hooga ees ja mina sõtkusin järgi. Aga no krt, ta ikka kaarti ei jälginud ja nöörirajal ju punktikohti sees ei olnud ja nii ta järgmisest KP37 vareme punktist mööda kimas….kaugele-kaugele ette. Ja ega ta ju tagasi ka kordagi ei vaata, et kaugel mina olen või kas ma ikka järgi jõuan. Hea mees, ma ütlen! Jäin punkti lähistele seisma ja ootama, et ehk ta ikka märkab, et mind seljataga ei ole…a tuhkagi! Järgi jõudsid Sääsehirmud ja veel paar tiimi, aga Andresest ei kippu-ega kõppu. Võtsin telefoni ja helistasin talle, et keeraku nüüd ots ringi ja tulgu tagasi, jälgimisgeps on ju tema seljakotis ja see polnud kp lähedal käinud! Ta nagu oli isegi vidi pahane, et ta ju ei tea, kus punkt on ja et seisma peab jääma…no aga ma ei jaksa ju karjuda talle järgi, kui ta ees minema kihutab. No lõpuks jõudis ta tagasi ja punkt sai võetud. Ja siis olin mina pahane 😡
Suhteliselt lähedal oli kohe järgmine KP38 Kelder - tuhisesime sinna. Punktis ootas Peatreener Jõeste “Sääsehirme” kes meil kannul püsisid. Suur punastest tellistest hoone oli ikka massiivne ja seal keldriaugust kp paistiski. Meie pikemalt seisma ei jäänud ja kimasime edasi, Sääsehirmud jäid sinna toppama ja vist hommikukohvi nautima.
Nüüd tuli hea ja sirgelt mäest alla asfaldilõik - lükkasime jala sirgu ja lasime tirri…kiirus kasvas ikka hirmuäratavalt suureks (ma ju kardan kiirust)
Viimased kolm kp-d enne vahetusala ja kanuuetapile siirdumist. Tegemist oli vist vana sõjaväeosaga - KP38 Kasarmu II korrus - näha oli, et metsavahel männikus oli olnud korralik hoonestus.
 |
| Kasarmu |
 |
| Vilaski divisjoni tutvustus |
Kogu kompleks on muidugi võssa kasvanud ja endisest suurusest ei ole midagi aru saada. Edasi KP40 Metallkonstrukstsioon poole… ja no see koht oli ikka sürr, mis sürr! Ma olen kuulnud sellisest kohast nagu R12, kus tehakse reive ja pidusid, aga nüüd ma siis sattusin sinna!
 |
| R12 - laupäeva hommikul 8.30 |
 |
| Pidu on läbi (Pilt by Greta) |
Oli teine täitsa kuivanud jah
 |
| Kuivanud puu… |
Ja oligi Vilaski vahetusala käes - kell oli laupäeva hommikul 8.48. Ees ootas ca 22km kanuuga mööda Väike Emajõge. Seal oli meil kõige pikem vahetusala paus 46min. Kuna Sass oli autoga kuskil tanklas, lasime tal tuua pirukaid ja kohvi - korra sirutasime jalga!
 |
| Andres pistis nahka oma võiku, mulle kuidagi söök eriti ei läinud |
 |
| Vahetusala melu |
Andres ja Greta läksid meile kanuud valima ja rattaid sättima - mina otsisin üht “kena” põõsast, kus asju ajada, sest wc-d seal ei tuvastanud kuskil. Mingi hetk jõudis Sass kohvi ja pirukatega - see hommikune kohvisõõm oli ikka hea. Pirukad rändasid kotiga kaasa ja Vytautase pudeli viskasin ka kanuu põhja. Andres oli rattad suutnud kanuusse pakkida ja Sassiga lohistasid nad selle vee äärde ja ega siis ei olnudki midagi muud, kui vaja oma taguots kanuuistmele sättida ja end kaldast lahti saada - seal kalda ääres oli ikka jube “läbu” ja sodi ja jura ja kohe ka mingid põõsad, kust vaja end läbi pressida ilma ümberminemata.
 |
| Ilge risu ja läbu ikka |
Õnneks peale põõsaid oli vabam vesi ja isegi mingi vool, mis aitas kenasti minekule kaasa. Kaart ja legend olid minu käes - üritasin mõõta punktide vahemaid ja hoidsin ikka kaardil silmaga järge peal. KP43 Jõesuue - olemas! Uhmerdasime mõladega ja lasime voolul end kanda, väga ei rapsinud. Päris kena jõgi ikka, vahepeal liivakivi paljandid ja puha, aga loomulikult ka suvalist võsa😁 Jäälindu nägime mitu korda ees lendamas - on ikka ilus linnuke küll. Järgmine KP44 Hoone!
 |
| Hoone või õigemini, mis sellest järgi jäänud on! |
Päike kärsatas päris korralikult, hea oli, et olin meile ikka nokatsid kaasa haaranud ja saime need pähe panna. Päiksekreemi panime vahetusalas ka kaelale ja kätele - see vist ikka aitas veidi, kuigi hiljem oli ikkagi korralik kellarant käel.
KP45-46 Jõekäänak - esimene neist oli veidi selline tricky - vaja oli keerata väiksele lisaharule, mitte lasta mööda põhijõge - õnneks maha ei maganud ja kp tähis libises meist kenasti mööda - loomulikult oli see “Ei” punkt, ehk et ei pidanud ei pilti tegema ega si-pulka piiksutama, lihtsalt lähedalt mööduma.
Kuna ma vahetusalas süüa ei tahtnud, hakkas nüüd tulema uni ja energiapuudus andis märku - otsisin siis enda võiku välja - ikka selle praemuna, singi, juustu ja hapukurgiga 🥪 Energia tuli tagasi ja mõlamine läks kohe paremini. Olime Andresega hea rütmi kätte saanud ja tõmbasime kord mina ainult vasakult ja A paremalt ja kui vaheldust tahtsid, siis vahetasime kätt ja tõmbasime teiselt poolt - ei loopinud seda aeru koguaeg üheltpoolt teisele ja tagasi.
 |
| Täitsa kenad ju näeme seal kanuus välja 😁 |
Greta püüdis meid paaris kohas pildile - ta ikka suudab leida need kohad ja sillad, kuhu ligi saab ja ikka pildistab ja ergutab takka! Kp47 Punker - no see oli ikka korraliku künka otsas - vedisime kanuunina kaldale ja ronisime mäest üles - meiega koos oli teisigi tiime. Seal ikka andis seda punkrit otsida - kaevatud olid korralikud kaevikud ja neid ei olnud seal üks….mina surfasin kaevikutes, Andres vaatas maapeal ringi - lõpuks tema leidis õige koha ja mina sain kaevikust välja ronida.
 |
| Punkris on punkt! |
Mina tegin “põõsapeatuse” Andres ronis alla kanuu juurde tagasi. lükkasime end kaldast lahti ja uhasime edasi, viimane kp veel enne vahetusala. KP48 Kaevik - seal tegime veidi viga - tulime liiga vara kaldale otsima, samas jälgi oli seal ennegi - lugesin küll vahemaad ja jälgisin kaarti aga üks käänak liiga vara tirisime kanuu kaldale. Meiega koos oli veel üks tiim ja ka neile tundus, et koht võiks olla õige. No ei olnud! Tagantulijad said mööda ja hõikusid meile midagi kalapüügi kohta... Egas midagi, uuesti kanuusse ja edasi, loomulikult oli punkti koht järgmise käänaku taga. Aga käes ta oli ja nüüd kiirelt vahetusalasse, kus Greta, Sass ja Liis juba ootasid.
Kanuu kaldale, asjad kaenlasse, rattad välja ja kerge jalasirutus (kell oli 13.33 laupäeval) - ega seal kanuus liiga palju ruumi ju polnud - minul oli ratas seljataga ees, nii et korralikult istuda ja toetada ei saanud ja Andresel polnud jalgade sirutamiseks ruumi, nii et päris hea oli sealt välja saada kindlale maale.
 |
| Vahetusalasse jõudmise tabel - meie 442 |
 |
| Tervitama oli tulnud ka Silvia, kellega Tartu-Tallinn ExpEst-i koos kulgesime |
See oli kõige kiirem vahetusala ja 19 minutiga olime valmis ja edasi pedaalima - pidi olema lühike ja kiire rattaetapp (kokku ca 19km).
 |
| Minek! |
Esimene punkt KP50 oli kohe Hummuli mõisa juures - krt kaks ringi sõitsime ümber mõisa, enne kui õige koha leidsime 😆 siis jätsime hetkeks nööriraja maha ja saime minna mööda vähe suuremat teed, aga eks kohe oli vaja jälle põlluvahele keerata ja hea tee sai otsa. Kp51 Põllunurk - Olemas! Edasi jälle siksakitades KP52 Pink poole - Näha oli, et kunagi oli seal maja ja aed ja koerakuutki olnud, nüüdseks oli kõik võssa kasvanud ja sellel pingil polnud ammu enam keegi istunud - meie nüüd siis istusime!
 |
| Seal ei istu enam keegi |
Järgi jõudsid järgmised tiimid, kes samuti tahtsid pingile istuda ja pilti teha! Meie kimasime edasi. Jälle viimane kp enne vahetusala - KP53 Vare! Mälestus puudub ja pilti ka ei ole 😀
Ja juba veeresimegi Koorküla Rahvamaja ette, kus oli järgmine vahetusala - kell oli 15.10 laupäeval.
Seal oli teine pikem peatus (ca 42min) Lasime Gretal endale tacticali söögi teha ja läksime ise rahvamajja sisse - seal pakuti grillvorsti, hapukurki ja kommi. Võtsime ka sealt süüa - üldse olime seekord söögiga ikka väga “sina peal” me pole enne nii palju võitsluste ajal söönud kui nüüd - ikka erinevad pirukad, cornyt, kommi, võileiba, tacticali, banaani jm kraami ikka mahtus sisse.
 |
| Grillvorst läks ludinal sisse! |
Koorküla rahvamaja on meile tuttav koht, umbes kümme aastat tagasi käisime seal ühel sünnipäeval ja seal saalis oleme hoogsaid tantsupoognaid teinud. Seekord tegime tantsu ümber söögilaua 😁
 |
| Vahetusala sehkendused |
See oli esimene kord, kui võistluse jooksul tossud ja sokid jalast võtsin ja lasin jalgadel hingata - plaan oli terve teekond teha läbi ühtede tossudega. Jalad olid korras - mitte ühtegi villi ega muud jama. Hästi! Täitsime veekotte, sõime ja sättisime. Meist veidi varem startisid Tambet ja Mihkel “NoNiin” tiimist, Mihkel käis veel enne beebipuudrit küsimas…no ju oli vaja siis nina puuderdada…😆
Lõpuks said sahmimised sahmitud ja oli aeg teele asuda - kell oli 15.52 kui sammud esimese kp poole keerasime! Jätsime Greta, Liisi ja Sassi meie rattaid jm kraami autosse pakkima.
KP55 Koopas - punkt oli kohe Koorküla Rahvamaja kõrval Koorküla koobastes(http://entsyklopeedia.ee/artikkel/koork%C3%BCla_p%C3%B5rguhaud). Tegelikult oleksime võinud seljakotid maha jätta ja vahepeal punkti ära võtta ning siis uuesti vahetusalast läbijalutades kotid võtta, aga no tarkus tuleb tasapisi ja seekord ronisime koos kottidega koopasse. Koopasuu oli nii väike, et roomasime põlvili sisse, sees läks juba avaramaks ja sai püsti tõusta.
 |
| Sealt pugesime sisse |
Koopast välja ronides, tulid vastu ARWS-i arvestuses “Mongolian Adventure Team” - tegelt puhta eestlased ikka, mitte mingid mongolid 😀 Nendega me mängisime “peitust” pea terve retke aja - kord nemad veidi ees, siis jälle meie - aga no neil oli ju raskem rada ja navigeerimiseks ainult kaart ja kompass, ka punkte oli neil rohkem ja keerukamates kohtades. Aga eks igaüks on valinud ikka selle raja, mis neile tundub jõukohane ja meie olime rahul oma nöörirajaga!
Järgmised kp-d ei olnud ka sugugi kaugel, KP56 jõekäänak - keerasime kruusakalt ära võpsikusse, kuskil seal künka all vulises Õhne jõgi. Esimese hooga punktitähist ei näinud, aga veidi kaldal kõõludes hakkas silma - ilmselgelt “Ei” punkt! Järgmiseks kp-ks oli vaja üle jõe saada…võpsikusse polnud keegi loomulikult silda selleks ehitanud ja pidime kahlama läbi vee. Andres, julge poiss läks ees, jõe põhjas olid mingid puunotid ja risu ja seal sai mõnuga oma jalgu ära löödud. Ülesmineku kallas oli järsk ja mudane, aga läbi Andres sealt sai. Siis oli minu kord - ettevaatlikult, et mitte täies pikkuses vette plartsatada otsisin jalgadele põhjas kohta. Vesi oli pea vööni. Teisel kaldal vinnasin end puuokste abil kaldast üles!
 |
| Täitsa õnnelik ju 😁 |
Veidi sai minna mööda teed ja jälle oli Greta meil seal vastas tervitamas ja pilti tegemas! Siis juba jälle metsa ja suund Valgjärve äärde - KP58 Järve kallas.
 |
| Tuleme |
Mina otsisin veidi valest kohast, Andres leidis! Inimesi oli järve ääres suvitamas päris palju! Meie suvitama ei jäänud ja vantsisime ikka edasi KP 59 Järsak-u poole. Vaated järvele olid ilusad, aga nagu ikka siis pildile ei jää see pooltki nii ilus.
 |
| Mudased teed… |
 |
| …ja järve vaated |
KP60 Järve kallas - selleks oli vaja jälle võssa keerata, aga meie olime kaotanud kaardivalvsuse ja uhasime mööda teed edasi kuniks saime aru, et läksime liiga palju. Keerasime ringi ja sukedusime soisesse võssa - jube räga ja vesine - geps keerutas meid siia-sinna, aga jonni me ei jätnud ja üles selle punkti leidsime!
 |
| Võsapunkt järve kaldal…järve väga ei olnudki |
KP61 - Lagendiku NE nurk! Krt need lagenduíkud pole vahel üldse enam lagendku moodi ja eks teegi oli jälle vaja hoida asimuudiga ees otse läbi sõnajalgade ja metsaräga. Käes ta meil lõpuks igatahes oli.
 |
| Siht ja rada ja sääsk otsa ees |
Edasi mööda metsasihte KP62 - “Soo N külg” poole, kaardilt vaatas vastu jälle Õhne jõgi, aga silda üle jõe me kaardilt ei tuvastanud…nöörirada silme ees ja minul kompassil suund ikka peal ja loomulikult ees läinute “loha” maas jõudsime ootamatult sillani, mis meid üle jõe aitas - hea, et ei pidanud uusti läbi sumama.
 |
| Ootamatu sillake |
Kp62 leitud, edasi ikka enamjaolt läbi metsa ja võsa KP63 Poolsaar’e poole - mets läks vahepeal veidi rabasemaks, tunda oli sookailu lõhna…mulle meeldib selle mõrkjasmagus lõhn. Õnneks see meid peast segi ei ajanud ja leidsime ikka õige koha üles.
 |
| KP63 “Ei” punkt Lasa järve poolsaarel |
Eemal Järve äärselt RMK platsilt oli kuulda inimeste hääli - oli ju laupäeva õhtu ja kõik puhkasid ning nautisisid ilusat ilma. Loomulikult oli järve ääres ootel Greta, rääkisime paar sõna juttu ja võtsime lonksu vytautast - tahtsime säästa seljakotis vett, et mitte hiljem ilma olla.
Greta utsitas meid ikka edasi minema, et minge nüüd ruttu - teil suur punt inimesi seljataga kohe tulemas. Aga ega see meid kiirustama ei pannud ja juba õige varsti said jälitajad meid kätte ning sammusime suurema pundiga edasi KP64 “Õunapuu”ja KP65 “Üksik puu” poole. Koos oli päris mitu tiimi - seltsis ikka segasem.
 |
| Niimoodi rivis me seal sisi läksime |
 |
| Kell on 19.46 laupäeval |
 |
| Ja pekki, kui palju oli metsas kukeseeni…. |
Endiselt oli metsikus koguses sääski🪰🪰🪰 ja igaüks peletas neid kuidas oskas - kellel oli vitsaraag peos, kellel sääsetõrjet peale pandud, me vehkisime lihtsalt kätega neid laiali 😀 Kuniks me ikka enam ei kannatanud ja suhistasime endalegi kaasas olnud putukatõrjet peale. Õunapuu ja üksik puu leitud, sai pisut teel kõndida ning siis üle põllu vantsida - ees ootas raba ja meie ainuke soov oli enne pimedat rabast välja saada - sest pimedus, raba ja meie - ei käi kohe mitte kokku!
 |
| Üle põllu (taustal Mongolian Adventure Team) |
 |
| Korralik punt oli ikka koos |
 |
| Veidi ikka väsinud näod |
Enne, kui suundusime turbamaardla tõkkepuuni oli loommulikult Greta ja Liis seal vastas. Rääkisime paar sõna juttu, võtsime vett ja Greta jagas 5l kankust seltskonnale oma vee ära - kõigil oli janu ja vee defitsiit. Suundusime paariks tunniks rappa. Esimene rabapunkt KP66 Järve kallas - hanereas lähenesime õigele kohale. Andresel oli endiselt nöörirada ees, mina üritasin kompassiga suunda hoida, aga ega väga teekonda ei süvenenud - ees läksid väga kindlal sammul teised tiimid ja hoidsime neile sappa.
 |
| Ka õhtune raba on ilus |
Korra olid ees sügavad ja laiad turbaraba kuivenduskraavid - aga kannatas kenasti üle ronida. KP67 Lauka S külg - suund oli õige, aga ega ümbrusele erilist tähelepanu ei pööranud - jalge ette oli vaja vaadata. Kohati oli raba ikkagi märg ja lirtsuv, siin-seal vajus rohkem sisse ja siis jälle oli vaja jalgu erinevatest puhmastest üle tõsta - väsitav!
KP68 Soosaar tuli nii, et ma sellest eriti aru ei saanudki 😁 kaardivalvsus oli kadunud. Olime endiselt suurema pundiga koos ja suundusime viimase rabapunkti KP69 poole, kus oli open-raja ainus rabaujumise koht.
 |
| Raba ujumine |
Jõudsime riburada kõik lauka äärde, laukas päris mitu saart ja kahel neist kp märgised, aga piisavalt kaugel, et ära ei näinud kumb on open raja ja kumb exp raja oma. Uurisin kaarti ja sain selguse. Inimesed ümberringi juba valmistusid ujumiseks - osad koorisid end aluspesu väele, osad ujusid vist koos kõigi riiete ja tossudega. Andres täitis endale igaksjuhuks ühe kuivakoti õhuga, et oleks veidi turvalisem, mina võtsin ära pikad püksid ja pluusi, tossud jätsin ka kaldale ja sumatasimegi vette - õhtu oli soe ja vesi mõnusalt jahutav. Mõnus oli ujuda ja morsa moodi roomates saarekese kaldast üles end vinnata. Si-piiks jaamas tehtud, oli vaja tagasi ujuda - Andrest pigem segas see täispuhutav kott, kui aitas, aga ujutud sai temagi 🏊 Siis juba riidesse ja suund rabast välja, kell oli 21.43 - tundus, et me saame rabast nibin-nabin koos hämarusega välja. Jess, ei peagi pimedas rabas ekslema 😁
 |
| Riburadapidi rabast välja |
 |
| Päikseloojang rabas |
Nüüd sirgelt viimasesse vahetusalasse - tundus, et seekord tuleme ikka lõpuni välja ja katkestamisest pole juttugi. Greta ja co juba ootasid, kell oli 22.28 laupüäeva õhtul.Õnneks väsimust ega und ei olnud. Kiire riietevahetus ja kohmimine ning 30minutiga olime valmis ja pedaalisime minema.
 |
| Viimane minek |
Tee oli sirgelt ja mõnusalt Helme poole, vahele jäi KP71 Helme kiriku varemed - suur ja massiivne hoone paistis pimedas. Kp käes ja edasi - mina sain kaarti vaadates ja legendi lugedes kohe aru, kus järgmised punktid KP72 “Varemed” ja KP73 “Koopas” asuvad - loomulikult Helme ordulinnuses (https://et.wikipedia.org/wiki/Helme_ordulinnus)
🏰 Linnuse kõrval käis mingi suur pidu ja pralle, mingi suurem üritus või kontsert, aiad ees, rahvast murdu ja tümakas kõva. Andres oli kinni nöörirajas ja tahtis hooga linnusest mööda panna - röökisin talle järgi, et ta seisma jääks. Õnneks ta kuulis seda ja vuras tagasi - aga väiksemat sorti vaidlus käis, et kas või kus need punktid ikka on? Lõpuks jäi ta ikka minuga nõusse, et need on linnuses ja Helme koobastes. Kogu selle vaidluse juures möödusid meist kolm veidi “rõõmsamas” olekus noort ja uurisid, kuhu me minna tahame? Andres vist kuulis, et nad küsisid, kust me tuleme ja ütles, et me tuleme Sangastest - noored said aru, et me tahame Sangastesse minna 😁 ja hakkasid kätega vehkima, et oli te olete kaugel ja peate ikka sinnapoole minema….no mina ei olnud mingis seletamise tujus ja käratasin noortele, et me saame ise hakkama ärgu segagu! Andres arvas, et ma olin liiga kuri nende peale! Noori mu kuri olek ei heidutanud ja kukile sinna pittu nad vist edasi läksid, meie lükkasime oma rattad linnusele lähemale.
Veidi pani mind muretsema see, et me pidime rattad maha jätma ja linnusesse ronima ning siis veel koobaste juurde minema, aga ümber oli palju veidi lõbusamas ja ülemeelikumas tujus noori ja no mine tea, mis mõtted neil pähe võivad tulla nähes mahajäetud rattaid põõsas - lähevad sõtma või lükkavad mujale, aga Andres arvas, et pole hullu - kustutame kõik lambid ära ja lükkame rattad kõrgema rohu sisse pikali.
Ronisime siis linnuse vallist üles ja õnneks just õigest kohast nii, et punktitähis oli kohe käes. Uuesti alla ja koopasse!
 |
| KP73 Helme koopas |
Koopa punktis oli märge ka järgmise punkti kohta, mis oli tühistatud (vist sp, et ikka ei saadud maaomanikuga kokkuleppele) Ronisime välja rataste juurde ja uurisime kaarti, et kuidas siis minema peaks, et saada Tõrvasse KP75 juurde. Nüüd oli minul lühis ja ma ei saanud üldse aru, kuhu poole rattad keerama peame…Andres ikka tükk aega seletas ja lõpuks tulid mu juhtmed lahti ja tee sai selgeks - no ikka sirgelt mööda kergliiklusteed otse Tõrvasse!
See läks küll kiirelt ja olimegi juba Tõrva Vanamõisa järve juures, kus oli lisaülesanne…sealt hüppetornist oli vaja hüpata! Õudne!
 |
| KP75 Lõvihüpe 😬 |
Kuna ma tean, et Andres pelgab vett, siis olin oma peas valmis mõelnud ja ka öelnud Andresele, et ma siis hüppan…kõige esimeselt korruselt - ei vaata alla ja lihtsalt lähen! Sealt pidi saama järgmiseks lisaülesandeks boonuspunkte ja päris hüppamata ei tahtnud jätta…aga enne oli vaja pissil ära käia! No ja selleks ajaks, kui ma omadega valmis sain ajas Andres endal riideid seljast ja oli valmis hüppama! No ju tal hakkas minust ikka kahju, sest mina oleks hüpanud ikka tissikad seljas ja püksid jalas, mis hiljem oleks märjad olnud ja ka pluusid mul seljas märjaks teinud, ka juukseid on mul rohkem ja need oleks märjad olnud ja oluliselt kauem kuivanud ja mütse meil ka kaasas ei olnud - ühesõnaga oleksin ma retsilt pärast külmetanud…🥶
Andres aga ajas end porgandiks ja enne kui ma arugi sain oli ta tornis ja juba karsumm vees - ma ei jõudnud ei ah ega oh öelda!
Ruttu rattale ja koos teise tiimiga pedaalisime minema! KP76 Tantsumägi ( https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_linnam%C3%A4gi) hmmm…see vajas veidi nuputamist. Meiega koos liikunud võistlustiim jäi toppama ja keeras poolel mäel tagasi, arvates, et oleme punktist juba möödas. Andres pusis koordinaadid gepsu ja saime aru, et ikka edasi vaja minna - pime oli ja tee oli ikka korralike tõusudega mudasingel, mina pressisin pidureid ja ragistasin käikudega - ratas tegi juba päris koledat häält - lootsin, et see ikka lõpuni vastu peab. Vahepeal olid mäed nii järsud, et üles lükkasime rattaid käekõrval. Tantsumäe punkt käes, piinasime laskumisel pidureid, Andres jälle gepsu ja koordinaatidega sai õige suuna kätte - mina kaardiga ei saanud muffigi aru - kaardil nii kribult kõik teed näha ja pime ja pealamp peegeldas kaardilt vastu ja no ma ei näinud midagi.
Õnneks Andres vedas meid kenasti KP77 “Sild” juurde ära, siis sai juba jälle normaalsele teele ja asfaldil jala sirgu lükata. Enne järgmist lisaülesande punkti jäi teele veel KP78 Järve kallas - no pimedas ma järve ei näinud ja alguses otsisime veidi valest kohast, aga pisut edasi leidsime ikka õige koha ka.
| Enne kui keerasime KP79-81 poole, kus oli järgmine lisaülesanne oli tee nurgal jälle Greta vastas ja ütles, et järgmine koht on veider - kõik sõidavad ringi ja valgustavad ereinevaid autonumbreid ja mingi hull tohuvabohu on seal ja ta ei saa midagi aru, mis seal toimub. |
Ega meil muud üle ei jäänud, kui ikka punktide poole keerata Arvo-Käre talu (https://lahingupaik.ee/) juurde.
Jällegi üks ebareaalne koht, eriti pimedas (kell oli ca 1.40 pühapäeva öösel) - pikad vanade ja uuemate autode read keanasti niidetud murul! Saime aru, et peame otsima üles kaks autot KP79 Saab ja KP80 Kraana! Esialgu tundus see võimatu missioon! Aga siis toksis Andres kp koordinaadid gepsu ja läks lihtsamaks - Saab oli kohe meie läheduses ja si-piiksu jaam juures. suures eufoorias järgmised kraana koordinaadid gepsu ja õigele poole minekut. Tõepoolest oli koordinaatide kohas kraana, aga si-masinat seal ei olnud, et piiksu teha, selle asemel leidsime peegli küljest rippumas “krõmpsutamise” masina, millega ka saab märkida orienteerumispunkte. No eeldasime, et see on jälle mingi triki koht ja krõmpsutasime oma LÜ kontrollkaardil kp koha ära, lootes et see on õige (no tagantjärgi me teame, et see ikka õige kraana ei olnud ja veidi panime seal mööda). Aga kuna siis me seda ei teadnud liikusime kohtuniku herr “peatreeneri” juurde - kes kõrvalt abiliselt küsis, kas too nägi, et me punktides käisime ja sealt tuli vastuseks, et käisid küll! Ja ega meiegi siis ei kahelnud enam, et kõik õige on!
Ümberringi oli endiselt kottpime ja oleksime pidanud tegema veel ühe lisaülesande ja laskma märki ja siis veel autosid otsima, et teenida välja paat, millega saaks ise ja rattad üle jõe viia, et siis paat tagasi tuua ja ise uuesti üle jõe ujuda - see ujumise koht pidi paras võss ja jura olema (mingi tiim oli teisel kaldal tund aega surfanud enne, kui metsast välja sai) no ei tundunud ahvatlev pakkumine! Saime vihje, et saame ka ringi sõita, et teiselt poolt jõge KP82 “Tee käänak” mööda maad minnes ära võtta ja kuna kaardil keeluala ei olnud, siis nii tegimegi. Vähemalt pääsesime uuest ujumisest.
Väike kiire ring ja punkt oli käes! Edasi KP83 Järvede vahel - no see punkt oli vist sealt järvede vahelt ära toodud, sest tee kuhu keerama pidime oli tõkkepuuga kinni ja punktitähis kohe sealsamas. Õige pisut edasi oli KP84 Raketihoidla - enam pilti ei viitsinud teha, aga no suur ja tühi raketihoidla nagu need mujalgi on. Meiega koos olnud tiim jäi seda imetlema ja ahhetama sinna, meie väntasime edasi.
KP85 Tiigi kallas - mitte mingid mälupilti ei ole…eks selleks hetkeks oli mäluga juba kehvakesed lood ka ja selline veidi autopiloodil tunne - üleval olime olnud ju juba üle 40h järjest.
Õnneks teed olid sõidetavad kruusakad ja asfalt, nii et õnneks oli hea sõita. KP 86 Kirik - https://www.eoc.ee/kogudus/priipalu-puha-vassili-suure-kirik/ Selle juures ootas jälle Greta - ka tema ei olnud maganud reede hommikust saati - hull inimene!
 |
| Kell on 3.26 pühapäeval, veel on pime! |
Nüüd juba tundus, et ainult tsipakene on veel minna ja lõpp on kohe käes, ainult mõni punkt veel minna. Kaardilt tundus, et mingi hetk tuleb ratast siiski lohas edasi lohistada, sest punktide vahel teed ei paistnud. Lähenesime KP 87 “Veski kanal” juurde, teelt paistis helkur ja näha oli trambitud võsa äärt - no eks sealt oli siis punkti poole mindud. Jätsime rattad maha ja läksime vaatama…johhaidii…õudne risu ja muda ja mudased mäed, eemal kohisemas jõgi või siis veski kanal - pimedas aru ei saanud. Geps näitas, et meil on sellest veest vaja üle saada, läksime rataste juurde tagasi ja lohistasime need kaasa vee äärde, aga seal pimedas tundus see vool ikka nii kiire ja arusaamatu oli, kui sügav seal on, nii et loobusime sellest ja ronisime ratastega võsast välja tagasi. Sõitsime edasi ja tagasi ja otsisime kohta, kust saaks paremini minna, aga õigele kohale pihta ei saanud - hiljem heiko ja Marika ütlesid, et tegelikult näitasid helkurid tee kätte, aga ju me siis ei osanud vaadata ja meie pealambid ka õigeid kohti ära ei valgustanud. Järgi jõudsid mitmed tiimid, kes samamoodi otsima hakkasid. Edasi minnes lõppes tee ära ja läks väga soiseks, nii et rattaga oli võimatu edasi minna. Teiselt poolt minnes oli küll kuiv, aga kõrge raudteetamm ees - raudteel teatavasti käia ega sõita ei tohi, nii et see optsioon jäi ka ära. Sõelusime edasi ja tagasi ja seisime ja uurisime kaarti, aeg läks ja lõpuks olime juba pea tund aega seal passinud. Lootusetu. Otsustasime koos järgi jõudnud Sääsehirmudega, et pole mõtet sinna mutta ronida ja mitte midagi ei juhtu kui need kaks “kolepunkti” võtmata jäävad! Mõeldud, tehtud - rattad Sangaste poole ja ringiga sealt mülkast välja. Minu rattalamp sai tühjaks ja pidin leppima ainult pealambi valgusega, õnneks hakkas ka õues juba valgemaks minema.
Teele jäid veel kaks viimast punkti - KP89 Eesti kõrgeim haab ja KP90 Sild. Rühkisime mööda liivasegust kruusateed edasi, hommik tundus oluliselt jahedam, kui eelnev. Oma tuulekindlad kilekad olime ammu selga tirinud.
 |
| Udune ja jahe hommik kell 5.00 |
Ehh see krdi kõrgeim haab oli ikka korralikus võsas - esimese hooga oli tee ääres silt,mis näitas minekut kraavi kalda äärest. See ei tundunud just kõige parem valik, veidi edasi keeras samasse ka teemoodi asi. Pöörasime Sääsehirmude järgi sinna, jätsime rattad võpsikusse ja pressisime jala edasi. Jube võss ja muda ja märg, aga selle haaviku ja sildi ja kp nägime ära! Aga ma ei soovita teil seda puud vaatama minna - no ei ole väga midagi vaadata 😀
Nüüd ei olnud muud, kui pedaalidele valu ja viimase punkti poole, mis oli pea finisi kõrval. Minu kõhukompass vedas seal alt ja kaardist enam eriti ei hoomanud, kuhu minema peaks - lootisn Andresele ja teistele.
Tõesti, see sild seal lõpuks oli ja finiš juba peaaegu paistis…jeeee me suutsime tulla lõpuni!
Reeda riputas meile medalid kaela ja andis kõva kallistuse, võisime endaga rahule jääda. Mööndustega küll ja mõne punktikaoga, aga me tulime lõpuni! Kell oli 6.14 pühapäeva hommikul. Rajal olime olnud 33h 15min, läbinud kokku 229km - millest 161km rattal, 45km jalgsi ja 22km kanuuga, vahele natuke veel ujunud laukas ja ületanud madratsiga 500m Ähijärvel. Vaim ja keha olid väsinud, aga meel rõõmus!
 |
| Juba pesus käinud tiimiga NoNiin |
Greta vahepeal guugeldas ja otsis, kas kuskil saab äkki auto korda teha…pühapäeva hommikul kell 8! Leidiski ühe 24/7 autoremondi Helmes ja poiss võttiski telefoni vastu ja ütles, et pole probleemi, ta teeb auto korda, nii et see mure sai ka ootamatult kiire ja hea lahenduse.
 |
| Silmad ikka reedavad väsimuse |
 |
| Meie super taustatiim! |
Lappisime oma asjad kokku, tegime viimased kallistused ja istusime autosse. Sass hakkas meid kodupoole vedama. Päris kiirelt vajusime mõlemad Andresega unne. Mina ärkasin kuskil Põltsamaa kandis, Andres magas koduni. Tassisime asjad keldrisse ja tuppa, Andres keeras kohe magama, mina veidi toimetasin ja siis külitasin ja tukkusin ka veidi. Kella 15 paiku helistas Greta, et ta on meie ratastega kohe kohal - see tähendab, et auto oli korras ja ka tema oli jõudmas Tallinna. Mingi. Hetk saabusid nooremad lapsed laagrist - lappisine nende asjad ka lahti, aga õhtu oli siiski lühike ja keha nõudis oma. Keerasime magama ning norisesime ligi 12h jutti.
Hommikul oli olemine selline veidi vatine nagu iga kord, aga kere ei olnudki valus - trepist oli täitsa hea käia nii üles, kui alla. Pisut andsid sääred ja reielihased tunda, et on rohkem vist pedaale sõtkutud ja võsas kõnnitud ning taguots oli sadulast hell, aga muidu oli olemine 👍
 |
| Särgid, medalid ja diplomid - lõplik koht 37/48st |
Esmaspäeval algas Andresel puhkus ja lappisime linnas oma asjad kokku ning suundusime maale - kõik mudased riided ja jalanõud vedasime kaasa, et maal saunas need puhtaks leotada-pesta.
 |
| Valges vannis esimene riieteloputus vesi 😆 |
Mida siis kokkuvõtteks kõigest sellest arvata? Seekordne, meile 9. Expedition Estonia tundus meile selline mõnusalt kulgev - palju suhteliselt lihtsat ratast, natuke raba ja jalgsi minekut - füüsiliselt oli kõik vägagi tehtav! Võib-olla ikka oleksime pidanud need kaks muda-võsa punkti ikka lõpus ära pressima, sest nüüd kaarti vaadates ja zoomides on näha, et oleks saanud ka pea kuiva jalaga need kp-d kätte, aga seal pimedas ja väsinud peaga tundus see ikka ilge koht.
 |
| Tegelikult ju nagu saaks minna?! |
Ma olen üübertänulik Gretale, Liisile ja Sassile - Greta töö vahetusalades ja igal nurgal ergutades on lihtsalt SUPER!!! Paremat taustatiimi ei ole olemas! Kummardus maani! Korraldajad - supertöö jälle rajaga - mitte mingit muud moodi me enamike neist kohtadest ei näeks ega teaks, et need üldse olemas on…kuidas just kõik need kohad leitakse, jääb mulle mõistatuseks! Tehke ikka veel!
Kõik võistlejad - on lihsalt ulmeinimesed - neid on Eestis ainult käputäis, kes sellist hullust kaasa teeb ja mul on õnn olla selles osaline, küll alati seal võistlejate rivi lõpus, aga siiski! Olla open raja lõpetanud naiste seas 7, pole ju üldse paha 😁 (kuidagi peab end kiitma ja motiveerima ju). Vaadates seekordset osalejate rivi oli naisi ikka ülivähe ja väga meestekeskne võistlus oli, nii et kõik naised, kes selle moel või teisel läbi teevad on sügavat kummardust väärt!
Ma seekord üldse enam ei ütle, et see oli viimane kord - ma väga tahaks loota, et järgmisel aastal, kui on ExpEst 10-juubel, saan ka rajale minna ja selle ka lõpetada - praegu on skoor 9-st 6 lõpetatud ja 3 katkestatud võistlust!
Ja kõige suurem tänu ja rõõm on loomulikult selle eest, et Andres on endiselt nõus ikka tulema mutta rullima ja teeb selle minnuga kaasa ja vist isegi veidi naudib seda vahel….
Kui küsisin Andreselt, mis talle sealt kõige eredamalt meelde jäi, ta veidi mõtles ja ütles; “See, kui sa suht alguses mulle seljatagant hüüdsid, et sa mind ikka armastad!”❤
